Võim ja vastastikkus abistavates suhetes

KOKKUVÕTE

Võim on sotsiaaltöös paratamatult tähtis küsimus: iga tegu mõjutab teise inimese kogemust, eneseväärikust ja osalust. Isiklik võimujälg on nii kutselisel abistajal kui ka abi kasutajal. Kohtumisele võetakse kaasa oma positsioon, elukogemused, oskused ja hoiakud, mis kõik vastastikku mõju avaldavad.

Teadlikkus oma võimujäljest aitab vältida ülehoolitsemist, abi kasutaja sõltuvuse süvendamist ja tema hääle nõrgestamist. Ametlikult kehtestatud ja kirjutamata reeglid, protsessid ja võimaluste-vahendite jaotus määravad selle, kui palju on kummalgi osalisel tegelikke valikuid ja otsustusruumi. Võimu ülemäärase kasutamise riskid on sund, liigne kontroll ja õpitud abitus ning tagajärg usalduse, väärikuse ja lootuse vähenemine.

Ka „aitaja vari“ ehk teadvustamata motiivid ja piirid, ning „aitamise hind“ ehk kaastundeväsimus võivad panna sotsiaalvaldkonna praktikut hoidma kontrolli tegevuse üle enda käes. Seevastu seob inimõiguste raamistik kogu valdkonnas osutatavat abi järjekindlalt inimese autonoomia, osaluse ja väärikuse austamisega. Parim lahendus on jagatud võim: dialoog, arusaadav keel, valikute andmine, toetatud otsustamine ja vägivallatu suhtlemine igas olukorras.

MÄRKSÕNAD

Võimujälg, vastastikune mõju, jagatud võim, inimõigused, toetatud otsustamine, eneseteadlikkus 

„Sa ei saa veeta päevagi oma elust nii, et ei mõjutaks maailma enda ümber. See, mida teed, muudab alati midagi. Sa pead valima, millist muutust sa soovid esile kutsuda. See Jane Goodall mõte kirjeldab hästi inimsuhteid sotsiaalvaldkonna tööväljal.

Niikaua kui inimesed on koos elanud, on eksisteerinud ka suhted, mis toetuvad kontrollile, staatusele, rollidele, domineerimisele, hierarhiale ja võimule. Võim kuulub lahutamatult inimeksistentsi juurde. Võim on läbiv ja sageli nähtamatuna hoida soovitav joon mitmel elualal, sh hariduses, hoolekandes, ka nt lapsevanemaks olemisel ja loomulikult õiguskaitses (Diamond 2018). 

Rahvusvaheline sotsiaaltöö definitsioon nimetab sotsiaaltöö ülesannetena ka inimeste mõjuvõimu suurendamist, vabanemisele kaasa aitamist ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamist (IFSW ja IASSW 2014). Seega on võimu vastutustundlik kasutamine juba sotsiaaltöö eesmärki sisse kirjutatud. Sotsiaaltööd tehes suhtleme pidevalt teiste inimestega. Suhe tuge vajava inimese ja sotsiaalvaldkonna töötaja vahel on pinnas, millest võrsub sotsiaaltöö tulemus. Selles suhtes peitub alati rohkem kui vaid väliselt nähtav tegevus – suhe kujundab seda, kuidas tajutakse oma väärtust, võimalusi ja õigusi.

Suhted tuge vajava inimese ja sotsiaalvaldkonna töötajate vahel on pinnas, millest võrsub sotsiaaltöö tulemus.

Igal inimesel, olgu ta aitaja või abivajaja, on alati kaasas isiklik võimujälg. Selle peidetud võimujälje vältimatu kohalolu ja mõjujõudu abistavas suhtes on tähtis teadvustada ja eetiliselt juhtida. Vastasjuhul võivad sotsiaalvaldkonnas headest kavatsustest hoolimata tekkida sõltuvussuhted, paternalism või isegi võimu kuritarvitamine ja inimese hääl ei pääse kuuldavale.

Selle artikli eesmärk on inimõiguste kontekstis avada, milline on sotsiaaltööväljal kohtuvate aitajate ja tuge vajavate inimeste vastastikune mõju ning võimudünaamika. Soovin pakkuda raamistikku ja mõtestada, ka praktiliste näidete kaudu, kuidas olla haavatavate inimestega suheldes eneseteadlikum, et abistamine oleks partnerlussuhe ja aitaks suurendada või säilitada inimeste mõjuvõimu igas olukorras ning aitaks kaasa nende vabanemisele piirangutest. Muuta saab seda, millest oleme teadlikud.

Eri vanuses ja olukorras inimestega töötades kohtume erinevate vajadustega ning näeme erinevaid võimuilminguid, sh ka seda, et abistajad, partnerid ja ka abi kasutajad võivad üksteisega kohtudes kasutada ühel või teisel moel saadud võimu suhte vältimiseks, lõhkumiseks või suhtluspartneri liigseks survestamiseks.

