Tegevusjuhendaja kutsevõistlus aitas tunnetada selle ameti väärtust

Õppisin Tartu tervishoiu kõrgkoolis tegevusjuhendaja erialal ja töötan MTÜ-s Iseseisev Elu, toetades inimesi, kellel on psüühiline erivajadus. Tegevusjuhendaja amet on mulle rohkem kui lihtsalt töö: see on viis, kuidas luua turvatunnet, usaldust ja väärikust sinna, kus seda vahel kõige rohkem vajatakse.

Kui koolis anti teada, et teist aastat järjest korraldatakse tegevusjuhendaja kutsevõistlus, äratas see minus kohe huvi. Avaldasin soovi osaleda, sest tundsin, et see võiks olla suurepärane võimalus end proovile panna, kasutades nii oma teadmisi, oskusi kui ka isikut. Eriti julgustav oli kursusekaaslaste soe toetus ja suunamine, mis andis enesekindlust samm edasi astuda.

Mugavustsoonist välja

See ei olnud minu jaoks lihtsalt võistlus. Sain kogeda, millist väärtust meie amet tegelikult kannab. Samal ajal oli see ka hetk, kui astusin mugavustsoonist teadlikult välja ja ütlesin endale: „Ma olen valmis, ma tahan ja ma suudan.“

Iga inimene, iga kogemus ja iga lugu on osa millestki suuremast.

Kõige enam liigutas mind see, kui erilised inimesed on tulnud õppima tegevusjuhendajaks. See kogemus tuletas meelde, kui oluline on leida aega ametikaaslastega tutvumiseks, mõtete vahetamiseks ja üksteise inspireerimiseks. Sellised kohtumised loovad kuuluvustunnet ja just see annab meie tööle sügavama tähenduse. See on oluline igas valdkonnas, kuid eriti sotsiaaltöös, kus iga inimene, iga kogemus ja iga lugu on osa millestki suuremast. Meie töö on osa tervikust, mille loome koos. Igaüks meist lisab sellesse ühisesse protsessi oma killu, olgu see julgus märgata, oskus toetada või soov muutus käivitada.

Kliendid ei ole tegevusjuhendaja jaoks, vaid tegevusjuhendaja on klientide jaoks.

Keerulisi ettevalmistusi kutsevõistlusel osalemiseks ei olnudki vaja, sest kõige suurem treening oli õppetöö käigus läbitud praktika. Vahetu kokkupuude praktikaasutuse klientidega andis päriselukogemuse, mida ei saa õppida raamatust ega slaididelt. Just päris inimestega töötamine õpetas mulle kuulamist, kohalolu, paindlikkust ja kiiret reageerimist – need on oskused, mida kutsevõistlusel päriselt vaja läks.

Toeks sõbra õlg

Tartu tervishoiu kõrgkooli esindasime koos minu kursusekaaslase Sigridiga, kellega jagasime enne võistlust oma tundeid, hirme ja ootusi. See andis väga palju: me ei olnud lihtsalt kaasvõistlejad, vaid teineteise toetajad. Koos saime jagada mõtteid ja emotsioone, mis selle kogemuse veelgi väärtuslikumaks muutsid.

Lisaks praktilisele osale tuli võistluseks valmistuda ka loovamalt: pidime ette valmistama video teemal „Tegevusjuhendaja aastal 2045“. See andis meile vabaduse ja võimaluse lasta välja oma loominguline pool ja mõtestada, kuhu meie töö võiks või peaks liikuma. Meie jaoks oli tähtis tuua esile sõnum, mis jäi kõlama ka videos: „Kliendid ei ole tegevusjuhendaja jaoks, vaid tegevusjuhendaja on klientide jaoks.“

Tõeliselt toimiv suhe ei sünni juhendaja ja kliendi vahel, vaid kahe võrdse inimese vahel, kes kohtuvad ühises hetkes.

Võistlus toimus 9. mail Tallinna tervishoiu kõrgkoolis. Meie päev algas varakult, kui asusime Tartust teele koos Sigridi, meid juhendava õppejõu ja kutseõppe osakonna juhiga. Õhkkond oli rahulik ja pingevaba: tundus nagu läheks lihtsalt väljasõidule.

