Tööturumeetmete seadus muudab selgemaks töötukassast abi saamise võimalused

---

Kehtiv tööturuteenuste ja -toetuste seadus jõustus 17 aastat tagasi. Aja jooksul on sellele lisandunud erinevaid tööturuteenuseid reguleerivaid õigusakte ning süsteem on muutunud väga keerukaks. Uus seadus süstematiseerib tööturuteenuste õigusruumi.  

Teenuste süsteemi oli vaja korrastada

Üldiselt toimib tööturuteenuste süsteem Eestis hästi ja töötukassa pakub tõhusat abi. Töötukassa saab toetada tööle asumist, valides inimese vajaduse ja tööturu olukorra alusel sobivamad mitmekümne tööturuteenuse seast ja kodulehe kaudu leiab kiiresti teabe töötukassa teenuste kohta. Probleem tekib, kui inimene soovib leida otse õigusaktidest teenuste tingimuste ja korra kohta täpsemat infot ning saada õigusaktidest tervikpildi, mis tuge töötukassalt oodata on. Teenused ja sihtrühmad on jagatud õigusaktide vahel: tööturuteenuste ja -toetuste seadus, valitsuse määrusega kinnitatav tööhõiveprogramm ja ministri käskkirjaga kinnitatud erinevad programmid välisvahenditest rahastatavate teenuste osutamiseks.

Õigusaktide detailsus teenuste reguleerimisel on üsna sarnane ja sageli on sama teenus reguleeritud eri õigusaktides mõne sihtrühma või teenuse tingimuse nüansiga. Õigusaktide rägastikus ekseldes on töö otsimisel tuge vajaval inimesel, aga ka tööandjal väga raske aru saada, milliseid teenuseid ja mis tingimustel töötukassa neile pakub. Lisaks on senine süsteem halduslikult väga koormav, sest teenuste kohandamine vastavalt tööturu vajadusele tähendab sagedast ligi kümne õigusakti muutmist.

Sama eesmärgiga tööturuteenused on seaduses koondatud teenuste gruppideks ehk tööturumeetmeteks.

Senisel keerukal õiguslikul süsteemil on oma ajaloolised ja õiguslikud põhjused, kuid aastate jooksul on saanud üha selgemaks, et nii edasi minna ei ole mõistlik. Sotsiaalministeeriumi, Euroopa Komisjoni ja OECD koostöös 2021. aasta alguseks valminud põhjalik analüüs kinnitas, et muudatus on hädavajalik. Olulise probleemina toodi välja, et Eesti tööhõivepoliitika õiguslik korraldus on väga keeruline ja killustunud, mis muudab selle haldamise koormavaks ning inimesele raskesti mõistetavaks. OECD ekspertide soovitusel, valitsuse otsuse alusel ning sotsiaalpartnerite heakskiidul hakkas sotsiaalministeerium ette valmistama töötukassa abi õiguslikku korrastamist. Uus tööturumeetmete seadus võeti vastu selle aasta veebruaris. Seadus hakkab kehima 2024. aasta 1. jaanuarist. Mis uuendusi seaduse jõustumine kaasa toob?

Kehtestatakse tööturumeetmete loetelu

Uus seadus vaatab teenuste osutamist tervikuna ja koondab sama eesmärgiga tööturuteenused teenuste gruppideks ehk tööturumeetmeteks.

Nii muutub selgemaks, mis tüüpi tööturuteenuseid töötukassa pakub. Edaspidi ei ole enam nii, et osa töötukassa teenuseid on seaduses ja osa tööhõiveprogrammis, vaid seadus kehtestab üldise raamistiku ning konkreetsed teenused ja nende tingimused sätestatakse seaduse rakendusaktiks oleva määrusega ehk valitsuse kinnitatava tööhõiveprogrammiga (THP).