Artikli peamised seisukohad tuginevad Julie Diamondi (2018) võimu kasutamise uuringutele ja analüüsile, maailma terviseorganisatsiooni (WHO) inimõiguste edendamiseks välja töötatud teenuste muutmise ja parendamise suunistele (WHO QualityRights 2022) ning koosloome uuringute põhjal koostatud hea abi tunnustele (Wilson jt 2018).

Kutsun lugejaid mõtlema, kuidas kasutada oma isiklikku ja rollist tulenevat võimu nii, et see ei vähendaks tuge vajava inimese elujõudu ega toimevõimekust, vaid toetab ja väärtustab teda kui inimest ning suurendab kaasatust ja usku oma võimalustesse. Siin on sotsiaalkaitse igal tasandil oma võimalused ja vastutus, mida puudutan artikli viimases osas.

Võimu olemus

Võimu viie allika teooria (French ja Raven 1959) kohaselt saab võimu kasutada teiste mõjutamiseks või kontrollimiseks ja see on kas ametist tulenev (ingl formal power) või isiklik (ingl personal power). Võimu võib määratleda kui meie suutlikkust otseselt või kaudselt oma keskkonda mõjutada, seda nii oma aktiivse tegevusega kui ka passiivselt (Diamond 2018). Inimene ei saa olla mõju avaldamata. Võim ei ole üksnes formaalne autoriteet, vaid ka sisemine hoiak ja oskus mõjutada olukordi.

Võim on suhetes alati olemas, isegi kui kutseline abistaja nimetab ennast võrdseks partneriks.

Igaühel meist on isiklik võimujälg, mis on kui isiklik unikaalne kaart, kuhu on kantud võimu eri liigid. Oluline on teadvustada, mille alusel üht või teist liiki võim kujuneb ja millised meie varasemad kogemused selle kasutamist mõjutavad. USA-s tegutseva juhtimiskultuuri arendaja Julie Diamondi (2018) järgi koosneb võimujälg viiest võimu liigist.

1. Positsioonivõim tuleneb ametlikust rollist ehk ametikohast ja tööülesannetest, mida inimene organisatsioonis täidab. Väljaspool tööd peaks positsioonivõim selle kandjast maha jääma. Sotsiaalvaldkonna töötajatel on sageli keeruline jätta oma roll ja positsioonivõim töökohta. Näiteks kui hooldustöötaja kohtub õhtul asutuse elanikuga külapoe järjekorras, ei ole tal enam õigust öelda: „Sa ei peaks nii hilja õues olema.“ See tähendaks oma positsioonivõimu ülekandmist töökeskkonnast isiklikule tasandile.

Eri ametikohtadel on ka erinevad võimalused ja positsioonivõimu rakendamise viisid, näiteks valdkonna abivallavanem rakendab oma võimu sotsiaalvaldkonda reguleerivate õigusaktide tingimuste, hooldustöötaja aga inimese eluliste igapäevatoimingute üle otsuseid langetades.

2. Mitteametlik võim on seotud rühmadega, kuhu inimene kuulub, ja kontekstiga. Kirjutamata, mitteametlik hierarhia tugineb populaarsusele, staažile, teiste rühmaliikmete tundmisele ja siseringi kuulumisele, asjatundlikkusele või oskustele, mida konkreetne rühm hindab. Näiteks võib hooldustöötajal või omavalitsuse sotsiaaltöötajal, kes on organisatsioonis kaua töötanud ja valdab n-ö siseringi infot, olla suurem mitteametlik võim kui noore hooldusjuhi või sotsiaalosakonna alustava juhi positsioonivõim.

3. Ajalooline võim on seotud lapsepõlvest kaasa tulevate mõjutuste ja kogemustega. See omakorda mõjutab tajutavat võimutunnet ja võimu kasutamist täiskasvanuna. Mida tugevamad emotsioonid on kaasnenud oma või teiste võimu kogemisega lapsepõlves (nt suhetes vanemate ja eakaaslastega või ühiskondlikust taustast tulenevalt), seda rohkem jääb see meid mõjutama kogu elu jooksul. Näiteks asutuse juhil, kes lapsepõlves kogetu tõttu on võimuga seoses saanud hingehaavu, võib olla raske keerulistes olukordades rakendada oma positsioonivõimu, kui ta varasema kogemuse tõttu seda ei taju või väldib.

Ajaloolise võimu mõju ja varasemad kogemused võimuga võivad avalduda aitajate töös „aitaja varjuna“, selle mõju võimu kasutamisele abistavas suhtes selgitan allpool.

