Kuidas saab sotsiaaltöötaja toetada väärkohtlemist kogenud vanemaealist?

KOKKUVÕTE

Vanemaealiste väärkohtlemine on varjatud probleem, mida pole Eestis palju uuritud. Siiski on hakatud sellele üha enam tähelepanu pöörama ja inimesi teavitama, et väärkohtlemise juhtumeid avastada. 

Vanemaealiste väärkohtlemise ennetamisel, tuvastamisel ja juhtumitega tegelemisel on väga oluline kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja tegevus. Teaduskirjanduse kohaselt saab ohvrit kõige tulemuslikult aidata, kujundades usalduslikke suhteid, suurendades teadlikkust olukorrast, hoides kontakti ning tutvustades abivõimalusi. Oluline on võrgustikutöö teiste valdkondade spetsialistidega.

Eestis sotsiaaltöötajatega korraldatud uuringust (2022)[1] aga selgus, et selliste lugudega tegeledes tuntakse survet hakata olukorda üksi ja võimalikult kiiresti lahendama, suunates asjaosalisi teenustele. Väärkohtlemise äratundmist ja abivõimaluste leidmist tutvustavate koolituste kõrval tuleks arendada sotsiaaltöötajate eetilise kaalutlemise ja eneserefleksioonioskust, õpetada suhetel põhineva sotsiaaltöö mudeli alusel töötamist ning kujundada jagatud otsustamisel ja koostööl põhinev sotsiaaltöö praktika.

MÄRKSÕNAD

Vanemaealiste väärkohtlemine, kohalik omavalitsus, sotsiaaltöö praktika, professionaalsus, eetika

Maailma tervishoiuorganisatsiooni (2024) selgituse kohaselt on vanemaealise väärkohtlemine tegu või tegevusetus, mis põhjustab vanemale inimesele kahju või kannatusi; lähisuhtevägivald aga väärkohtlemise alaliik, mis toimub lähedaste inimeste (abikaasa, partner, täiskasvanud laps) vahel.

Vanemaealistega seotud väärkohtlemist nimetati juba 2002. aastal oluliseks sotsiaalseks probleemiks (WHO 2002), seda peetakse tõsiseks inimõiguste rikkumiseks, mille korral on vaja kohe sekkuda (Yon jt 2017), ning rahvatervishoiu probleemiks (Wydall jt 2018). 

Väärkohtlemine on vanemaealise jaoks väga tõsiste tagajärgedega, tuues kaasa nii füüsilisi vigastusi kui ka raskeid ja pikaajalisi psühholoogilisi probleeme, näiteks depressiooni ning ärevust, taastumine sellest on väga pikaajaline (WHO 2024).

Siiski jääb vanemaealiste vastu suunatud vägivald ja väärkohtlemine jääb sageli varjatuks: sellest põhjustatud probleemidega tegelemine on sageli alahinnatud ja valdkonda pole väga palju süstemaatiliselt uuritud. Vanemaealiste väärkohtlemist lähisuhetes on ka uuritud vähem kui teiste rühmade, näiteks laste vastu suunatud vägivalda.

Väärkohtlemine on vanemaealise jaoks väga tõsiste tagajärgedega, taastumine sellest on väga pikaajaline.

Eestis on justiits- ja digiministeerium koostöös sotsiaalkindlustusameti ja teiste partneritega viinud ellu mitmesugust tegevust, et aidata väärkohtlemise probleemi ühiskonnas teadvustada ja seda ennetada. Näiteks on korraldatud vanemaealiste kuriteoohvrite uuringuid, konverentse ja koolitusi, tutvustatud on ohvrite märkamise ja abi võimalusi (Leps ja Indov 2025). Olulise küsimusena on tõstatunud väärkohtlemise ennetamine hoolekandeasutustes.

