Sotsiaalasutuste juhid: universaalne teenusmudel on aegunud, üks teenus ei sobi kõigile

„On aeg lõpetada eeldus, et üks teenus sobib kõigile. Universaalne hooldekoduteenuse mudel on paljudele abivajajatele sobimatu ning võib seada ohtu nii klientide kui ka personali heaolu ja turvalisuse,” ütles ESJN-i juhatuse esimees Maire Koppel. 

„Praegune olukord, kus väga erineva profiiliga inimesed – eakad ja noored, dementsusega, psüühikahäiretega, sõltuvusprobleemidega, suitsiidsed ja intellektipuudega kliendid, rahumeelsed ja märatsevad – suunatakse kõik sama teenuse alla, on jätkusuutmatu ning sageli ka inimväärikust riivav. Reaalsuses vajavad need inimesed täiesti erinevat elukeskkonda, personali pädevust ja teenuse ülesehitust,“ tõdes Koppel. 

Taustakontrolli tegemise võimalusi on vähe

Kõigis hooldekodudes tahetakse, et seal töötaksid pühendunud, professionaalsed, usaldusväärsed, hoolivad ja rõõmsameelsed inimesed. Töötajat värvates saab hooldekodu juht tugineda vaid kandidaadi CV-le, temaga peetud töövestlusele ja karistusregistri väljavõttele. Kehtivatele andmekaitse nõuetele tuginedes ei olegi rohkem võimalusi kandidaadi sobivuse hindamiseks. Võimalik on veel vaid kontakteeruda kandidaadi enda poolt valitud soovitajaga, kes ei pruugi isegi olla varasem tööandja. 

Sarnane olukord on ka teenusele tulevate inimeste osas. Olgu tegu rahuliku eaka või hirmutava märatsejaga, tugineda saab ikka peamiselt perekonna või sotsiaaltöötajaga peetud vestlusele, kes soovivad inimest teenusele saada. „Tean inimest, kes on oma eakale emale otsinud pikalt hooldekodu kohta, rääkides ausalt, et lähedane pole kõige lihtsama iseloomuga inimene. Seni pole ühtki hooldekodu, kes teda oleks olnud nõus enda juurde võtma. Valetamise ja ilustamise korral oleks see lähedane ilmselt juba koha saanud,“ tõdes Koppel. 

Teenusele saabuva inimese terviseandmetega saab tutvuda alles pärast lepingu sõlmimist, mis tähendab, et osalise info põhjal peab hooldekodu vastu võtma inimese, teadmata, kas inimesele teenuse osutamiseks vajalik ressurss on olemas. 

Kui hooldekodul puudub võimekus probleemse inimesele teenuse pakkumiseks, saadetakse ta kodurahu huvides ära. „Seda teeb mõni hooldekodu rohkem, teine vähem. Ei ole teada, kas see on põhjustatud esmavestlusel tehtud ilustamistest, töötajate oskuste vajakajäämistest, liiga erineva taustaga inimeste kokku elama panemisest või liiga kergekäeliselt ärasaatmisest. Tulemus on aga see, et abi vajav inimene ja ta omaksed on hädas ja abita,” toonitas Koppel.

„Lisaks on absurdne, et inimene, kes saab 65-aastaseks, kaotab automaatselt õiguse saada erihoolekandeteenust psüühilise häire tõttu, ning ta suunatakse üldhooldusteenusele. See ei tohiks nii olla,” rõhutas Maire Koppel. „65-aastaselt ei toimu mingit imelist paranemist, mis psüühikahäire ära kaotaks. Miks enne 65. eluaastat sobis inimene erihoolekandeteenusele, aga kõrgemas vanuses enam mitte, on arusaamatu.” Sotsiaalkindlustusameti ametnike sõnul suunatakse ainult rahumeelsed psüühilise erivajadusega inimesed üldhooldusteenusele, kuid tegelik elu näitab, et ümbersuunamise aluseks on sageli vanus, mitte diagnoos,“ lisas Koppel.

Surve „kõik peavad kõiki teenuseid osutama“ tuleb lõpetada

Hooldekodudele ei saa panna vastutust osutada teenuseid, milleks neil puuduvad pädevus, vahendid või keskkond. Ootuse täitmine, et kõik hooldekodud peavad kõigile sobima, on ebareaalne. Küsimus pole ainult kohustustes, vaid ka eetilises vastutuses, tõdes Maire Koppel. 

Paljud hooldekodud oleksid Koppeli sõnul valmis looma spetsialiseerunud osakondi, kui selleks oleks olemas rahastus, tugimeetmed ja arusaadav raamistik. Kuni rahastus ei arvesta kliendi vajaduse keerukust, ei teki ka motivatsiooni spetsialiseerumiseks. „Praegu on hädas kõik: hooldekodud, sest ei suudeta tagada sobivat teenust, ja lähedased, kes ei leia oma erivajadusega emale või isale sobivat kohta,“ tunnistas Koppel. 

ESJN-i hinnangul on vaja teenuste ümberkorraldust, mis arvestab erinevate sihtgruppide vajadustega (üldhooldus eakatele, erihoolekanne psüühikahäiretega ja intellektipuudega inimestele, kroonilise alkoholisõltuvusega inimestele, spetsialiseeritud hooldus dementsussündroomiga inimestele jne). Spetsialiseeritud teenustele tuleks luua rahastusmudelid, mis toetavad sihtgrupipõhiseid lahendusi. Mõistagi tuleb investeerida keskkonda ja pädevusse, mis toetavad väärikat ja turvalist hooldust,  alates ruumilahendusest kuni personali koolituseni. Eestil on vaja teha samme süsteemi poole, kus iga inimene saab abi oma tegelike vajaduste alusel – väärikalt, turvaliselt ja asjatundlikult.

Kurb on lugeda, et osad inimesed ja institutsioonid, kes ise peavad hea seisma puuetega ja eakate inimeste hooldusteenuste eest, süüdistavad hooldekodusid oma tegemata töödes. Süüdistamise asemel tuleb meil üheskoos keskenduda lahendustele.