Kopsuvähi patsiendi teekonnast andmeanalüüsi põhjal
Kopsuvähk on Eestis üks suurima suremusega vähivorme, mida sageli diagnoositakse alles haiguse hilises staadiumis. Artiklis tutvustatakse andmeanalüüsi tulemusi, mis avavad uue ja tervikliku vaate kopsuvähipatsientide liikumisele tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis ning toovad esile olulisemad kitsaskohad ja toetuse vajadused kogu vähiteekonna jooksul.
Gerli Põdra, sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna rahvatervishoiu, esmatasandi tervishoiu ja spetsialiseeritud abi analüütik
Mari Teesalu, sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna terviseala teadusnõunik
KOKKUVÕTE
Kopsuvähk on Eestis üks levinumaid ja surmavamaid pahaloomulisi kasvajaid. Suur osa juhtudest avastatakse liiga hilja.
Tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi kitsaskohtade põhjuste leidmiseks korraldati avaliku- ja erasektori koostöös projekt „Kopsuvähi patsiendi teekond Eestis“. Artiklis tutvustatakse selle osana valminud andmeanalüüsi tulemusi. Andmetest saab teada, kes on keskmine kopsuvähi esmase diagnoosi saanud inimene, kuidas on kulgenud tema edasine teekond ning missugust eri valdkondade tuge ta vajab.
Projekt osutab reaalelu andmete suurtele võimalustele ja rõhutab vähiteekonna tervikliku vaate tähtsust. Tulemused võiksid kõnetada eelkõige tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi töötajaid, aga ka haigestunute lähedasi, et kopsuvähi kui terviseprobleemi kõrval suurendada teadlikkust ka haiguse mõjust ja seosest sotsiaalmajandusliku seisundiga, mis omakorda on oluline nii ennetuse kui ka haigusega toimetuleku toetamisel.
MÄRKSÕNAD
kopsuvähk, vähiteekond, sotsiaalmajanduslik seisund, psühhosotsiaalne tugi
Kopsuvähk on üks levinuimaid pahaloomulisi kasvajaid, mis põhjustab ka kõige rohkem vähisurmasid. Aastas saab Eestis kopsuvähi diagnoosi umbes 800 inimest. Kaks aastat pärast diagnoosi on elus veel aga vaid kolmandik haigestunutest. Suur probleem on, et diagnoosini jõutakse alles haiguse hilistes staadiumides, kui tervenemine pole enam võimalik.
Tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi kitsaskohtade põhjuste leidmiseks korraldati avaliku- ja erasektori koostöös projekt „Kopsuvähi patsiendi teekond Eestis“. Eesmärk oli vaadelda kopsuvähki haigestunud inimese teekonda terviklikult. Projekt koosnes kahest osast: 1) teenusedisaini protsess, kus tugineti teekonna kirjeldusele ja täpsustamisele ning poolstruktureeritud intervjuudele; 2) andmeanalüüs, milles vaadeldi aastatel 2019 ja 2020 kopsuvähi esmase diagnoosi saanud inimeste liikumist tervishoiusüsteemis ning nende sotsiaalmajanduslikku tausta. Analüüs võimaldas täpsemalt kirjeldada diagnoosile eelnevat aastat, vähiteekonna ooteaegu ja selle jooksul riigile tekkivaid kulutusi.
Aastatel 2019 ja 2020 registreeriti kopsuvähi esmane diagnoos 1596 inimesel.
Järgnevalt on esitatud andmeanalüüsi tulemuste ülevaade, kuhu on lisatud mõtteid ka projekti teenusedisaini osast. Täpsema ülevaate kasutatud metoodikast ja tulemustest leiab projekti aruande lisadest.
Kes on keskmine kopsuvähi esmase diagnoosi saanud inimene?
Aastatel 2019 ja 2020 registreeriti kopsuvähi esmane diagnoos 1596 inimesel, kellest 1158 ehk 72,6% olid mehed. Keskmine haigestunu oli 71,1 aastat vana: mehed said diagnoosi keskmiselt 70,3 ja naised 73,2 aasta vanusena. Kõigist haigestunutest 87% olid diagnoosi saamise ajal vanemad kui 60 eluaastat (joonis 1).
Enamik uuritud kopsuvähki haigestunuid olid pensioniealised, töötavaid inimesi oli vähe (alla veerandi).
Analüüsis kõrvutati kopsuvähi esmase diagnoosi saanud inimeste vähistaadiumi infot andmetega nende sissetuleku kohta. Võrdlusest ilmnes, et haigestunute hulgas, kelle vähistaadium oli teadmata[1], oli kõige rohkem madalaima sissetulekuga inimesi ja ühtlasi ka kõige vähem neid, kes teenisid kuus enam kui 1000 eurot (joonis 2), mida saab seletada nende inimeste kõrgema vanusega.