4. Isiklik võim on subjektiivne, kaasasündinud ja ka arendatav ning tuleneb isiksuseomadustest ja elu jooksul omandatud kogemustest, oskustest ning võimetest. See ei olene millestki välisest ega sotsiaalsest, sellega ei saa võistelda ega seda võrrelda. Nii nagu iga inimene on eriline, on eriline ka isiklik võim, mis kujuneb ja avaldub iga inimese elu jooksul erinevalt.

5. Sotsiopoliitiline võim tuleneb ühiskonna omistatud sotsiaalsest identiteedist ja tunnustest, nagu rass, sugu, klassikuuluvus, usutunnistus, rahvus, etniline kuuluvus, haridus, kehalised ja vaimsed võimed ning seksuaalne sättumus. See võib määrata inimese elu võimalusi ja saavutusi.

Kõik võimu liigid on iga inimese isiklikus võimujäljes alati esindatud ning neil on erinev osakaal. Enamasti on abi vajaval inimesel vähem sotsiopoliitilist võimu, mis tuleneb sageli ühiskondlikust, kultuurilisest ja keskkondlikust taustast. Näiteks puudega inimene oma kehaliste ja vaimsete võimete tõttu või sõjapõgenik oma erineva rahvuse ja etnilise kuuluvuse tõttu on riigi arengutasemest ning ühiskondlikest hoiakutest olenevalt kohe väiksema sotsiopoliitilise võimuga. Kuid isiklik ja ajalooline võim võib abivajaval inimesel olla tänu elu- ja lapsepõlvekogemusele tugevam kui aitajal.

Ametialasest rollist tulenevalt on aitajal alati suurem positsioonivõim.

Kõik nimetatu mõjutab seda, kuidas võimu kasutatakse. Nii nagu võimu ülemäärane kasutamine, võib ka võimu alakasutamine tuua kaasa keerulisi olukordi ja kujundada ebaturvalise keskkonna. Võim on suhetes alati olemas, isegi kui kutseline abistaja nimetab ennast võrdseks partneriks.

Abistavas suhtes on oluline teadvustada oma isikliku võimujälje eri komponente ja osata hinnata nende osakaalu, et mõista oma mõju ning tegutsemisviisi, kui täidetakse rollist tulenevaid kohustusi. Võim ei ole hea ega halb, see on energia ja jõud ning seda on väga tähtis omada, et elada võimalikult head elu. Igapäevaseid valikuid ja otsuseid tehes kasutame kogu aeg võimu. Kas lähen tööle jalgsi või bussiga? Kas ostan rukkileiva või röstsaia? Kas helistan või kirjutan pojale? Kas vaatan lemmiksarja täna või vaatan seda homme järele?

Kutselise abistajana töötades ei saa võimu kasutamata jätta, kuid seda saab teha teadlikult, tõhusalt ja vastutustundlikult. Sotsiaalvaldkonnas tuleb teadlikult jälgida, kuidas ametist tulenev positsioon ja otsused mõjutavad seda, kuidas abivajava inimene tajub oma võimalusi ja eneseväärikust. Valdkonna praktik peab olema eneseteadlik, tundma oma käitumist ja otsuste langetamist mõjutavaid veendumusi, hirme ning hoiakuid. Sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeks ütleb, et see on osa professionaalse jätkusuutlikkuse edendamisest (Eesti sotsiaaltöö assotsiatsioon 2022).

Võimudünaamika abistavates suhetes

Iga kord, kui üks osaline sõltub oma vajaduste rahuldamisel teise teadmistest, ametipositsioonist või vahenditele-võimalustele ligipääsust, tekib võimudünaamika. Ametialasest rollist tulenevalt on aitajal alati suurem positsioonivõim abivajava inimese suhtes. Koht, kus aitaja ja abivajav inimene kohtuvad, on enamasti omavalitsuse sotsiaaltöötaja kabinet, teenuseosutaja ruum, nt varjupaik, päevakeskus või ööpäevaringset teenust osutav asutus, mis saab inimesele koduks. See tähendab, et inimene ei ole oma tavapärases turvalises ja tuttavas keskkonnas, mis toetaks tema harjumuspärast toimevõimekust. Samuti on inimene näiteks tervise-, elu- või arengukriisi tõttu juba pidanud oma heaolust ja elukvaliteedis millestki loobuma ega tule iseseisvalt toime.

Igas organisatsioonis on oma teeninduskultuur, nähtamatu, aga tugev reeglite ja tavade süsteem, mis määrab, kuidas siin asju tehakse. Asutuste töö- ja teeninduskultuur kujundab seal tekkivat võimudünaamikat ja on samal ajal selle peegel. Võimudünaamika viitab sellele, kui palju võimu on abivajaval inimesel selles kohas või olukorras, see aga mõjutab juurdepääsu sotsiaalteenustele, nende kasutamist ja kogemist (WHO 2022).

