Kogu hingest töötades ei tohi iseennast kaotada

Aasta sotsiaaltöötaja Kaili Käesel-Maastik tegeleb Järvamaal psüühilise erivajadusega inimestega. Aasta sotsiaaltöötaja Merilin Nöör abistab Saaremaal Orissaares täisealisi ja eakaid. Aasta lastekaitsetöötaja Birgit Siigur juhib Tartus lastekaitseteenistust. Kuidas tunnustatud spetsialistid oma kutsumuse leidsid, milliseid katsumusi neil iga päev ette tuleb ja kuidas nad nende tuules end hoiavad? 

Kuidas jõudsite arusaamiseni, et sotsiaaltöö on teie kutsumus?

Merilin: Olen sotsiaaltöös noor tegija (võrreldes teiste intervjueeritavatega, töötan valdkonnas kaheksandat aastat). Töötasin aastaid panganduses raamatupidajana ja poleks iial arvanud, et jõuan sotsiaaltöö juurde. Elu viis selleni. Meie perre sündis erivajadusega laps, see olukord sidus üha enam sotsiaalvaldkonnaga: läksin õppima lastehoidu, hooldustööd, sealt loomuliku jätkuna Tallinna ülikooli sotsiaaltööd. Niisiis oma pere, oma kogemuse, oma vajaduse kaudu.

Riigikontroll on tabavalt öelnud, et abi vajav inimene peab olema sotsiaalhoolekandesüsteemi eriteadlane – see kõik on lihtsalt nii keeruline.

Merilin: Jah. Kasvõi täna lapsevanemana puuet taotledes peab meelde tuletama, kuidas see nüüd täpselt käib. See on tõesti keeruline.

Sotsiaaltöötaja peab teadmiste poolest olema alati sammukese eespool, olema ühiskonnas toimuvaga kursis.

Birgit: Mina olen sotsiaaltöövaldkonnas olnud üle 30 aasta. Hiljuti juhtusin lugema oma esimese klassi kirjandit, kus ütlesin, et soovin saada õpetajaks. Ega ma täpselt teagi, kuidas kujunes nii, et mu unistuseks sai töö asenduskodus. Tol ajal tuli keskkoolis õppimise kõrvalt omandada eriala. Valikutest mulle kõige omasem tundus haigla sanitar-hooldustöötaja. Sealt viidi meid erinevate kohtadega tutvuma. Üks neist oli väikelastekodu Käopesa. Mulle pakuti praktikavõimalust, millest ka kinni haarasin. Edasi oli juba loomulik tee minna Tartu ülikooli sotsiaaltööd õppima. Jäin asenduskodusse tööle, pärast kooli lõpetamist aga asusin ametisse Tartu linnavalitsusse.

Kaili: Mul jookseb valdkonnas 23. aasta. Saaremaal elades oli mu kodu lähedal tore väike Kogula hooldekodu. Enam see ei tegutse. Läksin sinna kööki tööle. Silmanurgast aga piilusin selle elanikke ka. Toona oli erihoolekandes ainult üks teenus: ööpäevaringne erihoolekanne. Kui mul köögis töö otsa sai, teadsin, et tahan ka sinna majja tööle minna. Sellest ajast töötangi psüühilise erivajadusega inimestega.

Kohe alguses ei saanud aru, et see on mu kutsumus. Pigem oli mul selline noore inimese uudishimu, et mida saaksin teha nende inimeste elu paremaks muutmiseks. Väga palju võimalusi toona ei olnud. Erialase hariduse omandamine oli loomulik jätk. Aga ilmselt on see – sotsiaaltöö – olnud mu elustiil algusest peale. Olen seda lihtsalt teadnud.

Missugune pilt teile avanes, kui te neid inimesi seal 23 aastat tagasi „piilusite‟?

Kaili: Hooldekodu asus looduskaunis kohas. Aga toona oli oluline ainult see, et inimesed oleksid pestud, söönud, neil oleks katus pea kohal ja ravimid kontrolli all. See oli meditsiiniline keskkond. Tegevust neile ei pakutud, päeva oodatuim osa oligi söömine. Nende elu sisu oli eksisteerimine. Samal teenusel olid ka lastekodulapsed. Kõik 76 elanikku olid seal segamini, tegevust ei kohandatud inimese tegevusvõime või diagnoosi järele.

Teil on küll erinev staaž, aga kuidas sotsiaaltöö on nende aastate jooksul muutunud?