OECD analüüsis loendati ligi 50 erinevat tööturuteenust, mida osutati kaheksa erineva õigusakti alusel. Uue seadusega grupeeritakse tööturuteenused ja tööturutoetused eesmärgi järgi kümneks tööturumeetmeteks ning nende loetelu on seaduses lõplik. Tööturumeetmed on järgmised:

1. tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja -toetustest teavitamine;
2. töövahendus;
3. karjääriteenused;
4. töökeskne nõustamine;
5. oskuste arendamine;
6. ettevõtluse toetamine;
7. töövalmiduse toetamine;
8. töövõime toetamine;
9. tööle asumise ja tööl püsimise toetamine;
10. tööturuteenusel osalemise toetamine.

See tähendab, et iga konkreetne tööturuteenus või tööturutoetus peab eesmärgi ja olemuse alusel liigituma mõne ülal nimetatud meetme alla. Samuti täpsustatakse seaduses, millistele sihtrühmadele millised meetmed on mõeldud.

Tööturumeetmetena käsitleb seadus aktiivseid tööturumeetmeid, mis ei hõlma töötushüvitisi. Aktiivsed tööturumeetmed sisaldavad tööturuteenustele lisaks ka tööturutoetusi. Tööturutoetused on otseselt teenustel osalemisega seotud aktiivsustoetused: stipendiumid ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamine. Kehtiva õigusega võrreldes on selline liigitus uus ja aitab korrastada tööturuteenuste, tööturutoetuste ning töötushüvitiste struktuuri riigisiseses õiguses.

Tööhõiveprogramm on see õigusakt, kus on loetletud ja sisustatud töötukassa kaudu osutatavad teenused.

Inimesele tähendab see, et ta saab seaduse tasandil aru, mis tüüpi tööturuteenuseid ja kellele töötukassa üldse pakub. Kui seaduses on öeldud, et töötule pakutakse teatud võimalusi, siis see tähendab, et vastavas meetmete grupis peavad igal juhul sisalduma teenused, mis on suunatud töötutele. Igal üksikjuhul osutatakse teenuseid aga alati inimese vajaduse ja tööturu olukorrast tulenevate takistuste alusel. Töötutele kui seaduse kesksele sihtrühmale pakutakse töötuna arvele võetuna kõige laiemat tööturuteenuste ja -toetuste valikut. Töötajatele ja muudele isikutele, kes ei tööta, kuid ei ole ka töötuna arvele võetud, pakub töötukassa samuti teenuseid, kuid neid on oluliselt vähem.

Kuhu kadus tööotsija?

Uus seadus ei tee sisulisi muudatusi tööturuteenuste saajate õigustes ega kohustustes. Küll aga korrastab TöMS mõisted. „Töötu“ ja „töötaja“ kõrval kaob ära vahekategooria „tööotsija“ ning täpsustatakse termini „muu isik“ sisu. Korrastatud vaates on keskpunktiks inimese tööturustaatus. Sihtrühmad on töötud, töötajad ja tööandjad ning mittetöötavad nn muud isikud. Eri sihtrühmadel on erinevas ulatuses teenuste saamise õigus.

Kehtiva õigusega võrreldes ei kasutata uues seaduses terminit „tööotsija“, kuid teenuse saajat käsitletakse sisuliselt tööotsijana, mis eeldab aktiivset hoiakut tööturul – see on teenuste osutamise mõttes läbiv põhimõte. Kehtiva seaduse kohaselt peab tööotsija töötukassas end tööotsijana eraldi arvele võtma ning vähemalt kord 90 päeva jooksul töövahendusteenuse saamiseks töötukassa poole pöörduma. Tööotsija saab TTTS-i alusel väga piiratud hulka teenuseid. Kui tegemist on koondamisteate saanud isikuga või avavanglas karistust kandva tööotsijaga, on teenuste ring tööhõiveprogrammiga mõnevõrra laiendatud. Laiem ring teenuseid on olnud lisaks kättesaadav Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) programmide alusel pensioniealistele ja vähenenud töövõimega tööotsijaile. Uus seadus korrastab käsitlust ja hõlmab need sihtrühmad inimese hõivestaatuse järgi töötaja või muu isiku alla.

Tööturumeetmete sihtrühmad on töötud, töötajad ja tööandjad ning mittetöötavad nn muud isikud.