Sageli kinnitatakse kopsuvähi diagnoos haiguse kaugele arenenud staadiumis. Kahjuks ei pruugi kopsuvähile iseloomulikud sümptomid avalduda haiguse varajastes staadiumides. Andmete põhjal said üle poole haigestunutest diagnoosi haiguse kolmandas ja neljandas staadiumis (63% meestest ja 54% naistest). Haigestunutest 15%-l puudus vähiregistris info haiguse staadiumi kohta: on võimalik, et pooled teadmata vähistaadiumiga isikutest said diagnoosi surres või lahangul (joonis 3).
Kopsuvähi diagnoosi saamine ja elu pärast diagnoosi
Andmetest ilmnes, et patsiendid hakkavad tervisemurele abi otsima ja tervishoiusüsteemi poole varasemast enam pöörduma tavaliselt kolm-neli kuud enne, kui diagnoos kinnitatakse. Kõige sagedamini esitatakse võimalik vähikahtlus perearsti vastuvõtul, kuid mida kaugemale arenenum on vähk, mida vanem on inimene ja mida väiksem on tema sissetulek (joonis 4), seda rohkem otsitakse diagnoosi eel abi erakorralise meditsiini osakonnast (EMO).
EMO-sse pöördunud haigestunutel kinnitatakse kopsuvähi diagnoos kiiremini kui teisiti vähiteekonda alustanud inimestel. Põhjus on asjaolu, et EMO-s on võimalik kiirkorras teha uuringud ilma ooteajata, mis teiste ravile pääsemise võimalustega võrreldes oluliselt lühendab diagnoosi kinnitamise ooteaega. EMO-st otsivad tihti abi just hilises staadiumis vähiga inimesed, kellel on rasked ja selgemalt väljenduvad sümptomid, mis omakorda kiirendab diagnostikat.
Kopsuvähi diagnoosi saamine mõjutab oluliselt vaimset tervist, tekitades stressi, ärevust ja depressiooni. Psühholoogiline tugi on sageli piiratud ning patsiendid ja ka nende lähedased tunnevad end tihti üksijäetuna.
Enamik uuritud kopsuvähki haigestunuid olid pensioniealised, töötavaid inimesi oli vähe.
Raskusi valmistab ka vähiteekonnal orienteerumine: kopsuvähi ravi on sageli keerukas ja nõuab mitme valdkonna spetsialistide koostööd. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste lõimimisel aga on puudujääke, näiteks puudub teenuseosutajatel terviklik ülevaade inimese tervislikust ja sotsiaalsest olukorrast, see omakorda aga takistab patsiendikeskset ravi ja tuge.
Kehalise ja vaimse tervise halvenemine kopsuvähi tõttu mõjutab igapäevaelu, toimetulekut ja töövõimet. Paljud tööealised kopsuvähki haigestunud satuvad majanduslikult raskesse olukorda, sest haiguse tõttu ei suuda nad töötada ja seetõttu väheneb sissetulek. Kõigist haigestunutest, kes diagnoosi eel püsivalt töötasid, jätkas esimesel aastal pärast diagnoosi töötamist 36% ning teisel aastal vaid 27% (joonis 5). Kuigi töötavate inimeste osa vähenes kõigis staadiumides vähiga isikute korral, lõpetasid töötamise sagedamini need, kellel oli hilises staadiumis vähk. Selle põhjuseks võib pidada nii haigusega kaasnevaid vaevusi kui ka suuremat suremust.
Paljud haigestunud ei tea, et neil on õigus saada sotsiaaltoetusi ega tea ka muid abivõimalusi. Andmeanalüüsist nähtus, et pärast diagnoosi kasutatakse sotsiaalteenuseid vähe ja ka puue vormistatakse oodatust harvem. Kõigist haigestunutest, kellel enne kopsuvähi diagnoosi saamist ei olnud puue dokumenteeritud, vormistas selle diagnoosile järgneva paari aasta jooksul vaid veerand. Diagnoosi saamise järel oli kõigist registreeritud puudega haigestunutest 63%-le määratud raske, 20%-le keskmine ning 17%-le sügav puue. Staadiumide võrdluses oli sügav ja keskmine puue tuvastatud enim kolmandas staadiumis haigusega inimestel (joonis 6). Neljandas ja teadmata staadiumis haiguse korral võis juhtuda, et puuet enne surma taotleda ei jõutudki.
Kopsuvähk on koormav nii haigestunud inimesele, tema lähedastele kui ka tervishoiusüsteemile laiemalt. Tervishoiusüsteemi keskmine kulu kuus inimese kohta oli diagnoosi eel suurim patsientidel, kellel avastati vähk varajases staadiumis, kui haiguse diagnoosimine on väheste sümptomite tõttu ajamahukam ja keerulisem. Pärast diagnoosi saamist (arvestades vaid elus oldud aega) oli kulu esimese staadiumi vähki põdevatel inimestel aga kõige väiksem ja kulu teise kuni neljanda staadiumi haigusega patsientidele samas suurusjärgus: umbes neli korda suurem kui diagnoosieelsel aastal. Teisel diagnoosile järgneval aastal jäi neljanda staadiumi vähki põdevate inimeste ravikulu sarnasele tasemele, kuid muudes staadiumides vähi ravikulu samal ajal vähenes (joonis 7).