Kaili: Kiiremaks on läinud. Töömahukamaks. Bürokraatiat on juurde tulnud. Sotsiaaltöötaja peab teadmiste poolest olema alati sammukese eespool, olema ühiskonnas toimuvaga kursis. Maailmapilt peab olema hästi lai. Pead teadma rohkem kui ainult oma valdkonda. Inimesed tulevad väga eriilmeliste probleemidega.

Erivajadusega inimesed jäävad kindlasti ka infotehnoloogia üldise arenguga hätta. Ka poe nutikassad on nende jaoks probleem. Kõik, mis vähegi on seotud teenuste-toetuste taotlemisega, on kolinud internetti. Nad on väga hädas. Minu juurde on viimasel ajal tulnud kliente, kes laias laastus saavad kõigega hakkama, aga asjaajamine on raske. Ei tea, kust, mida ja kuidas taotleda.

Maal jääb ka üldine vaesus silma. Raske on ühissõidukiaegu sobitada, kui on vaja kaugemalt teenustele tulla.

Teenuste-toetuste taotlemise veebi kolimine tekitab inimestele raskusi.

Erivajadusega inimeste probleem on ka vanemlike oskuste vähesus. Meil ei ole häid koolitusi ega programme, millega erivajadusega lapsevanemaid toetada. Olen sellele palju mõelnud. Neile ei õpetata vanemlikke oskusi ja sealt tuleb järjekordne põlvkond, kes satub samuti sotsiaaltöö vaatevälja.

Birgit: Olen nõus. Lastekaitsjate ampluaa on üldse muutunud palju laiemaks, kui kunagi oli. Seda ilmestab tõsisasi, et enam ei ole lastekaitsetöötajal võimalik üksi midagi ära teha. Laste ja perede ümber toimetab eri valdkondade spetsialistide ring. Koos püütakse jõuda parima lahenduseni ning põhipartnerid on laps ja perekond. See rõhuasetus on hästi positiivses suunas muutunud. Ei ole enam nii nagu 20 aastat tagasi, et kabinetti toodi laps sõnumiga „tehke ta korda“.

Laiemalt vaadates rõhutatakse laste ja perede valdkonna strateegiadokumendis, heaolu arengukavas, ennetustöö tähtsust. Varem oli rohkem tulekahju kustutamist, mida ka praegu teeme, aga ennetus on aasta-aastalt olulisem. Vanemlust toetavad vestlusringid ja koolitusprogrammid – neid on veel vähe, aga liigume õiges suunas. Esimene suur lastekaitsereform tehti 2016. aastal, nüüd on uus suur ümberkorraldus käsil, mis keskendub justnimelt ennetusele, vanemluse toetamisele, lastekaitsetöötajate pädevuse suurendamisele, varajasele märkamisele, abivajaduse hindamisele ja koostööle. Väga palju on muutunud meie valdkonnas.

Merilin: Tulles Kaili jutu juurde tagasi, just see digitaliseerumine, teenuste-toetuste taotlemise veebi kolimine on kindlasti probleeme tekitanud. See tekitab klientidele raskusi.

Fotod: Ester Karm

Hiljuti paari sotsiaaltöötajaga suheldes tuli jutuks, et inimeste probleemid muutuvad üha spetsiifilisemaks, mis nõuab uusi sekkumisviise. Kuidas seda oma töös tajute?

Birgit: Probleemid on kindlasti komplekssemad. Ei ole enam üht põhimuret pöördumisel. Hooldusõiguse vaidlused lastekaitsetöös on muutunud õiguslikult väga keerukaks. Lastekaitsetöötajate jõustamisele mõeldes tuleb selle kohta neile kindlasti rohkem teadmisi anda.

Viimastel aastatel – ja olen üpris kindel, et see on igas omavalituses nii – on esil vaimse tervise mured. Kui palju meil ikkagi on teenuseid ja kui kättesaadavad need on? See on ja jääb murekohaks. Selle probleemi lahendamine oleneb paljuski koostööst meditsiinivaldkonnaga: kui palju meil on vaimse tervise õdesid, kliinilisi psühholooge, psühhiaatreid. Peame pingutama selle nimel, et inimesed ei oleks pärast abivajaduse hindamist kuude viisi järjekorras abita.

Peame pingutama selle nimel, et inimesed ei oleks pärast abivajaduse hindamist kuude viisi järjekorras abita.

Merilin: Saaremaal on vaimse tervise teenuseid väga raske kätte saada. Kui saabki mandrile, Pärnusse, spetsialisti aja, siis kerkib kohe sõiduküsimus. Kohapeal saab abi paraku vähe.