Selles artiklis kutsun mõtisklema veel ühele olulisele aspektile: kuidas kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja saaks toetada vanemaealisi väärkohtlemise ohvreid ning milliste eetiliste küsimustega selliste lugudega töötades kokku puututakse. Teatavasti kuulub vanemaealistega seotud väärkohtlemise juhtumitega tegelemine Eestis omavalitsuse vastutusvaldkonda, sellekohane praktika aga on omavalitsuseti väga erinev. 

Nagu selgus minu uuringust (2022), mis käsitles Eesti sotsiaaltöötajate arvamusi ja kogemusi, on selliste juhtumitega tegelemine sotsiaaltöötajatele päris keeruline, sest see eeldab lisaks tavapärasele teenuste või toetuste korraldamisele ka perekondlike suhetemustritega tutvumist, vananemise eripärade arvestamist ning asjakohaste teooriate ja metoodikate tundmist. Tutvustan minu uuringu teoreetilisi seisukohti ja teistes riikides korraldatud uuringute tulemusi ning vahendan ka oma uuringu tulemusi.

Vanemaealiste väärkohtlemine ja selle liigid

Maailma tervishoiuorganisatsioon määratleb vanemaealiste väärkohtlemist kui üht või korduvat tegu või asjakohase tegevuse puudumist, mis toimub usaldussuhtes ja tekitab vanemale inimesele kahju või kannatusi. Väärkohtlemine võib avalduda erinevalt, näiteks majanduslikult, füüsiliselt, psühholoogiliselt või seksuaalselt ja võib olla ka tahtliku või tahtmatu hooletuse tagajärg (WHO 2024).

Vaimse väärkohtlemise all peetakse silmas emotsionaalset ja sõnalist vägivalda, inimese isoleerimist, alandamist, süüdistamist, kontrollimist, hirmutamist, ahistamist, aga ka vajalikest tugiteenustest ilmajätmist (S.T. AGE 2015). Näiteks võidakse rõhutada, et vanem inimene on kasutu, temaga räägitakse nagu beebiga, tema eest otsustatakse igapäevaelu asjus, tehakse sarkastilisi ja solvavaid märkusi vanemaealise aadressil (Bavel jt 2010). 

Füüsilise väärkohtlemise alla liigituvad teod, mille eesmärk on tekitada füüsiline valu või vigastus vanemale inimesele: tõukamine, tirimine, löömine, millegagi viskamine inimese suunas (Louma jt 2011). Samuti on füüsiline väärkohtlemine olukord, kui märjaks saanud voodi jäetakse karistuseks koristamata või ei anta inimestele toitu ega riideid, aga ka see, kui lähedane või hooldaja jätab tahtlikult reageerimata vanemaealist ohustavale olukorrale (Bavel jt 2010), nagu ka vale raviskeemi määramine või inimesele vajalike ravimite andmata jätmine (S.T. AGE 2015).

Seksuaalne väärkohtlemine on igasugune nõusolekuta seksuaalne kontakt, sh nii solvav seksuaalne käitumine kui ka füüsiline kontakt (WHO 2002).

Majanduslik väärkohtlemine hõlmab raha või vara ebaseaduslikku või väärkasutamist (Louma jt 2011). Majandusliku väärkohtlemisega on tegemist näiteks siis, kui omastatakse või omavoliliselt kasutatakse inimese raha või kinnisvara, kasutatakse inimese vara kellegi teise hüvanguks, pressitakse välja raha või survestatakse inimest sobivat testamenti koostama (Bavel jt 2010). Majandusliku väärkohtlemise risk on suurem, kui vanemaealine sõltub pereliikmest või hooldajast (Bows ja Penhale 2018).