Vari võib mõjutada võimu kasutamist ja avaldub siis, kui abistaja ei tunnista oma piire, haavatavust, abitust või isiklikke motiive.

Sotsiaalteenuseid osutavas asutuses on personalil teenusekasutajatest rohkem võimu, mida nimetatakse tihti võimu ebavõrdseks jagunemiseks teenustel. See tähendab teisisõnu tihti seda, et töötajad saavad kontrollida või otsustada, mida keegi teine võib või ei või teha ehk töötajatel on teatav võim millegi üle (Hankivsky jt 2014). 

Ööpäevaringsel teenusel annab hooldustöötaja roll talle positsioonivõimu otsustada abistatava inimese igapäevase elu korralduse üle, nt millal inimene tõuseb, saab abi hügieenitoimingutes või millal ta tuppa puhkama läheb. See võim tuleneb tööülesannetest ja asutuse reeglitest ning sageli käsitletakse selle kasutamist kohustusena, et tagada elanike turvalisus ja heaolu. Omavalitsuse sotsiaalametnikule esitab inimene või tema lähedane üldhooldusteenuse koha saamise ja kohatasu hüvitamise taotluse. Ametnikul on võim otsustada, kas ja kui palju KOV teenuse eest tasub – see tuleneb seadusest, omavalitsuse eelarvest ja ametnikule antud volitustest. Tema otsus mõjutab otseselt abivajava inimese igapäevaelu: kas ta saab teenust endale lubada, millise asutuse teenust ta kasutab ja kui palju tuleb teenuse eest tasuda.

Võimu ebavõrdset jagunemist teeninduskultuuris mõjutavad peale õigusaktidest tulenevate nõuete ja ettekirjutuste ka abistajate väärtuspõhised hoiakud, mis omakorda ilmnevad asutuse toimimise ja teenuse osutamise kõigis aspektides (Schein 2010). Põhihoiak, et organisatsiooni töötajad vastutavad abivajavate inimeste või teenusekasutajate eest, võib panna nad pidama korda, kontrolli ja reegleid tähtsamaks kui suhtlemine, empaatia ning inimeste võrdne, austav ja väärikas kohtlemine isegi siis, kui need on asutuses sõnastatud ja kokku lepitud väärtused.

Võimu kasutamine koos inimesega annab võimaluse kujundada oma rollivõim partnerluseks.

Teenuseid kasutavad inimesed usuvad tihti, et spetsialistid võivad teha oma positsiooni tõttu mida tahavad ja abistataval endal on vähe mõju näiteks oma hoolduse või neile osutatava abi üle (Farelly jt 2015). Võimudünaamika tõttu ei pruugi inimesed julgeda hakata vastu kontrollile, sunnile ega väärikust vähendavale kohtlemisele, kujundada või teha teatavaks oma soove.

Kahjustavat ebavõrdselt jaotunud võimuga teeninduskultuuri tugevdab ja kindlustab veelgi see, kui abivajava inimese heaolu ja põhivajaduste rahuldamine oleneb täielikult abistajatest. Näiteks puudub hoolekandeasutuses elaval mäluhäirega inimesel oma tervisest tuleneva abivajaduse tõttu tihti igasugune kontroll oma olukorra üle (WHO 2022).

Lahendused sünnivad dialoogis ja valikuid pakkudes, mis muudab suhte vastastikuseks ja usalduslikuks.

Võimu ebavõrdne jaotus toob abistavatesse suhetesse kaasa võimu kuritarvitamise, mis võib väljenduda sunnis (füüsilises ja vaimses) ja liigses kontrollis, reeglite mehaanilises järgimises, individuaalsusega mittearvestamises ning otsuste tegemises inimese eest, kuigi ta suudaks kaasa rääkida. See omakorda kahjustab inimese õigusi ja võib põhjustada pikaajalisi psühholoogilisi tagajärgi: usalduse kaotust, väärikuse vähenemist ja hirmu abi otsimise ees (WHO 2022).

Samuti on see abivajaduse suurenemise pinnas, sest otsustamine inimese eest tema osaluseta kujundab õpitud abitust (Seligman 1975). Inimene harjub mõttega, et tema valikud ei loe ja loobub osalemast, mis süvendab sõltuvust abist ja kasvatab lootusetust, isegi kui abistaja kavatsused võivad olla head (Wilson jt 2018).

Võimudünaamika mõjutajad: aitaja „vari“ ja aitamise „hind“

Iga kutselise abistaja eneseteadlikkuse osa on tunda oma isiklikku „varju“ – isiksuse varjatud, allasurutud või teadvustamata külgi, nii negatiivseid kui ka positiivseid, mis võivad abistaja töös hakata mõjutama suhteid ja tegevust (Lindqvist 2021). Vari võib mõjutada võimu kasutamist ja avaldub siis, kui abistaja ei tunnista oma piire, haavatavust, abitust või isiklikke motiive.

