Isikukeskne (eri)hoolekanne: paindliku rahastusega toetus kogukonna keskel

Erihoolekandes vaatab vastu vastuoluline pilt. Ühelt poolt on selles valdkonnas oskused ja teadmised, mis toetavad psüühilise erivajadusega inimese iseseisvust. Teiselt poolt on süsteem killustunud: selles valdkonnas on jäigad teenusekategooriad ja rahastus, üleminekud teenuste ja eri eluetappide vahel on nõrgalt toetatud ja lünklikud, eriti koolist täiskasvanuellu liikumisel või toemahu muutumisel. Selle tagajärjel on teenuste järjekorrad pikad, perede hoolduskoormus suur ja teenuskohta tuleb pahatihti korduvalt vahetada.

Need kitsaskohad on teada nii poliitilisel, korralduslikul kui ka teenuseosutaja tasandil. Ka meediakajastus on olnud terav, kuigi tegemist on valdkonnaga, kus teenusesaajate arv ei ole võrreldav üldhoolduse omaga ning poliitilist tähelepanu on keeruline hoida. 

Katmata teenusevajadus on suur

Eesti puuetega inimeste koda (edaspidi EPIKoda) korraldas 2025. aasta aprillis teemapäeva, mis tõi fookusesse erivajadustega laste ülemineku järgmistele teenustele ja toetusvõimalustele pärast haridustee lõppu. See on küsimus, mis praeguste ja tulevaste lapsevanemate jaoks on kõige põletavam: mis saab edasi? 

Mured arvudes

• Erihoolekandeteenuste järjekorras on umbes 2000 inimest, kellest 800 ei toetata mitte ühegi erihoolekandeteenusega, mis tähendab ka nende 2000 inimese lähedasi, kes ei saa sobiva teenuse puudumise tõttu tööl käia või ühiskondlikus elus muudmoodi kaasa lüüa.
• Neist umbes 40% ootab ööpäevaringset teenuskohta oma kodu lähedal. 
• Kuni 17-aastaseid intellektipuudega noori on umbes 900, lisaks umbes 4600 psüühikahäirega noort, kellest väga suur osa vajab tulevikus ühel või teisel kujul erihoolekandeteenust. Lisaks on intellektipuudega noored ka liitpuudega inimeste statistikas, aga nende arvu on avalike andmete piiratuse tõttu keeruline välja võtta. 
• Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) andmetel on erihoolekandeteenustel olevate autistide arv suurenenud kuue aasta jooksul 30%.
• Keskmiselt rahastatakse teenuseid 63% ulatuses kulupõhisest hinnast, mis avaldab tugevat survet teenuseosutajatele ja teenuse kvaliteedile.[1]

Teenuste rahastamine peaks muutuma paindlikumaks

Praegu on puudu elukaareülene tervikvaade ja paindlikkus. Inimeste vajadused ja toemahud muutuvad ajas, ent praegune korraldus ja teenuste rahastamise põhimõtted ei luba alati kujundada just vajadusest lähtuvat teenuste komplekti.

Praxis (Aaben jt 2017) nendib teiste riikide kogemuste analüüsi põhjal, et teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse tagamise mõttes on kõige riskantsem samatüübilise baasrahastuse mudel. Selle alusel rahastatakse vaid teatavat tüüpi teenuseid rangelt piiritletud tingimuste kohaselt ja vastavalt kokkulepitud hinnakirjale. Teenuste rahastaja vaatest on sellist mudelit küll kergem rakendada, kuid see piirab oluliselt võimalust pakkuda igale inimesele just talle sobivat teenuste komplekti. 

Praegu on puudu elukaareülene tervikvaade ja paindlikkus.

Praegune pearahakeskne erihoolekande rahastus „karistab“ inimesi, kes ööpäevaringsel teenusel saavad tublimaks ja võiksid jätkata väiksema toega teenusel. Süsteem sunnib inimest kolima uue teenuseosutaja juurde, kui teenusevajaduse maht muutub. Ja vastupidi: kui inimese tervis väiksema toega teenusel halveneb, peab ta liikuma teise asutusse suurema toega ööpäevaringsele teenusele. 

Küsimus on, kas suudame asendada praeguse mudeli paindlikumaga nii, et teenuskoht oleks inimese kodu ja riik koos teenuseosutajaga korraldaks vajaliku toe seal, ilma sundkolimisteta. See vähendaks nende perede hulka, kes on sunnitud „rändama teenuskohtade vahel“, sest neile öeldakse, et inimene „ei sobi“ nende teenusele.