Hooletusse jätmise alla kuulub tahtlik või hooletu hooldamisvajaduse ignoreerimine, näiteks jäetakse tähelepanuta vanemaealise meditsiinilised või füüsilised hooldusvajadused, talle ei tagata juurdepääsu asjakohastele tervishoiu-, sotsiaal- ja tervishoiuteenustele, ravimitele, hügieenitoimingutele ning piisavale toidule (S.T. AGE 2015). Hooletusse jätmine on ka see, kui rahuldamata jääb suhtlemisvajadus: inimene jäetakse sotsiaalsesse eraldatusse ja teda eiratakse (Bavel jt 2010). Hooletusse jätmine võib olla tahtlik või tahtmatu (Perttu ja Laurola 2020), võib ka juhtuda, et vanemaealine jätab end ise hooletusse (Day jt 2012).

Vanemaealine väärkohtlemise ohver on topelthaavatav.

Need näited ilmestavad hästi, kui mitmetahuline ja keeruline võib olla vanemaealiste väärkohtlemisega seotud küsimuste ring, mis sotsiaaltöötaja töölauale jõuab.

Kuidas väärkohtlemise looga tegeleda?

Vanemaealise väärkohtlemise juhtumiga tegelemine on sotsiaaltöötajale päris keeruline. Arvesse tuleks võtta nii ohvri haavatavus ja piiratud võimalused pakutavat abi kasutada kui ka väärkohtlejat mõjutavad asjaolud (näiteks vaimse tervise probleemid, sõltuvus) ning suhted vanemaealisega (Mahmud jt 2016). Oluline riskitegur on ohvri sotsiaalne isoleeritus (Bows ja Penhale 2018). 

Kui väärkohtlejaks on laps või lapselaps, võib vanemaealine ohver tunda end hoopis süüdi selles, et on last valesti kasvatanud või taluda halba kohtlemist, sest armastab oma last või lapselast (Mahmud jt 2016). Vanemaealine väärkohtlemise ohver on topelthaavatav ühelt poolt kõrge vanuse tõttu, teisest küljest võib ta olla elanud traumaatilises väärkohtlemise olukorras väga kaua aega (Goldblatt 2018).

Väärkohtlemise kahtluse korral on oluline tegutseda ettevaatlikult ja lugupidavalt (Perttu ja Laurola 2020). Nii vanemaealine ohver ise kui ka tema lähedased ei tea sageli üldse, et tegemist võib olla väärkohtlemisega (Wamara 2021), sest väärkohtlemine on varjatud või muutunud juba nii harjumuspäraseks, et seda peetakse tavaliseks.

Vanemaealine peab olema kaasatud nii palju kui võimalik, olema abistamise keskmes.

Olukorda saab muuta vaid siis, kui väärkohtlemise all kannatav vanem inimene lubab oma ellu sekkuda ja saab teada, kuidas on võimalik olukorda muuta (Perttu ja Laurola 2020). Ei ole päris selge, mida üldse pidada sellise juhtumi lahendamiseks ja kes otsustab, et juhtum on nüüd lahenenud (Alon ja Berg-Warman 2014). 

Tähtis on anda vanemaealisele aega, olla temaga pidevalt kontaktis ja käsitleda vägivallaküsimust regulaarselt (Perttu ja Laurola 2020). Inimene võib otsustada, et jätkab kooselu väärkohtlejaga. Kuigi seda võib pidada ebamõistlikuks või ebaturvaliseks, on vanemaealisel kui teovõimelisel täiskasvanul õigus nii otsustada (samas).

Sekkumise eesmärk võib olla väärkohtlemine lõpetada või võimalikke kahjusid vähendada ja olukorda leevendada (Alon ja Berg-Warman 2014). Vanemaealine peab olema kaasatud nii palju kui võimalik, olema abistamise keskmes (Bows ja Penhale 2018). Sotsiaaltöötajal tuleb sageli toime tulla dilemmaga, kus ta on ühelt poolt teadlik vajadusest lasta inimesel võimalikult palju oma elu üle ise otsustada, teiselt poolt aga tuleb tagada vanemaealise turvalisus (samas). 