Mõiste „muu isik“ on tuttav ka kehtivast õigusest. Uues seaduses on täpsustatud, et muu isik on inimene, kes ei tööta ega ole töötukassas töötuna arvel, kuid pöördub töötukassa poole tööturumeetme rakendamiseks. Töötuna arvele võtmisel on kindlad tingimused, kuid on sihtrühmi, keda on oluline toetada tööturul osalema ka töötuna arvele võtmata. Selline „muu isiku“ kategooria on oluline, ehkki neile osutatavate teenuste hulk on piiratud. Muu isikuna käsitletakse näiteks pensioniealisi, kes ei saa end töötuna arvele võtta, kuid kelle osalemist tööturul on oluline toetada.

Töötukassa sihtrühmad

Töötajate käsitlus ei muutu võrreldes sellega, kes kehtiva õiguse kohaselt töötukassa kaudu tööturuteenuseid juba saavad. Küll aga on erinevalt varasemast seaduses selgelt defineeritud, keda selles kontekstis mõistetakse töötava inimesena.

Kokkuvõtlikult pakub töötukassa abi järgmistele sihtrühmadele:

1. töö kaotanud inimesed, kes nõutavatele tingimustele vastates saavad end arvele võtta töötuna;
2. neile, kes töötavad;
3. tööandjatele;
4. neile, kes ei tööta, aga ei ole ka töötuna arvele võetud ehk kes on mitteaktiivsed, ei ole valmis või ei saa end töötuna arvele võtta.

Täpsustused täiendavate teenuste sihtrühmade kohta lähtuvalt inimese terviseseisundist, töötuse kestusest, haridustasemest jm (millised teenused täpsemalt on suunatud noortele, madala haridustasemega või terviseprobleemidega töötule) jäävad teenuste kujundamise ehk tööhõiveprogrammi tasandile.

Tööhõiveprogrammi uus olemus

Töötukassa osutatavad tööturuteenused ja nende tingimused koondatakse valitsuse määrusega kehtestatavasse tähtajalisse tööhõiveprogrammi. Erinevalt varasematest programmidest ei ole uus tööhõiveprogramm mõeldud seaduses sätestatud teenuste täiendamiseks või laiendamiseks, vaid ongi see õigusakt, kus on loetletud ja sisustatud töötukassa kaudu osutatavad teenused. Uuendus on ka see, et tööhõiveprogramm ei hõlma vaid töötuskindlustuse vahenditest ja riigieelarvest rahastatavaid teenuseid, vaid ka neid töötukassa teenuseid, mida rahastatakse Euroopa Sotsiaalfond+ eelarvest. Selline eelarveülesus TöMS-is ja THP-s toetab senisest oluliselt paremini terviklikku tööhõivepoliitikat.

Ühe meetme all võib olla mitu tööturuteenust: näiteks oskuste arendamise meede sisaldab tööturukoolitust, tasemeõppes osalemise toetust, kvalifikatsiooni saamise toetamist, tööandja koolitustoetust, arengutreeningut ja tööpraktikat. Teenuste tingimusi saab kohandada tööturu olukorra järgi. Sellega väheneb erinevates õigusaktides dubleerimine, suureneb läbipaistvus ja võimalus tõhusalt reageerida tööturu olukorrale.

Uus tööhõiveprogramm kehtestatakse aastateks 2024–2029, mis on pikem kui kehtiva tööhõiveprogrammi (2021–2023) periood ja see on ühildatud nii riigieelarve kui ka Euroopa Liidu eelarve planeerimise loogikaga.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2023.

Loe ka suvel jõustunud töötushüvitiste maksmise muudatuste kohta.

Viidatud allikad

OECD. (2021). Connecting People with jobs: Proving the Provision of Active Labour Market Policies in Estonia. (Inimeste kokku viimine töökohtadega: aktiivse tööturupoliitika pakkumise parandamine Eestis).

Tööturumeetmete seadus. (2023). Riigi Teataja I, 07.03.2023.