Tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna kvalifikatsiooninõudeid ja väljaõpet saab hinnata ühtse metoodikaga

Merle Purre, Haap Consulting
Mari Ader, sotsiaalministeerium
Merike Sisask, Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituut
Laura Kalda, Haap Consulting

Eestis on tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna töötajate kvalifikatsioonile kehtestatud kriteeriumid väga erisuguse taseme ja detailsusega. Eri tasanditel – alates nõustamisest ja toetamisest kuni eriarstiabini – võivad nõuete erinevused olla märkimisväärsed. Seni on puudunud ühtne hindamisalus, mistõttu on olnud raskendatud tööjõu sihipärane rakendamine. Jaanuaris 2025 valminud uuringu[1] käigus töötati välja metoodika, mille alusel saab hinnata spetsialistide kkvalifikatsiooninõuete ja väljaõppeteekondade asjakohasust. Esimest korda rakendati seda metoodikat vaimse tervise valdkonnas.

Töötati välja metoodika, mille alusel saab hinnata spetsialistide kvalifikatsiooninõuete ja väljaõppeteekondade asjakohasust.

Metoodika hõlmab kaht raamistikku: ühe abil on võimalik huvipakkuvaid kutsealasid ja -nõudeid ning nende tavapäraseid väljaõppeteekondi võrdlevalt kirjeldada. Teine, analüütiline raamistik, aitab hinnata, kui asjakohased ja optimaalsed need nõuded ja teekonnad on. Metoodika kasutamist ja kohandamist toetavad ka asjaomased juhised.

Uuringu korraldus

Uuringu tarvis tehti dokumendianalüüs, mis hõlmas kutsestandardeid ja kutseandmisega seotud juhendmaterjale, asjakohaseid seaduseid ja määruseid, õppekavasid, ameti- ja tegevusjuhendeid jm allikaid. Seejärel intervjueeriti valdkonna tööandjaid, väljaõppe korraldajaid ja praktikuid (sh muu emakeelega või välisriigis kvalifikatsiooni omandanud töötajaid). 

Valdavalt ei ilmnenud ühegi kutseala juures liiga rangeid või ebaotstarbekaid kvalifikatsiooninõudeid.

Kvalitatiivse analüüsi tulemusena valmisid vaadeldud kutsealade rolli, reguleerituse, spetsialistide väljaõppeteekondade, vaimse tervise alal omandatud pädevuse ning ilmnenud riskide ja kitsaskohtade kirjeldused. Vaadeldi ka Kanada, Leedu ja Soome praktikat. 

Nõuete asjakohasuse ja optimaalsuse hindamiseks toodi välja asjaomased näitajad (vt joonis).

Metoodikat kasutati vaimse tervise valdkonnas järgmise 12 kutseala näitel: kogemusnõustaja, tegevusjuhendaja, sotsiaaltöötaja, hingehoidja, pereõde, vaimse tervise õde, eripedagoog, koolipsühholoog, psühholoog-nõustaja, kliiniline psühholoog, muusikaterapeut ning psühhiaater. Tehti 86 intervjuud 142 intervjueeritavaga: iga kutseala korral vähemalt kahe väljaõppe korraldaja, ühe tööandja ning nelja praktikuga (enamasti oli intervjuudes osalejaid sihtgrupiti rohkem).

Ilmnenud probleemid

Valdavalt ei ilmnenud ühegi kutseala juures liiga rangeid või ebaotstarbekaid kvalifikatsiooninõudeid, pigem on valdkonna spetsialistide nõuded vähe reguleeritud. Probleemiks aga oli näiteks mõne kutseala spetsialistide formaalne või ebaefektiivne kaasamine, samuti kitsaskohad tööks vajaliku täiendusõppe läbimisel. Mitme kutseala tööjõuressurss võib jääda alakasutatuks või raisku minna, kui meeskonnas või võrgustikus ei ole piisavalt tugipersonali – näiteks psühhiaatril ei ole kõrval toeks vaimse tervise õde – või ei tehta võrgustikus piisavalt koostööd. 

Ühe lahendusena nähakse kindlaks määratud ja selgelt reguleeritud ametikohti, kuhu saaksid asuda alles omandavad spetsialistid alustajale vajaliku toe ja sobiva koormusega.

Muret teeb ka see, kui pärast pikka ja põhjalikku tasemeõpet ei toetata spetsialisti sujuvat sisseelamist töökohale, näiteks ei ole kutseaasta läbimise või mentorlussüsteemi võimalust. Valdkond võib kaotada töötajaid, kui ei ennetata läbipõlemist, näiteks ei pakuta regulaarselt täienduskoolitusi, supervisiooni ega kovisiooni.