Lähedaste võrgustik saab olla suureks toeks ning seda tuleks võimalikult palju kaasata (Bows ja Penhale 2018). Oluline on ka formaalse võrgustiku tugi: juhtumiga tegeledes tuleks leida võimalus seda regulaarselt arutada ja konsulteerida võrgustiku liikmetega (Brandl jt 2003). Sotsiaaltöötaja ülesanne on vanemaealisele pakkuda ka psühhosotsiaalse toe võimalust (Wamara 2021), toetada teda teraapilise ja võimestava suhte kaudu ning korraldada toetavaid teenuseid nii ohvrile, vägivallatsejale kui ka lähedastele (Alon ja Berg-Warman 2014).

Mõnikord peab just sotsiaaltöötaja teavitama ametivõime väärkohtlemisest (Bows ja Penhale 2018). Ta peab täitma korraga kaht rolli: ühest küljest on ootus, et ta tegeleks sisuliselt klientidega, teisest küljest on talle pandud kohustus tagada vägivalla all kannatava inimese turvalisus (McLaughlin jt 2018). Keeruliste juhtumite korral, kus sageli ei ole õigeid ega valesid lahendusi, võib sotsiaaltöötaja tunda survet juhtum kiiresti lahendada (Seden 2010).

Harjumuspärasest tegevusest sageli ei piisa

Sotsiaalhoolekande seaduses kirjeldatud mudeli kohaselt hõlmab abi andmine juhtumiplaani koostamist ja erineva tegevuse ajakava kooskõlastamist, juhtumi koordineerija määramist ning vastastikuse teabevahetuse kokku leppimist. Sotsiaaltöötaja tegevus on suunatud lahenduste leidmisele ja nende elluviimisele kindla plaani alusel. Sellise tegutsemisviisi alternatiiv on suhetel põhineva sotsiaaltöö mudel (ingl relationship-based model). See tugineb sotsiaaltöötaja ja abistatava hoidvale ning terapeutilisele suhtele, mille kaudu luuakse valmidus muutusteks (Ferguson 2018). 

Väärkohtlemise juhtumitega töötamine eeldab eetiliste põhimõtetega arvestamist ja neile toetumist.

Oluline on endalt küsida, kas ma tegutsen inimese jaoks või väljendan valmisolekut olla tema jaoks olemas ja alustada koostööd temaga sellest hetkest, kui ta on muutusteks valmis (Kanter ja Vogt 2012). Terapeutilises suhtes peab sotsiaaltöötaja väärtuslikuks ükskõik millist muutust inimeses, ka siis, kui muutused toimuvad väga aeglaselt (Goldblatt jt 2018).

Väärkohtlemise juhtumitega töötamine eeldab eetiliste põhimõtetega arvestamist ja neile toetumist, näiteks delikaatset tegutsemist, kui vanemaealisel ja väärkohtlejal on pikaajaline lähedane sugulussuhe või vanemaealine tunneb ennast süüdi (Mahmud jt 2016). 

Eetikapõhimõtetest lähtuv sotsiaaltöötaja mõistab sageli, et tal ei ole võimalik jõuda kiirete või õigete lahendusteni (Seden 2010). Näiteks on sageli küll olemas abistavad teenused, kuid inimene otsustab neid siiski mitte kasutada (Dulmus ja Sowers 2012). Selleks et sotsiaaltöötaja suudaks jääda oma rolli ja töötada mitte inimese jaoks, vaid temaga koos, tema tempos on väga tähtis eneserefleksioon, milleks on mõistlik kasutada superviisori tuge (Kanter ja Vogt 2012), eriti kui tuleb toime tulla ka keeruliste emotsioonidega (Howe 2008).

Mida arvavad sotsiaaltöötajad väärkohtlemise juhtumitega tegelemisest?

Kaitsesin 2022. aasta kevadel Tallinna ülikoolis magistritöö, mille eesmärk oli analüüsida kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate arvamusi selle kohta, kuidas tuleks töötada vanemaealiste väärkohtlemise juhtumitega ning nende tõlgendusi, põhjendusi ja võimalusi. 