Näiteks on EPIKoda olnud tunnistajaks juhtumitele, kui sügava liitpuudega noorele öeldakse, et ta ei sobitu erihoolekandeteenuse raamidesse. Üldhooldusteenusele, kus on enamasti elukaare viimases etapis inimesed, ta samuti ei sobi. Samal ajal ei võimaldata inimesele toetavaid kohaliku omavalitsuse teenuseid, sest kohalik omavalitsus leiab, et ta peaks saama riiklikke erihoolekandeteenuseid. 

Teine näide: eakam inimene, kes on aastaid olnud psüühikahäire tõttu ööpäevaringsel teenusel, ühel hetkel justkui ei ole enam õigustatud seda saama (EPIKoda 2025), sest teenust korraldava asutuse hinnangul ei ole tema psüühikahäire domineeriv abivajaduse põhjus. Kui ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamine lõpetatakse, siis võib teenusekasutaja abivajadus selgelt muutuda ja teenuste osutamisel tuleb sellega arvestada. 

Teenuste sisu peaks käima ajaga kaasas

Praegu teenusele suunduvate ja tulevikus teenusele jõudvate inimeste vajadused on muutunud ja muutumas. Enamikul on toetav perekond, lähedased, kes soovivad, et nende lähedane oleks oma kogukonnas, nende keskel, aga elaks iseseisvat täiskasvanuelu: kodus pere juures, oma elamispinnal või grupikodus koos teisega. Ka intellektipuudega noorele on tähtis, et ta saaks jätkata koos olemist ja suhtlemist nende kaaslastega, kellega koolis õpiti ja tegutseti. 

Andmed näitavad, et inimeste arv, kellel on autism ja kes vajavad erihoolekandeteenuseid, aina suureneb. Nemad vajavad samuti erinevaid võimalusi, väiksemaid gruppe, kus toimetada, ka üks ühele lahendusi, et olla valmis ükskord tegutsema grupis või elama kodust eemal. 

Teenusele suunduvate ja tulevikus teenusele jõudvate inimeste vajadused on muutunud ja muutumas.

Lisaks on praeguses teenusekorralduses suur rõhk teenustel, mida osutatakse tegevus- ja päevakeskustes. See sobib inimestele, kellel on intellektipuue, kuid pärsib psüühikahäirega inimese taastumist ja kogukonda sulandumist. Näiteks on Tallinna taastumiskool käivitanud veebipõhise taastumiskooli, mis keskendub kogukonna tasandil vaimse tervise raskustest taastumise toetamisele õppimise ja hariduse omandamise kaudu, kuid kus ei pakuta terapeutilist tuge. 

Taastusmiskooli eestvedajad on varem välja toonud, et rahastus selleks võiks tulla erihoolekande või rehabilitatsiooni eelarvest. See oleks lahendus kogukondadele, hoolekandetöötajatele ja kohalikele omavalitustele. Üks veebipõhine taastumiskool saaks pakkuda kursusi kogu Eestis ja kohapeal saaks teenuseid vastavalt vajadustele uuendada. Rahvusvaheline praktika tõestab selliste võimaluste tõhusust ja kulusäästlikkust.

Teenuste ümberkorraldamise strateegiline plaan

Riigi viimane erihoolekande arengukava lõppes 2020. aastal. Heaolu arengukava 2023–2030 seab sihiks isikukeskse teenusemudeli rakendamise ja teenuste koondamise inimese ümber. Valitsuserakondade koalitsioonilepingus on punkt, mille kohaselt töötatakse välja teenusmudelid suure ja kompleksse psüühilise abivajadusega inimestele. 

Alates 2017. aastast on SKA koos kohalike omavalitsuste ja teenuseosutajatega katsetanud isikukeskse erihoolekandeteenuse mudelit, mis võimaldab inimesi tulemuslikumalt toetada, ehitades erinevatest teenusekomponentidest (sh erinevad rehabilitatsiooniteenused, mis on psüühikahäirega inimese jaoks osa taastumisest ning intellektipuudega inimesele tema arendamisest ja oskuste säilitamisest) teenust inimese ümber tema kogukonnas. Mudeli katsetamisel on peetud silmas eesmärki anda sellised teenused edaspidi üle kohalikele omavalitsustele. 

Erihoolekandeteenuseid kasutav inimene vajab rehabilitatsiooni seal, kus ta on, ja koos erihoolekandega.