Valdkonna esindajate ootused teenuseid osutavatele spetsialistidele esitatavatele optimaalsetele kvalifikatsiooninõuetele võivad mõjuda esmapilgul vastakana, ent need näitavad, kui komplekssed on valdkonna vajadused. Ühelt poolt vajatakse selgemat regulatsiooni ja järelevalvet, mis kindlustaks, et haavatavate sihtgruppidega töötavatel spetsialistidel on piisav ettevalmistus. Sellele tuleb tähelepanu pöörata nii riigi rahastatud teenuste korral kui ka väljaspool neid, sest viimased olid sagedamini reguleerimata. 

Tähtis on soodustada spetsialistide arvu suurenemist kõigil tasanditel, kuid eriti edendus- ja ennetustasandil.

Teiselt poolt võib tööjõupuuduse tingimustes olla põhjendatud muuta nõuded paindlikumaks, kuid mitte nõuete otsese vähendamise kaudu. Pigem nähakse lahendusena kindlaks määratud ja selgelt reguleeritud ametikohti, kuhu saaksid asuda kvalifikatsiooni alles omandavad spetsialistid alustajale vajaliku toe ja sobiva koormusega. See aitaks leevendada tööjõupuudust, toetada karjääri alustamist ja vähendada läbipõlemise riski.

Uuringu tulemused viitavad ka sellele, et vaimse tervise spetsialistid on koondunud peamiselt ravi ja rehabilitatsiooni tasanditele, kus tegeldakse juba välja kujunenud vaimse tervise probleemide ning häiretega, neist taastumise toetamise ning tagasilanguste ennetamisega. Just seal on spetsialistide pädevus kõige paremini rakendatud, kuigi ilmneb tööjõupuudus. 

Seevastu vaimse tervise edendamise ja ennetuse tasandil esineb suuremaid süsteemseid puudujääke ning on kutsealasid, mille võimalused on alakasutatud. Tähtis on soodustada spetsialistide arvu suurenemist kõigil tasanditel. Eriti mõjusaks võib osutuda tööjõu senisest sihipärasem kasutamine edendus- ja ennetustöös, sest see võimaldaks probleemidele varem ja tõhusamalt reageerida.

Kõigi spetsialistide pädevus tuleb lõimida

Analüüsist selgus, et näiteks sotsiaaltöötajatel, kutsega psühholoog-nõustajatel ja muusikaterapeutidel on head eeldused senisest rohkem osaleda mitmel teenusetasandil. Hingehoidjate rakenduskõrghariduslik ettevalmistus annab omakorda tugeva aluse vaimse tervise toe ja abi pakkumiseks, ent selle kutseala esindajaid veel süsteemselt ei kaasata. Kogemusnõustajate kohta tõi analüüs esile vajaduse kvalifikatsiooni märkimisväärselt arendada, et tõhusamalt lõimida nende väärtuslik osalus teenuste osutamisse.

Valdavalt ei ole vaja väljaõpet põhjalikult ümber korraldada.

Väljaõppeteekondade analüüs näitas, et valdavalt ei ole vaja süsteemi põhjalikult ümber korraldada. Siiski tulid esile kitsaskohad, näiteks väljaõppe vähene paindlikkus, ebastabiilne rahastus, praktika ebaühtlane korraldus ja hindamisprotsessi läbipaistmatus. Õppekavad on sageli mõeldud selleks, et valmistada ette ühekorraga nii teadlasi kui ka praktikuid, mistõttu võib kannatada kummagi suuna oskuste omandamine. 

Lahendus võib olla näiteks vastavate rõhuasetustega suunamoodulite või rakenduskõrghariduse õppekavade soosimine. Eelkõige tegevusjuhendajate ja muusikaterapeutide senist väljaõpet tuleks laiemalt ümber kujundada või paremini siduda teiste kutsealadega.

Suur osa spetsialiste pakub abi ja tuge olukorras, kui inimene on juba jõudnud kriisi või diagnoosini.

Kanada, Leedu ja Soome kogemuste põhjal anti soovitusi nii väljaõppeteekondade kui ka kvalifikatsiooninõuete arendamiseks. Kirjeldati, millised on vaadeldus riikides eri kutsealade esindajate ülesanded vaimse tervise valdkonnas ja kuidas on kutsetegevus reguleeritud. Näiteks on mõnes riigis kasutusel kaitstud ametinimetused või on kutsetegevuseks nõutav terviseametis registreerimine. 