Andmete kogumiseks kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit, tehes poolstruktureeritud intervjuud üheksa sotsiaaltöötajaga, kelle tööülesannete hulka kohalikus omavalitsuses kuulus vanemaealistega tegelemine. Kasutasin intervjuudes kolme vinjetti reaalse elu praktikal tuginevate juhtumikirjeldustega, paludes neil avaldada nende põhjal oma seisukohti ja arvamusi (Schoenberg ja Ravdal 2000). 

Peamise vastutajana, kes väärkohtlemise juhtumi lahendab, nähti kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajat, rõhutati ka vajadust asi kiiresti lahendada.

Osalejad said iga näidisjuhtumi korral hinnata, kas tegemist on või ei ole väärkohtlemisega, ning oma hinnangut põhjendada. Edasine vestlus toimus intervjueeritava olulisimaks ja tema hinnangul kõige tõsisemat väärkohtlemise juhtumit kirjeldava vinjeti pinnalt. Andmeanalüüsi meetodina kasutasin temaatilist sisuanalüüsi ning temaatilist kodeerimist.

Uuringu piirang oli asjaolu, et osalejaid ei valitud kindlate kriteeriumide alusel, näiteks ei võetud arvesse nende kogemust sotsiaaltöötajana või vanemaealiste väärkohtlemise juhtumitega töötamisel. Samuti ei ole teada, millised olid kohalikes omavalitsustes juhtide ja sotsiaalvaldkonna juhtide ootused töötajatele näiteks juhtumiga tegelemise kiiruse, lahenduste olemuse ja muus sellises, mis võisid omakorda mõjutada sotsiaaltöötajate arvamusi.

„Sotsiaaltöötaja programm“ – pean juhtumi lahendama üksi, kiiresti ja õigesti

Vinjettides kirjeldasin kolme juhtumit, kus vanemaealist väärkohtles tema lähedane. Kõik vastajad märkasid neid lugedes väärkohtlemise märke. Kuigi juhtumite üle arutledes märgati ja nimetati ka vaimset ning füüsilist vägivalda, hinnati kõige olulisemaks ja kiiremat tegelemist vajavaks valdavalt juhtum, kus oli tegemist vanemaealise hooletusse jätmisega. Seda juhtumit peeti ka kõige ohtlikumaks, kuigi juhtumis kirjeldatud episoodid elu otseselt ei ohustanud. 

Võimalik, et just hooletusse jätmist tajuti kõige enam olukorrana, millesse sotsiaaltöötaja peab sekkuma. Kõiki juhtumeid peeti keerulisteks ja hakati arutlema nende põhjuste üle. Väärkohtlemist soodustvate asjaoludena toodi välja väärkohtleja ja ohvri sugulussuhteid ning alkoholismi.

Peamise vastutajana, kes väärkohtlemise juhtumi lahendab, nähti kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajat. Vastajad tõid välja, et näevad endal seda ülesannet ning pigem tegutsetakse üksi, seades eesmärk juhtum lahendada. Enda tegevust nimetati peamiselt aitamiseks või ka päästmiseks.

Kõik vastajad pidasid oluliseks kaasata juhtumiga tegelemisesse ka teisi spetsialiste, näiteks piirkonnapolitseinikku või üldisemalt politseid, ohvriabitöötajat, perearsti ja töötukassat. Siiski oodati võrgustikupartneritelt eeskätt kindlate toimingute tegemist või infot, mitte kaasvastutust. Arvati, et sisulist tuge oleks võimalik saada peamiselt oma kolleegilt ehk kohaliku omavalitsuse teiselt sotsiaaltöötajalt, kellega koos tehakse kodukülastusi ja arutletakse juhtumite üle.