Elu lõpp ja surm
Kopsuvähist tervistumisele suunatud ehk kuratiivne ravi on võimalik eelkõige varajaste (esimese, teise) staadiumide korral. Kahjuks saab enamik kopsuvähki haigestunud inimesi diagnoosi alles siis, kui haigus on juba hilises staadiumis ja tervenemine ei ole enam võimalik, mistõttu on kopsuvähi suremus väga suur. Kolmest kopsuvähki haigestunust kaks sureb esimese paari aasta jooksul pärast diagnoosi saamist.
Sageli kinnitatakse kopsuvähi diagnoos haiguse kaugele arenenud staadiumis.
Kopsuvähi elulemust[2] mõjutavad vähi tüüp, staadium, sugu, vanus, sissetulek. Üks peamisi elulemuse mõjutajaid on haiguse staadium avastamise ajal. Esimeses staadiumis diagnoositud kopsuvähiga inimestest on aasta pärast diagnoosi saamist elus 95% ja kahe aasta pärast 85%, kuid viimases staadiumis avastatud kopsuvähiga inimestest on ühe aasta pärast elus 25% ning kahe aasta pärast kõigest 12% (joonis 8).
Võrreldes kopsuvähki haigestunud inimeste sissetulekut diagnoosieelsel aastal, on elulemus suurema sissetulekuga inimeste hulgas mõnevõrra suurem (joonis 9). Oluline aga on teadvustada, et elulemus oleneb ka vanusest, mis omakorda mõjutab sissetulekut.
Viimastel elukuudel nihkub tähelepanu kopsuvähi ravimiselt inimese toetamisele ja vaevuste leevendamisele ehk palliatiivravile. Andmeanalüüsi tulemused kinnitasid, et kahe viimase elukuu jooksul ei osutatud vähispetsiifilist ravi, kui selle otstarbekus oli ammendunud: ravi osutati sel ajal vaid 14%-le patsientidest. Hospiitsravil viibisid seevastu enam kui pooled patsientidest. Kopsuvähi ja teiste elukvaliteeti mõjutavate raskete haiguste korral on palliatiivravi kättesaadavus ja kvaliteet üliolulised nii väärika elulõpu tagamiseks kui ka patsiendi toetamiseks kogu vähiteekonna vältel.
Järeldused
Keskmine kopsuvähi diagnoosiga inimene on pensioniealine (keskmiselt 71-aastane) mees, kes ägedate sümptomitega pöördub erakorralise meditsiini poole. Diagnoosimise ajaks on haigus valdavalt juba kaugele arenenud ja sellesse surrakse sageli aasta jooksul pärast diagnoosi kinnitamist.
Kopsuvähi diagnoosi saamine mõjutab oluliselt vaimset tervist, tekitades stressi, ärevust ja depressiooni.
Vähiteekond on koormav nii haigestunule, tema lähedastele kui ka tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile. Kopsuvähi haigestunud inimesed vajaksid kogu teekonna vältel läbimõeldud tuge nii süsteemis orienteerumisel, info otsimisel ja tõlgendamisel kui ka psühholoogiliselt. Terviklikuma toe pakkumiseks tuleb suurendada tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi koostööd ja integreeritust.
Haiguse varajasem avastamine kergendaks selle kulgu, parandaks elulemusnäitajaid, vähendaks pöördumisi erakorralise meditsiini osakonda ning koormaks vähem tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi.
Paljud haigestunud ei tea, et neil on õigus saada sotsiaaltoetusi ega tea ka muid abivõimalusi.
Kopsuvähki haigestumise riski saab oluliselt vähendada suitsetamisest loobumisega. Varasele avastamisele aitaks kaasa üleriigiline sõeluuring.
Ülevaade on valminud projekti „Kopsuvähi patsiendi teekond Eestis“ teenusedisaini ja andmeanalüüsi aruannete põhjal. Projekt valmis Tehnopoli ja projekti konsortsiumi koostöös. Loe projekti kokkuvõtet ja aruande lisasid (Lisa 1 ja Lisa 2).
Rohkem infot kopsuvähi, selle ravivõimaluste ja patsiendiühingute tegevuse kohta leiab järgmistelt kodulehtedelt:
[1] Teadmata staadiumiga kopsuvähk on olukord, kui infot vähi staadiumi kohta pole vähiregistrile edastatud. Põhjus võib olla ka patsiendi surm (vähidiagnoos on pandud lahangul) või pooleli jäetud diagnostiline teekond.