Kutsevõistlus oli üles ehitatud situatsiooniülesande põhjal. Eestis on kuus kooli, kus saab õppida tegevusjuhendajaks, need on:

• Tallinna tervishoiu kõrgkool
• Tartu tervishoiu kõrgkool
• Järvamaa kutsehariduskeskus
• Valgamaa kutseõppekeskus
• Pärnumaa kutsehariduskeskus
• Kuressaare ametikool

Nii hästi kui oskan

Igast koolist oli kohal kaks esindajat, kokku 12 osalejat. Ülesanne oli juhendada keskmise intellektihäirega klienti ahjukartulite valmistamisel. Aega anti 20 minutit ja kogu tegevust hindas kuueliikmeline žürii, kuhu kuulusid asutuste tegevusjuhendajad ja eelmise aasta võitja.

Minu järjekorranumbriks loositi üheksa. Need, kes polnud veel ülesannet sooritanud, ei tohtinud teiste esinemist näha. Pealtvaatajatel ja juba esinenud osalejatel oli aga võimalik jälgida toimuvat otseülekandes suurelt ekraanilt.

Ootamise ajal suutsin end enamasti rahulikuna hoida. Sisendasin endale: „Teen nii hästi, kui oskan.‟ Aga vahetult enne sisenemist tundsin, nagu oleksin närvivapustuse piiril. Ometi juhtus midagi imelist: kui astusin ülesande keskele ja hingasin esimest korda teadlikult välja, libisesin tagasi oma igapäevasesse rolli. Ma ei olnud enam võistleja: olin taas mina ise, tegevusjuhendaja, kelle töö on juhendada inimest ja luua talle turvatunne.

Hiljem oli väga huvitav vaadata ka teiste esinemisi. Igaüks tuli sama ülesande juurde oma nurga alt: erineva hääletooni, tempo, toetuse või tegutsemisviisiga. See tõestas veel kord, kui palju mängib rolli isiksus ja empaatia, mitte ainult tehniline täpsus.

Silmast silma suhtlus tagab edu

Kogu kutsevõistlus alates ettevalmistusest kuni analüüsimiseni andis mulle palju enam kui lihtsalt erialakogemuse. See pani mind sügavalt tunnetama, kui tähtis on meie amet erivajadustega inimeste elus. Me ei ole pelgalt abistajad: me aitame neil säilitada oskusi, saavutada väikeseid võite ja elada elu, kus on rohkem võimalusi ja vähem takistusi.

Võistluse võitis Margus Gaver Valgamaa kutseõppekeskusest.

Nägin selgemalt, kui olulised on isiksuseomadused klienditöös. Sageli tuleb oma ego tagaplaanile jätta ja mõista, et edukas juhendamine ei toimu ülevalt alla, vaid silmast silma. Tõeliselt toimiv suhe ei sünni juhendaja ja kliendi vahel, vaid kahe võrdse inimese vahel, kes kohtuvad ühises hetkes.

Žürii hindas osalejaid mitme kriteeriumi alusel, näiteks juhendamise selgus, suhtlemine, kliendikesksus ja tegevuse eesmärgipärasus. Võistluse võitis Margus Gaver Valgamaa kutseõppekeskusest, kes juhendamisel jäi silma rahulikkuse ja sihikindlusega. Kolmandale kohale jõudis Annely Luhaäär-Lember Järvamaa kutsehariduskeskusest. Mina saavutasin teise koha, mis oli mulle suur tunnustus ja kinnitus, et olen õigel teel.

Julgen siiralt soovitada kõigile, kellel on võimalus kutsevõistlusel osaleda, see võimalus vastu võtta. See ei ole lihtsalt võistlus – see on peegel, arenguhüpe ja kinnitus, et meie töö on tähtis. Meil on midagi öelda ja midagi anda. Kui me ise oma elukutset ei hoia ega nähtavaks tee, siis kes veel?