See võib kaasa tuua liigse samastumise abivajava inimesega („mina tean kõige paremini, mis on sulle hea“), oma hirmude või nõrkade külgede ülekandmise teisele, aitaja rolli kaudu omaenda väärtustele kinnituse otsimise. Abi vajaja hääle kõrval domineerib abistaja teadvustamata vajadus (olla päästja, kontrollija, tunnustatud). Vari ei tähenda ainult halba, vaid pigem nähtamatut mõju, mis hakkab abistamissuhtes võimudünaamikat kujundama, kui seda ei teadvustata.

Vari võib hooldussuhetes avalduda näiteks järgmiselt.

• Päästja-vari: töötaja ei suuda aktsepteerida, et dementsusega inimene unustab asju või vajab abi. Ta tõttab kõike tegema, jättes inimese ilma väikestest iseseisvuse kogemustest.
• Kontrollija-vari: töötaja peab kinni rutiinist isegi siis, kui see ei teeni enam inimese huve, sest „nii on õige“, aga tegelikult varjab see tema enda ebakindlust.
• Ohvri-vari: töötaja samastub liigselt abistatava inimese kannatusega, tunneb abitust, stressi ja läbipõlemist, kuid ei otsi tuge ega kasuta reflektiivset õppimisvõimalust.

Aitaja töös ei ole vari midagi sellist, mida tuleks vältida, vaid see on osa aitajast, mida on vaja märgata ja mõista kui enda osa. Kui aitaja tunnistab oma haavatavust ja varjukülgi, suudab ta töös luua ausama, vahetu vastastikuse suhte. Ta ei pea oma rollist tulenevat võimu kasutama varjatult, vaid suudab eristada, millal ta tegutseb abivajaja huvides ja millal kipuvad domineerima tema enda vajadused näiteks turvalisuse, tunnustuse või kuuluvuse järele.

Teine oluline element ja võimu ebavõrdse kasutuse esilekutsuja on „aitamise hind“ – abistaja töö psühholoogiline mõju – sekundaartrauma ja kaastundeväsimus: aitaja võib hakata kogema kurnatust, lootusetust või isegi tundetust, sest pidev kokkupuude kannatusega koormab sisemiselt (Isdal 2021). Kui aitaja on väsinud või ülekoormatud, suureneb risk asjatult kasutada oma rollist tulenevat võimu: kiirustamine, sundimine, dehumaniseeriv suhtlus, ükskõiksus, enese ja piiride kaotamine, ülehoolitsemine.

Võim kui võimaluste looja ja vastastikuse suhte alus

Maailma terviseorganisatsioon rõhutab, et kõik tervishoiu- ja hoolekandeteenused peavad olema kooskõlas inimõiguste põhimõtetega: inimeste õigused, väärikus ja autonoomia tuleb tagada igapäevases töös, mitte ainult organisatsiooni dokumentides (WHO 2022). 

Sotsiaaltöö õiguslik ja eetiline raam tugineb ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile (2014), mis paneb sellele tööle selged kohustused: inimesed, kes vajavad tuge igapäevaeluks, peavad saama teha otsuseid ise või koos toega (art 12), elada kogukonnas (art 19) ning olla kaitstud väärkohtlemise ja sunduse eest (art 15). Need põhimõtted seavad keskmesse abivajava inimese kui õiguste kandja, mitte kui teenuse „saaja“ (CDPR 2014).

See paneb sotsiaalvaldkonnas töötades kohustuse kasutada oma rollist tulenevat võimu, mitte kellegi üle, vaid koos inimesega, arvestades kõiki tema õigusi ka siis, kui on tegemist äärmusliku, pideva abivajadusega. Võimu kasutamine koos inimesega annab võimaluse kujundada oma ametist tulenev positsioonivõim partnerluseks, mitte korrale allutamiseks. Ameerika psühholoog Marshall B. Rosenberg (2005) on kirjeldanud kaht võimu kasutamise viisi: võim kellegi üle (ingl power over) ja võim koos kellegagi (ingl power with, eestikeelsena sobivam vaste „jagatud võim“).