Silma jäi näiteks, et kõigis vaadeldud riikides osalevad sotsiaaltöötajad vaimse tervise teenuste osutamisel oluliselt rohkem kui Eestis. Tõenduspõhiste psühhoteraapiate väljaõpet saavad Eestiga võrreldes omandada rohkemate kutsealade esindajaid. Samuti rakendatakse kogemusnõustajaid laialdasemalt esmase toe pakkumisel ja valdkonna teenuste arendamisel.

Kõigis vaadeldud riikides osalevad sotsiaaltöötajad vaimse tervise teenuste osutamisel oluliselt rohkem kui Eestis.

Uuring toob esile, et kvalifikatsiooni ja väljaõppeteekondade hindamisel ei tasuks piirduda vaid formaalsete nõuete või dokumentide analüüsiga. Tervikpilti aitavad kujundada põhjalikud intervjuud valdkonna praktikute, tööandjate ja väljaõppe korraldajatega. Need aitavad mõista osaliste vajadusi ja vastava pädevuse omandamise eeldusi. 

Selline metoodika soosib nii kutsealade tugevate külgede kui ka kitsaskohtade väljaselgitamist ja võimaluste leidmist, et suurendada koostööd ja selle paindlikkust. Uuringus osalejad tunnustasid teema olulisust ja tõstsid esile sarnase sissevaate vajalikkust ka käesolevast uuringust välja jäänud kutsealadel.

Uuringu tegi Haap Consulting koostöös Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudiga. Uuringu tellis sotsiaalministeerium

KOMMENTAAR

Uuring annab tugevama aluse vaimse tervise poliitika arendamiseks

Mari Ader
sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna poliitikadisainer

Uuring telliti selleks, et saada parem ülevaade, millised nõuded kehtivad vaimse tervise spetsialistidele, et nad võiksid teenust osutada, kuidas kvalifikatsioon omandatakse ja kui ajakohane ning toimiv on praegune korraldus.

Senini on kvalifikatsiooninõuded ja väljaõppeteekonnad kujunenud ühtse käsitluseta ja valdkonniti erinevalt. Vaimse tervise valdkonna poliitikakujundajatel ja arendajatel on olnud keeruline kavandada muutusi, sest puudus alusanalüüs, mis annaks ülevaate süsteemi toimimisest ja kitsaskohtadest. 

Selle uuringu oluline eeltingimus oli metoodika väljatöötamine, mis võimaldaks üldistatult hinnata kvalifikatsiooninõuete asjakohasust ja kvalifikatsioonide omandamise teekondade toimivust vaimse tervise valdkonnas.

Uuringu tulemused pakuvad rikkalikku alusmaterjali vaimse tervise valdkonna arendajatele ja poliitika kujundamise seisukohalt olulisi järeldusi. Tervikliku süsteemi vaatest üks esilekerkivamaid järeldusi on see, et suur osa spetsialiste pakub abi ja tuge olukorras, kui inimene on juba jõudnud kriisi või diagnoosini. 

Ennetusele ja vaimse tervise edendamisele suunatud tegevus aga on märgatavalt vähem hõlmatud. See järeldus toob esile süsteemsete muudatuste vajaduse: inimest tuleb toetada juba enne, kui probleem süveneb.

Uuringu tulemused rõhutavad vajadust tugevdada kutsealade vahelist kui ka tervishoiu ning sotsiaalvaldkonna koostööd ja arendada ka neid rolle, mis toetavad inimeste vaimset tervist enne probleemide süvenemist.

Seetõttu on oluline, et vaimse tervise poliitikas rakendataks astmelise abi põhimõtteid . Näiteks võiks inimesed saada alanenud meeleolu või ärevuse sümptomite korral kiiresti sobivat tuge, ilma et peaksid ootama intensiivsemale teenustele jõudmist. Just sellel tasandil saaks erinevate kutsealade spetsialistide, nt sotsiaaltöötajad, ettevalmistuse täiendamise ja läbimõelduma rakendamisega jõuda probleemide lahendamisele lähemale. Uuring annab teadmise, et liikuda süsteemsema, tasakaalustatuma ja optimaalsema vaimse tervise poliitika poole.

Sotsiaalministeeriumi kodulehel on kättesaadav MetoKvali metoodika raport ja aruanne „MetoKvali metoodika rakendamine vaimse tervise spetsialistide näitel“.