Leiti, et vanemaealiste väärkohtlemise lugude korral peab sotsiaaltöötaja olema empaatiline.

Rõhutati ka vajadust asi kiiresti lahendada, mis aga on mõnikord ebarealistlik. Näiteks avaldas üks vastaja lootust, et vinjetis kirjeldatud vanemaealise väärkohtlemise loole on õhtuks lahendus juba olemas. Teine pakkus välja lahenduse, kus järelevalve oleks igapäevane ning kontrollija rolli võtaks ta ise, öeldes: „Kui klient ei taha kuskile minna, siis käiks kas või iga päev seal. Vaataksin, kas on söök antud, kas on pestud ... käikski iga päev.“ 

Lisaks tunti, et lahendus peab olema õige, nimetati millegi ette võtmist, asjade tegemist õigesti, hakkama saamist, mitte alla andmist. Üks vastaja nimetas seda, et sotsiaaltöötaja peab kiiresti aitama ja lahendama „sotsiaaltöötaja programmiks“

Sotsiaaltöötaja – teenuste määraja või usaldussuhtes motiveerija?

Vanemaealiste väärkohtlemise juhtumite lahendust nägid sotsiaaltöötajad peamiselt inimese suunamises kohaliku omavalitsuse pakutavatele sotsiaalteenustele. Peamiselt nimetati väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust ning koduteenust, samuti hooldaja määramist, mis annaks sotsiaaltöötajale võimaluse juhtumit edaspidi kontrollida. „Ma saaksin pakkuda seda, et aga kas te soovite äkki ametlikuks hooldajaks, sellega kaasneb küll väike lisaraha, aga samas sellega kaasnevad ka kohustused, mis on paberil kirjas. Te peate neid ülesandeid täitma ja et meil on õigus käia seda kontrollimas.“ 

Väärkohtlemise avalikuks tulekut ning kontrollimist toodi samuti välja kui üht võimalikku asjaolu, mis võib edaspidist väärkohtlemist vähendada. 

Inimese sidumisel teenustega märkisid vastajad, et teenustele tuleb klient „määrata, suunata, saata, teenustele panna, teenused külge panna, paigutada, kohta otsida“, üks vastaja kasutas ka väljendit, „kliendil tuleks paluda teenusele minna“. Leiti ka, et sotsiaaltöötaja peab kavaluse abil inimese teenusele saama, samuti nimetati selgitustööd, miks teenus on kasulik.

Pigem väljendasid vastajad nii vanemaealise väärkohtlemise ohvri kui ka vägivallatseja suhtes võimupositsiooni teenustele suunamisel.

Intervjuude käigus hakkasid vastajad mõtlema ka takistustele, mis võivad vanemaealiste väärkohtlemise juhtumite korral ette tulla. Üks vastaja rõhutas, et tema kui sotsiaaltöötaja ei saa teha „asju korda“ hetkeemotsiooni põhjal, vaid peab arvestama, et tegemist on inimestega, kellel on oma soovid ning töö oma arusaama ning inimese soovidega on dilemma: „Et ju tahaks minna asju korda teha enda silmade järgi. Aga see ei käi nii, ma pean arvestama sellega, et need on inimesed, nendel on omad soovid. Ja see, mis mina arvan, et on õige, ei pruugi tema jaoks olla.“

Juhtumite lahendamisel sooviti võtta abiks ka psühholoogiline nõustamine, kogemusnõustamine ja teraapiateenused, kuid neid nimetati vähem kui kohaliku omavalitsuse korraldatavaid kohustuslikke sotsiaalteenuseid. Leiti, et vanemaealiste väärkohtlemise lugude korral peab sotsiaaltöötaja olema empaatiline, võtma aega usaldussuhte loomiseks ja tegema seda väikeste sammudega, suhtlema inimesega, tema lähedastega, olema toeks. Märgiti, et on vaja aega, et abi saaja avaneks ja usaldama hakkaks.