• Võim kellegi üle lähtub autoriteedist, hierarhiast ja kontrollist, kus üks osaline ütleb, mida teine peab tegema: „Sa pead tuppa minema, sest on aeg magama minna!“ Iseloomulik on inimeste suunamine karistuste ja preemiate abil: „Kui sa teed nii, siis saad … Kui ei tee, siis …“ Vajadusi ei selgitata ega jagata, vaid antakse käsklusi, mille täitmine on kohustus. Tegutsemise eesmärk on allutamine, mitte koostöö ega partnerlus. Lahendused sünnivad karistuste, preemiate või range reeglistiku kaudu. Nii saavutatakse küll kuuletumine, kuid see tekitab trotsi, abitust, usaldamatust või passiivset vastupanu.
• Jagatud võim (ingl power with) tähendab partnerlust, võrdsust, koostööd ja vastastikku võimu jagamist. Mõlema poole vajadused on olulised ja toimub dialoog: töötaja väljendab oma vajadusi (nt turvalisus, korra hoidmine), aga ka kuulab ja arvestab inimese vajadusi (nt privaatsus, toimevõimekus, mugavus). Võim tähendab siin kõigi osaliste ressursside kasutamist ühise heaolu loomiseks, mitte kontrollimiseks. Otsuseid kujundatakse partnerluses: „Mida me saame teha, et kõigi vajadused oleks rahuldatud?“

Lahendused sünnivad dialoogis ja valikuid pakkudes, mis muudab suhte vastastikuseks ja usalduslikuks. Inimene kogeb, et tema hääl loeb ja tema osalus suurendab enesekindlust. Väheneb sunduse vajadus ja konfliktide tekkimine, paraneb igapäevaelu kvaliteet.

Igapäevase olukorra sõnastamise näide kasutades jagatud võimu põhimõtet vägivallatu suhtlemise keele (Rosenberg 2005) nelja sammu kaudu, võiks olla selline.

1. Vaatlus: „Kell on kümme ja majas hakkavad tuled kustuma.“
2. Tunne: „Ma tunnen muret, sest soovin, et sul oleks rahulik uni.“
3. Vajadus: „Mulle on tähtis, et saaksid puhata ja hommikul end hästi tunneksid.“
4. Palve: „Kas soovid, et paneksin sulle enne uinumist mängima su lemmikmuusika?“

Selline suhtlusviis ei vähenda töötaja rollivõimu (korra hoidmine), kuid loob vastastikuse suhte ja tugevdab inimese toimevõimekust, säilitades tema võime teha oma elukorralduses mikrootsuseid.

Nagu näha, avaldub võim ja vastastikune osalus kõige tavalisemas igapäevases mikrotegevuses. Sageli ei ole küsimus suurtes otsustes, vaid selles, kas igapäevaelu korraldatakse inimese eest või koos temaga.

Kui inimene kogeb, et tema hääl loeb, kujuneb toimevõimekuse tunne (ingl sense of agency). See tugevdab ka enesekindlust ja enesega rahulolu. Uuringud näitavad, et hooldekodude elanikud, kellel on igapäevaelus valikuvõimalusi, hindavad oma elukvaliteeti oluliselt kõrgemalt ja tunnevad rohkem kontrolli oma elu üle (Brownie ja Nancarrow 2013).

Võimu tasakaal hoolekandes – vastastikuse suhte loomine ja hoidmine

Hea abi aitab inimesel tunda lootust, seada oma eesmärke ja enesekindlalt tegutseda. See tähendab inimese elutee ja elukorraldusega arvestamist, tema elus oleva tähenduslikkuse uurimist ning toetust enesekindluse suurendamisel (Wilson jt 2018). Olulisim samm on vastastikuse asjatundlikkuse tunnustamine, s.t inimese mõju ja toimevõimekuse äratundmist ning sellele tuginemist. 

Abistava suhte osalised lasevad võimul suhtes ringelda. Mõlemad tunnistavad, et neil on võim, mõju ja kontroll olukorras, kus nad on. Luues suhte täiskasvanu-täiskasvanu, on mõlemad pooled võrdsed ja partnerlus on võimalik (Berne 1968). 

Usaldus on abi vastuvõtmise eeltingimus.

Abistavas suhtes tähendab see kõikjal, kus on võimalik, kontrollikeskme hoidmist abivajava inimese käes, sest abistav suhe on vajalik tema elu, mitte kutselise abistaja jaoks. Selleks saab aitaja kasutada inimest kui oma elu eksperti, sest abivajav inimene toob kaasa üksikasjaliku arusaama ja teabe oma elust ning eelistustest. Kutseline aitaja aga toob suhtesse teadmisi ja kogemusi oma väljaõppest ja varasemast tööst.

See toetab usalduse tekkimist, mis sageli on abi vastuvõtmise eeltingimus, et oleks üldse võimalik teha koos midagi, mille tulemus on inimeste mõjuvõimu suurendamine. Usaldus võimaldab olla aus oma tunnete, sealhulgas endale olulise, oma hirmude ja murede osas. Usalduse loomine võtab aega ja seda saab kergesti kahjustada, kui võimu jagamine pole siiras.

Võimu eetiline kasutamine ei nõua suuri struktuurimuutusi. 