Kaili: Kesk-Eestis on täpselt sama probleem. Lastepsühhiaatrid on Tartus, Tallinnas, Pärnus. Siin kohapeal ei ole. Ka täiskasvanutele ei ole abi kättesaadav. Leevendust peaks saama perearstisüsteemist, aga näen oma töös, et perearstid ei ole valmis vaimse tervise probleemide korral kaasa rääkima. Sama on ka töötervishoiuarstidega: pannakse ristike, et katsuge rohkem looduses viibida. Aitama peaks psühhiaater, aga aegu ei ole ja perearst kirjutab vajaduse korral antidepressandid kaasa. Inimene, kellel on probleemid vaimse tervisega, näiteks depressioon, ei aja neid asju edasi.

Oleme aastaid rääkinud, et meditsiini-, sotsiaal- ja haridusvaldkond peavad käima ühte jalga. Ma ei tea, mis imenipp see on, et nii ka juhtuks. Ühest küljest tahame inimkeskset käsitlust: juhtumikorraldus, abistav meeskond, aga tegelikult ei ole meil piisavalt vahendeid ega võimalusi, et kõigiga nii eraldi tegeleda. Lõpuks kustutad ikka tuld.

Merilin: Valdkondade koostöö on ehk just väikse kogukonna eripära: kõik on juba sinatuttavad. Tean, kellele mingi murega helistada. Meil on arstidega otsekontakt. Võrgustikutöö toimib hästi.

Birgit: Meil on ka ju väljakujunenud kontaktid ja koostöövõrgustikud, mis teevad juhtumikorraldust lihtsamaks. Ma otseselt ei kurda. Küll aga tajun, et nii neil kui ka meil on vahenditest puudus. Vaja on rohkem spetsialiste ja rohkem aega. Eks me leia ja kombineeri erinevaid lahendusi, vaimse tervise õdedest on palju kasu.

Kas enne mainitud vaesus ja sõidumured on ka Tartus miski, millega tuleb tegeleda?

Birgit: Üldiselt ma seda ei tähelda. Oleme keskus ja teenuseosutajad on siia koondunud. Pigem on see kõrvalvaldade küsimus, neil on teenustele pääseda oluliselt raskem. Erivajadusega laste transpordisüsteem on meil aastaid väga hästi lahendatud: kellelgi ei jää koolis, rehabilitatsioonis või arstil käimata. See korraldus toimib meil tõesti hästi.

Mis tunde see teis kui sotsiaaltöötajates tekitab, kui inimese aitamine jääb tööjõu, raha, teenuse puudumise taha?

Merilin: Toon välja veel ühe täisealistega seotud mure. Saaremaal on kujunenud suureks probleemiks hooldekodukohtade puudus. On loomulik, et lähedased tahaksid oma inimesele kohta võimalikult kodu lähedale, aga meil ei ole võimalik igale poole asutusi rajada. Tekkinud on olukord, et eakas tuleb viia üldhooldusteenusele mandrile. Lähedased aga ei saa siis vaatamas käia. See on suur mure.

Sotsiaaltöö on loomult hästi loov. Selleks, et loov olla, on vaja aega.

Üldiselt ma oma piirkonnas ei taju, et hooldereformi tuules oleks hakatud lähedasi rohkem üldhooldusteenusele saatma. Küsimusi, kuidas teenuse koha saamine ja rahastamine käib, tuleb see-eest küll. Kogu protsess muutus lähedaste jaoks kindlasti keerulisemaks. Meie koduhooldus on väga heal tasemel, jõutakse Saaremaa igasse nurka, vajadusel ka seitse päeva nädalas. Küll aga võiks teenuse kvaliteeti veelgi parandada, kui tekiks teenuseosutajate konkurents. Siin tuleb jälle saare eripära mängu. Turg on piiratud ja teenuseosutajad ei julge siia tulla.

Peatume erihoolekande ühel aktuaalsemal probleemil. Kümne aastaga on eestkostetavate hulk kahekordistunud (ulatudes 6000 inimeseni), mis teeb puuetega inimeste koja murelikuks. Enamasti seatakse lausaline eestkoste ehk kui inimene ei saa näiteks rahaasjadega hakkama, võetakse temalt ka valimas käimise õigus.

Kaili: Olen just vastupidi tajunud, et kohtunikud ei taha inimestele eestkostet kergel käel määrata. On ka alternatiivid: kui inimesel ei ole lähedasi, kes teda abistaks, saab sotsiaaltöötaja rahalist poolt kontrolli all hoida volituse alusel. Või jäetakse inimesele alles abiellumise ja valimas käimise õigus.