Eneserefleksioon on sotsiaaltöötajale keeruline

Teenustele suunamine ja juhtumikorraldus olid küsimused, mille kohta oli vastajatel selge seisukoht, kuid enda kui sotsiaaltöötaja rolli, eetiliste aspektide ja oma emotsioonide analüüsimisel ning enese reflekteerimise üle arutlemisel oli märgata ebakindlust. Eetikaga seoses nimetati peamiselt konfidentsiaalsust, kuid ei osatud hästi selgitada selle sisu ega tähendust. Teise suurema küsimusena toodi välja inimese enesemääratlemise õigus. 

Nimetati inimese otsustus- ja valikuõigust, seda, et sotsiaaltöötaja ei saa tegutseda inimese nõusolekuta, tema selja taga, kuid toodi välja dilemma, et kui inimene pole nõus abi vastu võtma, kuid sotsiaaltöötaja näeb, et abi on vajalik, mida sellisel juhul tegema peaks. Veel märgiti eetika küsimustest ära hinnanguvaba suhtumine, mida sotsiaaltöötaja kindlasti arvestama peaks, näiteks toodi välja, et ei ole nii, et mina nüüd ütlen, kuidas käib: „Sotsiaaltöötajal pole õigust teha etteheiteid, kui ta ei tea, miks olukord on selliseks kujunenud nagu see on.“

Vastajate jaoks oli keeruline ja harjumatu arutleda vanemaealiste väärkohtlemisega seotud emotsioonide üle. Kui palusin jagada oma tundeid seoses vinjettides kirjeldatud juhtumitega, kasutas mitu vastajat kõigepealt väljendit „ma ei tea“ või „ma ei oska öelda“. Toodi välja, et „sotsiaaltöötajal pigem ei tohi emotsioone olla, ta peab jääma tugevaks, neutraalseks“ ja „emotsioonid ei aita“. Vanemaealiste väärkohtlemise juhtumitega seostuvate emotsioonidena toodi peamiselt välja kurbus, kahjutunne, viha väärkohtleja vastu, nimetati ka abitust, jõuetust, õudust, ülekohtu tajumist. Paar vastajat tõid välja, et tegemist on nõutuks tegeva olukorraga. 

Oma tegevuse reflekteerimisel kirjeldati pigem lahenduste leidmist ja kohustust olukord lahendada. Mitu vastajat tõid otse välja, et ennast nad ei analüüsi.Teised aga kirjeldasid eneseanalüüsimist ja refleksiooni pärast toimunut, kuid pigem kalduti seda tegema negatiivselt, näiteks „käin seal ära ja siis hakkavad peas ketrama mõtted, et miks ma tegelikult seda ei öelnud, miks ma seda ütlesin“. Leiti, et midagi läks nii, nagu poleks tahtnud, ning seejärel toimus eneseanalüüs, et teha edaspidi paremini ja õigesti.

Eetika ja eneserefleksiooni küsimustes olid sotsiaaltöötajad ebakindlad.

Positiivsete näidete ja õnnestumiste analüüsimise kohta tuli intervjuu käigus eraldi üle küsida ning ka siis oli märgata, et vastata oli pigem raske. Vaid mõni vastaja tõi välja, et märkab ka positiivseid asju ja arutleb oma töö õnnestumiste üle.

Vastajad väljendasid mitmel juhul ebakindlust ka igapäevaste tööprotsessidega seoses, näiteks kodukülastus, inimesega vestlemine. Veel nimetati näiteks, et „raskustest tuleks kliendiga rääkida võib-olla vaikselt ja pehmelt“. Erineva tegevuse ja lahendustega seoses viitasid ebakindlusele mõtted, mida vastajad tõid välja teiste ootuste kohta endale. Üks vastaja tajus, et ta peab tegema kõik õigesti ja küsima kolleegide käest üle, kas ta teeb ikka õigesti. Toodi ka otse välja, et kaheldakse oma pädevuses vanemaealiste väärkohtlemise küsimuses ning ehk mõni teine spetsialist, näiteks ohvriabitöötaja, suudab kliendiga parema kontakti saada.