Rahvusvahelised hoolduseetika uuringud (Barnes 2012) rõhutavad, et hooldus ei ole ainult teenuse osutamine, vaid on moraalne ja vastastikune praktika: töötaja annab oma oskused ning aja, inimene annab oma usalduse ja suhte kaudu luuakse mõtestatud elu.

Võimalused ja vastutus eri tasanditel väärikust ja kaasatust toetavas sotsiaaltöös

Võim avaldub ja vastastikkus luuakse sotsiaalvaldkonnas eri tasanditel, seda ei kujunda üksnes töötajad, kes on inimesega kontaktis. Selleks et oleks võimalik kogeda hoolekandes väärikust, tunda kaasatust, osalust ja usaldust, tuleb sotsiaalvaldkonna igal tasandil anda oma panus (WHO 2022).

Töötaja tasandil tehakse igapäevased mikrootsused ja toimub suhtlus, mille kaudu kujuneb abivajava inimese kogemus võimust ja väärikusest hoolekandes. Töötaja tegevus, mis toetab inimese toimevõimekust:

• Valikuvõimaluste andmine: igapäevategevuses (toitude valik, söömise viisid, ärkamine, enesehool, huvid, suhtlemine, õnn ja armastus) väikeste, aga tegelike valikute pakkumine.
• Keel ja suhtlus: arusaadav ja austav keelekasutus ning survestamise ja hirmutamise vältimine.
• Selgitamine ja läbipaistvus: selgitamine, kuidas ja miks otsuseid tehakse (nt ravimi andmise eesmärk, muudatustest teavitamine, korralduste põhjus).
• Võimestamine: inimese iseseisvate oskuste säilitamine ja otsustusvõime toetamine („Mida saaksid ise teha?“).
• Emotsioonide austamine: inimese tunnete märkamine ja sõnastamine („Näen, et oled kurb …“), valikute pakkumine, kuidas emotsiooniga toime tulla.
• Refleksioon ja supervisioon: oma mõju, sõnade ja otsuste regulaarne eneseanalüüs; supervisiooni kasutamine oma varjude nähtavaks tegemiseks.
• Tagasiside küsimine: inimene on parim hindaja, kas ta tundis end kaasatuna või kõrvalejäetuna. Lihtsad küsimused, nagu „Kas see lahendus sobis sulle?“ või „Kuidas sa end tunned pärast seda vestlust?“, võivad anda hindamatut infot.

Meeskonna tasandil määravad võimu kasutamist ja osalemist kultuur, ühised väärtused, igapäevane koostöö ja töökorraldus. Tegevus, mis toetab meeskonna liikmeid võimu jagamisel ja vastastikkuste suhete arendamisel: 

• Ühised väärtused ja arutelud: need aitavad kujundada meeskonnas arusaama, et võim on jagatud ja seda kasutatakse üksteise toetamiseks, mitte kontrollimiseks.
• Reeglite paindlik rakendamine: selgitatakse ja ollakse teadlikud, millal saab teha erandeid ja kuidas need aitavad arvestada inimese vajadusi.
• Arutelu- ja õppimiskultuur: meeskonnas on julgus ja avatus; arutletakse juhtumite, eetika ja moraalsete dilemmade üle, toimuvad eetikaseminarid.
• Kaasav planeerimine: küsitakse elanike ja perede arvamust arenduste, muudatuste tegemise, tegevuse, toiduvaliku, ruumikorralduse jms kohta.
• Töökoormuse ja ressursside juhtimine: planeeritakse vahendeid ja võimalusi, et töötajatel oleks aega kujundada inimestega partnerlussuhteid, mitte ainult täita rutiinseid ülesandeid.

Organisatsiooni ja juhtimise tasandil kehtestatud reeglid, süsteem ja kõigi osaliste toetus nendele kujundab organisatsioonikultuuri ehk selle, „kuidas me siin asju teeme“. Tegevus, mis toetab võimu tasakaalustatud kasutamist:

• Organisatsioonikultuuri teadlik kujundamine: väärtused (austus, osalus, läbipaistvus) tuleb kirjutada lahti ja siduda igapäevase tööpraktikaga nii, et see on kõigile osalistele mõistetav.
• Kaasava juhtimise kujundamine: teenusekasutajate nõukogud, perede ja töötajate tagasiside kogumine ning sellega päriselt arvestamine arendustes ja otsustes.
• Sunduse ja kontrolli teadlik vähendamine: selged reeglid, millal ja kuidas kasutatakse piiranguid ja kontrolli, regulaarne juhtumite analüüs (kovisioon), mitte ainult siis, kui midagi on juba „juhtunud“.
• Koolitus ja pädevus: töötajate regulaarne koolitamine suhtlemiskultuuri, jõustamise, eetika ja inimõiguste praktilise väljundi ja kaasava töökultuuri teemal.
• Toetusmehhanismid: supervisioon, töönõustamine, läbipõlemise ennetus – töötajad saavad võimaluse suurendada oma teadlikkust ja arendada isiklikku sisemist võimu.