Siiski ei hõlma senised isikukeskse mudeli katsetused erihoolekannet kui tervikut ning riigilt pole ka selgeid sõnumeid, kuidas teenuste ümberkorraldamisega edasi minnakse. Kas teenused jäävad senisel kujul riigi korraldada, kas rahastusmudelis tehakse muudatusi või antakse toetavate teenuste haldamine üle kohalikele omavalitsustele? Samal ajal kulgeb rehabilitatsiooniteenuste reform justkui eri rööbastel, arvestamata, et erihoolekandeteenuseid kasutav inimene vajab rehabilitatsiooni seal, kus ta on, ja koos erihoolekandega. Toetavaid ja ööpäevaringseid teenuseid ei saa lahus vaadata, sest vajadused ja toemaht muutuvad ajas.

Murede leevendamiseks ja lahendamiseks tuleb riigil soodustada uute teenuskohtade loomist ja rahastada teenuseid suuremas mahus, rakendades samal ajal teenuste korralduses paindlikke teenusekomponente ning võimaldades inimestel liikuda sujuvalt teenuste vahel. Sellistes heaoluriikides nagu Holland ja Suurbritannia kasutatakse nn isikliku eelarve põhimõtet, mis tähendab, et inimene saab tema teenusteks mõeldud raha otsetoetusena või eelarvena kohaliku omavalitsuse või teenuseosutaja käest, kes korraldab vajaliku toe. Oluline on, et inimene ise osaleb planeerimises ja kontrollib, millist abi ning kuidas ta saab. (Bugarszky jt 2016)

Ühendkuningriigis korraldatud teenusekasutajate uuringus (Hasler ja Marshall 2013, viidanud Bugarszky jt 2016) kinnitas vähemalt 2/3 vastanutest, et tänu sellisele korraldusele paranes nende olukord 11 valdkonnas 15-st (nt väärikus 82%, elukvaliteet 81,4%, kontroll elu üle 70,6%, turvatunne 72,8%); vähem kui 5% teatas negatiivset mõju mõnes valdkonnas. 

Eri riikide kogemustele toetuvas uuringus (Burarszky jt 2016) soovitati Eestis korraldada hoolekandesüsteemi üheselt mõistetav detsentraliseerimine, sest kogukonnapõhiseid teenuseid saab luua ja juhtida vaid kohalike omavalitsuste ja kohalike kogukondade kogemuste, kaasatuse ning motiveerituse abil.

Rohkem tähelepanu töötajatele

Suure toevajadusega inimese toetamine ei ole võimalik väljaõppinud spetsialistideta. Praegu teevad selle töö ära tegevusjuhendajad, keda aga on vähe ja kelle töö ei ole vääriliselt tasustatud. Kuidas noori valdkonda tuua ja hoida? Arutada tasub sihitud maksusoodustusi ja muid motiveerivaid meetmeid (nt soodustingimustel kodulaen erihoolekande töötajatele), et töötasu ei oleks kodu soetamisel, pere loomisel, laste kasvatamisel ja ka sektorisse püsima jäämisel takistuseks. 

Loomulikult on vajalik ka pidev palgatõus, sest praegune olukord, kus üldhooldusteenuse reform on toonud kaasa hooldustöötajate väga oodatud palgatõusu, on see teistpidi survestanud erihoolekande valdkonda, kus palgad samale tasemele ei küündi. 

Lisaks spetsialistide toomisele valdkonda on oluline ka nende koolitamine. Uuring (Trinidad Wiseman 2017) tõi välja teenuseosutajate koolitamise vajaduse. Töötajad peavad olema pädevad, et töötada inimestega, kellel on vähene koostöövalmidus ja vähene haigusteadlikkus, samuti selles, kuidas toetada psüühikahäirega abivajajaid haigusega toimetulekul ja taastumisprotsessis, hinnata ja valida sobivaid sekkumisi raskesti mõistetava käitumise korral, teha riskihindamist, tegeleda riskijuhtimisega ning pakkuda pädevat kriisisekkumist. 

OSKA sotsiaaltöö seireuuringus (Pihl jt 2025) tehti ettepanek, et sotsiaalkindlustusamet koostöös valdkonnaga seotud kutse- ja kõrgkoolidega töötaks välja ning suurendaks pakkumist täienduskoolituse moodulitele, et pakkuda juba töötavatele spetsialistidele võimalust osaleda psüühilisi erivajadusi käsitlevatel täienduskursustel.