Kokkuvõtteks: teadmised, uus vaatenurk ja eetika

Uuringust selgus, et sotsiaaltöötajatel on iseendale oluliselt suuremad nõudmised ja ootused, kui teoreetilistes käsitlustes vanemaealiste väärkohtlemise juhtumitega tegelemisel välja tuuakse. Teoreetiliste seisukohtade kohaselt on vanemaealise väärkohtlemise juhtumitega tegelemise keskmes pigem suhetele orienteeritud sotsiaaltöö (Ferguson 2018) vanemaealise teadlikkuse suurendamisega olukorrast, milles ta elab (Wamara 2021), regulaarse kontakti hoidmise ning võimaluste tutvustamisega (Perttu ja Laurola 2020). 

Uuringus osalenud sotsiaaltöötajate vastusest aga selgus, et juhtumiga tegelemise põhisisuks peetakse olukorra võimalikult kiirelt lahendamist teenustele suunamise abil ja võimupositsiooni kaudu. Juhtumi lahenduse sõnastab sotsiaaltöötaja, kuigi Kanteri ja Vogti (2012) teoreetilist käsitlust silmas pidades tegutseb sotsiaaltöötaja sel juhul abistatava jaoks, mitte temaga koos hetkest, kui inimene valmis on.

Selgus, et eetika ja eneserefleksiooni küsimustes olid sotsiaaltöötajad ebakindlad, küsimustele oli keeruline vastata, vastused olid lühemad ja napisõnalisemad, kui näiteks lahenduste kirjeldused. Raskeks osutus väljendada oma emotsioone seoses vanemaealiste väärkohtlemisega juhtumitega. Oli ka äärmuslikke arvamusi, mille kohaselt ei tohi sotsiaaltöötajal emotsioone olla. 

See on riskikoht sotsiaaltöötaja professionaalses arengus, sest teoorias on välja toodud, et sotsiaaltöötaja võib karta tunnistada näiteks kolleegidele, et ta tunneb keeruliste juhtumitega tegemisel emotsioone, näiteks hirmu, ning see võib omakorda viia selleni, et ta teeb niisuguste juhtumitega töötamisel endale kahju (Kanter ja Vogt 2012). 

Samuti tekib küsimus, kas eetika ja emotsioonide üle sisuline arutamine ja nende sügavuti analüüsimine võib olla protsess, mis toob esile sotsiaaltöötaja tegelike teadmiste ning ootustele vastamise sisemised vastuolud. Sotsiaaltöötajal võib olla lihtsam valida harjumuspärane praktika: püüda juhtumid kiiresti lahendada, lähtudes otsustaja ja korraldaja vaatest. Teadlikkus endast ja oma emotsioonidest aga on kliendi ja tema emotsioonidega kontakti saamise ning nendega töötamise alus (Howe 2008), mis muudab eneserefleksiooni vältimatuks.

Seega on vaja ühelt poolt jätkuvalt suurendada sotsiaaltöötajate valmisolekut töötama selliste juhtumitega, parandades oskust tunda ära vanemaealiste väärkohtlemisele viitavaid märke ning otsida ja leida kohaseid abivõimalusi, aga ka tutvustada sobilikke töömeetodeid, s.h suhetel põhinevat sotsiaaltöö mudelit, ning õpetada neid kasutama. 

Teisalt on oluline pöörata rohkem  tähelepanu sotsiaaltöötajate eetilise kaalutlemise ja eneserefleksioonioskuse arendamisele, et nende kasutamine igapäevatöös muutuks harjumuseks. See toetaks omakorda toetaks jagatud otsustamisel ja koostööl põhineva sotsiaaltöö praktika kujunemist.