Riigi ja omavalitsuse poliitika tasandi otsused määravad teenuste kujundamist ja vahendite jaotust, annavad sellele õigusliku aluse. Struktuurne tasand kujundab raami, mille piires toimub igapäevane töö ning loob ühiskondlikult aktsepteeritud konteksti ja normi. Tegevus, mis näitab võimu jagamist ning kannab kaasatuse ja väärkuse sõnumit struktuursel tasandil: 

• Läbipaistev otsustamine ja põhjendamine: selgitatakse, kuidas vahendid jaotatakse ja miks mõni teenus on kättesaadav ja mõni mitte.
• Inimeste ja perede kaasamine teenusekujundusse: fookusgrupid, osaluskoosolekud, kaasav eelarve.
• Eetiline poliitikakujundus: välditakse otsuseid, mis eelistavad mugavat eelarve kavandamist inimese õiguste arvelt.
• Järelevalve õiguste ja standardite üle: tagatakse, et teenused vastavad sisuliselt seadusele ja inimõigustele, mitte vaid struktuurile või menetluslikele etappidele.
• Andmete ja uuringute kasutamine: protsessid ja otsused põhinevad tegelikel vajadustel, mitte harjumuspärasel praktikal.

Ühiskondlikul tasandil kujundatakse väärtusi ja hoiakuid, mis raamivad kogu valdkonda, see on kontekst, mida kuuleme avalikus debatis, poliitikutelt ja meediast. Tähtis on, kuidas ühiskond mõistab erivajadusi, haavatavust ja abivajadust, sest ka see mõjutab sotsiaaltööväljal kohtuvate inimeste võimudünaamikat. Tegevus, mis võimaldab muuta olustikku ja sotsiaalseid norme: 

• Teadlikkuse suurendamine: artiklid, seminarid, kampaaniad, mis räägivad väärikusest, osalusest ja võimusuhetest.
• Stigmade vähendamine: kaasa aitamine sellele, et abivajavaid inimesi ei käsitletaks stereotüüpsete objektide ega koormana, vaid kogukonna väärikate liikmetena.
• Kogukonna kaasamine: eri põlvkondi kokku toov ja vabatahtlik tegevus, mis teevad inimese hääle ja igaühe panuse nähtavaks, selle väärtustamine ja kajastamine.

Kokkuvõte

Võimudünaamika on abistavas suhtes paratamatu. Ohud tekivad siis, kui võim jääb läbipaistmatuks ja viib sunduse või õpitud abituse suunas. Võimalused avanevad aga siis, kui võimu kasutatakse teadlikult: valikute loomiseks ja partnerluse kujundamiseks, toimevõimekuse ja eneseusaldustunde suurendamiseks ning inimeseks olemisega kaasnevate õiguste toetamiseks. 

Muuta saab seda, millest me oleme teadlikud. Kui me ei märka, kuidas võim suhetes avaldub, ei saa me ka rakendada neid teadmisi ja põhimõtteid, mida uuringud ning rahvusvahelised juhised pakuvad inimeste väärikuse, autonoomia ja osaluse toetamiseks.

Inimõiguste raamistik annab sotsiaal- ja tervishoiuteenustele moraalse ning õigusliku kompassi: austada igas olukorras inimese väärikust, autonoomiat ja õigust osalusele. Organisatsioonikultuur määrab aga, kas see kompass on igapäevatöös nähtav. Töökultuuri kujundamine osaluse, läbipaistvuse, koostöö ja sunduse vältimise kaudu muudab abistavad suhted tasakaalustatumaks, toetades nii inimeste toimevõimekust kui ka töötajate professionaalset eetikat.

MEELESPEA

Kontrollküsimused, mida saab kasutada enesepeegelduseks võimu kasutamise üle:

• Kas ma kuulasin inimese häält?
  Kas ta sai ise öelda, mida eelistab või vajab?
• Kas ma andsin valikuid?
  Kas pakkusin vähemalt kaht varianti, mitte ainult üht lahendust?
• Kas minu sõnum oli selge ja arusaadav?
  Kas kasutasin lihtsat keelt ja kontrollisin, et inimene sai aru?
• Kas põhjendasin oma otsust?
  Kui pidin midagi piirama, kas selgitasin, miks? Kas arutasin alternatiive?
• Kas kasutasin oma võimu läbipaistvalt?
  Kas vältisin reeglite taha peitumist ja rääkisin ausalt ning avatult, mis on minu ülesanne?
• Kas see tegevus suurendas inimese toimevõimekust?
  Kas ta sai kogeda, et tema valikutel on tagajärg ja ta saab midagi mõjutada?