Tulevikuvajaduste kavandamine

Kui palju arvestatakse teenuste tuleviku kavandamisel tulevikuvajadustega? EPIKoja erihoolekande teemapäeva arutelus tuli jutuks, et andmeid saaks paremini kasutada. Lapsevanemad tõid välja, et tegelikult on juba koolis selge, milline on ühe või teise noore toevajadus ja seetõttu pole vaja korduvalt tõestada ega hinnata täiskasvanuellu suunduvate noore vajadusi. Andmete alusel saaks sotsiaalkindlustusamet koos kohalike omavalitsustega piirkonniti teenuskohti targalt planeerida, näiteks prognoosides, kui palju lapsi järgneva mingisuguse X arvu aastate jooksul täiskasvanuks saades teenusele tulevad ja milliseid teenuseid vajatakse. 

Teenused peavad tekkima inimese kodukohta, kus elab tema pere, kus on tema võrgustik. 

Teemapäeval tõi sotsiaalministeeriumi esindaja välja, et sotsiaalministeerium ning haridus- ja teadusministeerium selliseid andmeid ei vaheta, kuigi andmed on olemas. Tuge vajava lapse tervikvajaduste hindamine saaks toimuda kohalikus omavalitsuses juba palju varem, mitte siis, kui noor saab 16 või 18. 

Milliseid alternatiivseid võimalusi oleks kindlates ruumides kohapeal osutatavate teenuskohtade loomiseks ja seal teenuste osutamiseks? Varem on olnud riikliku käendusega (Kredex) võimalus ehitada teenusmaju, üürimaju. Kas mõni kohalik omavalitsus on kasutanud toetust, mõeldes intellektipuudega ja psüühikahäirega inimestele? See nõuab riigi ja kohalike omavalitsuste head koostööd, mille korral kohalik omavalitsus investeerib füüsilisse keskkonda ja riik rahastab teenust. Inimene saaks tasuda oma majutuse ja toitlustuse eest, nagu on see ka praegu, ja riik tagab toetuse vastavalt inimese eripäradele. 

EPIKojale on teada mitu kohalikku omavalitsust, kes on valmis oma inimestele teenuskohti looma ja selleks investeeringuid planeerima, kuid praegused seadused ei anna kohalikule omavalitsusele kindlustunnet, et SKA suunaks teenusele just tema piirkonna inimesed, mitte n-ö üldjärjekorras ootava mistahes muu kohaliku omavalitsuse inimese, kes ka teenust vajab. 

Süsteem on keeruline ja teenustele saamine läbipaistmatu.

EPIKoda on poliitikakujundajatele seda ettepanekut korduvalt teinud ning lähtekoht peab olema selge: teenused peavad tekkima inimese kodukohta, kus elab tema pere, kus on tema võrgustik, mis omakorda tagab inimväärika, turvalise ja kõigile võimalikult meeldiva teenusele mineku, teenuskohaga harjumise ning sagedase kontakti säilimise lähedastega. 

Kuidas tekitada peredes usaldust teenuste vastu?

Nii EPIKoda ja meie võrgustik kui ka varasemad uuringud (Trinidad ja Wiseman 2017) toovad välja, et inimesel ja tema lähedastel puudub usaldus erihoolekandesüsteemi vastu, sest see on killustunud ega toeta kõiki erinevate vajadustega inimesi. Süsteem on keeruline ja teenustele saamine läbipaistmatu. Lisaks usaldatakse ainult üksikuid teenuseosutajaid ja sealsetele teenuskohtadele on seetõttu pikad järjekorrad.

Suure toevajadusega inimese toetamine ei ole võimalik väljaõppinud spetsialistideta.

EPIKoja teemapäeval kõlas näide Hiiumaalt: põhikooli viimasel aastal viiakse õpilased korrakindlalt tutvuma erihoolekandeasutustega, sh tööharjutuse võimalustega, et üleminek koolist erihoolekandeteenusele oleks nende ja pere jaoks sujuvam. Usaldus tekibki varajases koostöös. Valdkonnaüleselt tuleks mõelda, kuidas Hiiumaa head näidet (ja ka teiste erihoolekandeasutuste kogemust, kes kutsuvad endaga tutvuma juba enne kooli lõppu) saaks süsteemselt ka mujal rakendada.

Kokkuvõtvalt tähendab isikukeskne (eri)hoolekanne elukaare- ja vajaduspõhist käsitlust. Selleks peame liikuma kohapõhisest pearahast paindliku rahastuseni, mis toetab inimest tema kogukonnas õigel hetkel ja õigete meetmetega, olgu see intellektipuudega inimese arendamine ja toetamine või psüühikahäirega inimese taastumisele kaasa aitamine. Vajame strateegilist plaani ja tegusid, kuidas selleni jõuda – see on riigi ja kohalike omavalitsuste vastutus, milles teenuseosutajad ning inimesed ning nende pered peavad saama kaasa rääkida.