Usutavasti tähendab eestkostetavate hulga suurenemine, et abivajajad leitakse paremini üles. Erivajadusega inimeste hulk on päris suur. Ohud on muutunud teistsuguseks. Rahalist ärakasutamist tuleb ette üha rohkem. Inimesed on võtnud 30, 40, 50 tuhat eurot võlgu. Kiirlaenude võtmine on meil täiesti reguleerimata ja inimesed jäävad oma võlgade lõksu.

Teine suur muutus erihoolekandes on olnud tööteenustega. Riik on võtnud selge suuna, et psüühilise erivajadusega inimesed peavad hakkama saama avatud tööturul.

Kaili: Praegu on üldine töötus juba nii suur, tööd ei ole, tuleb ümber õppida. Erivajadusega inimestel on see eriti terav küsimus. Elatakse harali, ei tule ju kõne alla, et hakkan kedagi iga päev tööle viima ja töölt tooma. Pole neid töökohti maal võtta, nii on. Eriti, kui inimese võimekus on vähene.

Eelkõige aitab toetav õhustik meeskonnas, juhtumite arutamine, ühisüritused, mis annavad jõudu.

Riigi suund võib olla õige, aga avatud tööturg ei tule sellele järele, et inimestel oleks võimalik kuhugi tööle minna. Hea, kui kohalikus kogukonnas on tööampse pakkuda. Või tehased, kus on lihtsamad tööd. Tartu ja Tallinn on selles mõttes tõmbekeskused, kus on suurem tõenäosus leida võimetekohast tööd. Maal selliseid variante ei ole.

Kui inimene tuleb töötamise toetamise teenusele, püüame leida midagi oma maakonnakeskusest, Paidest, aga seal pole ka töökohtadega kiita. Teeme töötukassaga koostööd, soovitame inimesel hoida end seal arvel, et saada tööpakkumisi ja infot koolituste ning muu kohta, motiveerime koolitustest osa võtma. Eesmärk on, et inimene ei kukuks n-ö päris ära ja oleks kas või poole jalaga tööelus sees. Enamasti täidab töötegemise tühimiku kogukonnas elamise teenus – see on üks tänuväärt abimeede.

Mis on lastekaitses praegu päevakajalisemad küsimused?

Birgit: Üks küsimus, mis on ajast aega. Loomulikult sooviksime, et kõik lapsed saaksid elada oma peres, aga vahel tuleb ikkagi perest eraldamist ette. Tartus kasvab päris palju lapsi asendushooldusel. Ehk vajaks rohkem tähelepanu see, et asenduskodudes kasvavad lapsed saaksid rohkem professionaalset tuge. See on taas spetsialistide koostööküsimus: kui palju sa jõuad eeskostetavale lapsele toeks olla? Tal ei ole ju peaaegu mitte kedagi teist peale asenduspere- ja lastekaitsetöötajate.

Enne küsisite, kui frustreeriv see on, kui tahaks aidata, aga teenust pole. Olen väga perega usaldusliku kontakti saavutamise usku. Kui see on loodud, annab selle pinnalt meeletult palju ära teha. Pere ja lapse heaolu muutumine algab hetkest, kui pere teadvustab: miski on läinud nii, et pean oma käitumist muutma. Selle teadmise saab tuua vestlus eriala asjatundjaga.

Eraldame lapse perest siis, kui tõesti muud midagi üle ei jää. Käsi südamel – lapsed, kes on perest eraldatud, nad kõik tõesti ei oleks saanud oma peres edasi elada.

Pakume peredele nõustamist. Sellest järgmine samm on peretöötaja, kes aitab kodus toime tulla ja vanemlikkust suunata. Pakume ka peremajutust: pered saavad sotsiaalmajutusteenusel elada ja ka seal on oluline roll peretöötajal. Alles viimasena hakkame asendushooldusele mõtlema.

Erivajadusega lastel, kes tulevikus vajavad erihoolekannet, oleks vaja ka asendushooldusel veelgi individuaalsemat toetust. Need vormid tuleks riigi ja omavalitsuse koostöös välja mõelda. Paraku oleme teinekord sunnitud lapse tema enda kaitseks suunama kinnise lasteasutuse teenusele, kuigi individuaalse töö ja pideva tugisüsteemi korral oleks neid lapsi võimalik aidata nende vabadust piiramata.

Oleme rääkinud teenusekasutajate muredest. Kui hästi aga on hoitud sotsiaaltöötajad, et nad püsiksid selles keerulises valdkonnas?

Birgit: Alati võiks rohkem toetada, aga lastekaitsetöötajate seisukohast on lood pigem hästi. Kui kerida kümmekond aastat tagasi, siis toona ei olnud midagi sellist, nagu on praegu. Meil on töönõustamine, kovisioon, uutele töötajatele mentorlus.

Täienduskoolituste pakett, mis võimaldab eneserefleksiooniga tegeleda – ka see on heal tasemel. Muidugi on töö emotsionaalselt tohutult raske. Töötajad toovad välja, et eelkõige aitab toetav õhustik meeskonnas, juhtumite arutamine, ühisüritused, mis annavad jõudu. Meeskonna hoidmine on meie töös väga tähtis.

Merilin: Olen väga nõus. Sotsiaaltöös ei tee midagi üksi ära. Meeskond, koostööpartnerid on suurim tugi.

Kaili: Jah, üksinda ei tee tõesti midagi ära. Minu töölaad on selline, et olen palju üksi. Oleme töötajatena kõik laiali, iga päev ei konsulteeri. Omavalitsuste töötajatega suheldes olen aru saanud, et lisamuret valmistab see, missugune on osakonnajuht, kes peab toime tulema ka poliitiliste tõmbetuultega. Minul seda ei ole, pean ennast ise toetama.

Sotsiaaltöös ei tee midagi üksi ära. Meeskond, koostööpartnerid on suurim tugi.

Sotsiaaltöö on loomult hästi loov. Selleks, et loov olla, on vaja aega. Ajast aga on kõige suurem puudus. Psüühilise erivajadusega inimestega töötades pean tähtsaks liikuda kliendi tempos. Omavalituses töötades peab kliendist sammu-kaks ees jooksma. Mul on tõesti võimalik kliendi tempot jälgida, teha vajadusel tagurpidikäik, olla tema kõrval.

Kuidas te iseennast hoiate?

Kaili: Panin kalendrisse kirja „minu aeg“. Varem libisesin sellest üle. Tihtilugu võtame ikka tööd koju kaasa. Sotsiaaltöötajate eneserefleksioon on ülivajalik. Kui tajun, et uinun klientide muredele mõeldes, on järelikult aeg tagasi tõmmata. Mul on õnn, et saan oma aega reguleerida, võtta vabu päevi, suviti käin Saaremaal.

Merilin: Minu eelis on see, et töötan maapiirkonnas. Tunnen, et jõuan küllaltki hästi oma inimesteni. Suuremas kohas on seda kindlasti raskem teha.

Ma ei ütleks, et oleksin selles ametis päris läbipõlemiseni jõudnud, aga kaks ja pool aastat lastekaitseametis lõppes arusaamisega, et midagi peab muutuma. Õnneks tekkis võimalus ametikohta vahetada. Oluline on endale piirid seada. Praegu lähen iga päev tööle hea meelega, mulle meeldib töö, mida teen. Pead aitab tuulutada kõndimine. Mul on 14-aastane vaimupuudega laps, mis tähendab, et kodus peab olema kindel rutiin. See enda ümberlülitamise aeg kõndides on hästi tähtis. Siis jõuab küll!

Birgit: Enda hoidmine ei ole olnud mu kõige tugevam külg. Aga ühel hetkel jõuad selleni, et ükskõik, kui palju selles valdkonnas teed, kunagi ei saa kõik tehtud. Siis tuleb ka piiride tõmbamine, enese hoidmine ja aja planeerimine. Loomulikult aitavad lähedased, liikumine – kõnnin vahel pikki metsatiire –, ilukirjanduse lugemine, puhkus kusagil eemal nii palju kui võimalik.

Kui on oma tiim juhtida, tuleb olla eeskujuks: ei saada meile öösel, ei tööta ise ka öösel, kui ei soovi, et mu meeskond seda teeks. Aga eks see keeruline ole. Kui teed seda tööd hingega, tuleb ka tööväliselt omajagu panustada. Oluline on taas eneserefleksioon, et ära tunda, kui olen emotsionaalselt liiga asja sees. Enesehoiuoskus tuleb ajaga, aga see on loomulikult ülioluline.

Merilin: Olen mõelnud endale sellis moto, et ma ei saa maailma muuta, aga kui saan seda oma klientidele natukenegi paremaks teha, on hästi.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2024