Sotsiaaltöö professiooni kujunemise kolm sammast: praktika, erialaharidus ja uurimistöö

Sotsiaaltöö professioon on Eestis viimase kolmekümne aastaga kiiresti arenenud nii praktikal põhineva elukutsena, akadeemilise distsipliinina kui ka uurimisvaldkonnana. See on saavutanud kindla koha ühiskonnas ja teiste elukutsete seas. Kindlasti on sotsiaaltöö muutunud professionaalsemaks nii rakendatavate meetodite kui ka selle tegijate teadmiste ning oskuste poolest. Samuti on selginenud arusaamad sotsiaaltöö eesmärkidest, mistõttu saame rääkida sotsiaaltööst mitte kui inimesi abistavast, vaid võimestavast elukutsest. See on nii toimunud ka teistes riikides, kus sotsiaaltöö on saanud areneda katkematult.

Kuidas on aga sotsiaaltöö Eestis kujunenud selliseks, nagu seda praegu tunneme, ning millised asjaolud on seda mõjutatud?

Neli uuringut

Minu doktoritöö „Abistavast võimestavaks elukutseks – sotsiaaltöö professionaliseerumise protsess Eestis“[1] eesmärk oli teada saada, kuidas nimetatud valdkondade koostoimes on sotsiaaltööd kujundatud aastatel 1991–2020. Selle taust on olnud 1990. aastatest toimunud kiire ja seetõttu ka läbimõtlemata areng sotsiaaltöös, rutakad reformid riigis, heaoluriigi ümbermõtestamine ning ülemaailmsed suundumused. Et mõista, kuidas on sotsiaaltöö professionaalseks muutunud ja kuidas on seda tajutud, vaatlesin arengusuundi sotsiaaltöö eesliinil, sotsiaaltööd õpetavates ülikoolides ja sotsiaaltööuurimuses.

Eesti sotsiaaltöö professionaliseerumise taust on olnud 1990. aastatest toimunud kiire areng sotsiaaltöös, rutakad reformid, heaoluriigi ümbermõtestamine ning ülemaailmsed suundumused.

Tegin neli uuringut, mis on avaldatud eraldi artiklite ja raamatu peatükina. Uuringud on kvalitatiivsed ja nende tulemused täiendavad tervikpilti, võimaldades mõista keerukaid protsesse pika aja vältel.

• Esimene artikkel (Sirotkina ja van Ewijk 2010) hõlmas võrdlevat kvalitatiivset uuringut sotsiaaltöö praktika kohta Eestis ja Hollandis ning praktikute arusaamu sotsiaaltööst kui kodanikke aktiveerivast elukutsest.
• Teine artikkel (Sirotkina ja van Ewijk 2021) keskendub sotsiaaltöö teadustööle, analüüsides Eestis aastatel 1996–2020 kaitstud 15 doktoritööd.
• Kolmandas artiklis (Sirotkina ja Kriisk 2021) vaadeldakse sotsiaaltöö õppekavade arendamist kahes ülikoolis, pöörates erilist tähelepanu sotsiaalpoliitika kursustele.
• Raamatu peatükk (Sirotkina 2022) kirjeldab sotsiaaltöö arengut Eestis ja võtab selle kokku.

Sotsiaaltöötaja on tark ja uurimismeelne

Minu töö on kirjutatud üldsotsiaaltöö valdkonnas. Generalisti-tüüpi ehk üldsotsiaaltöö, mida on nimetatud ka inimesega sünnist surmani tegelevaks sotsiaaltööks, on Eestis üks kandvamaid ja vajalikumaid sotsiaaltöövorme, olenemata asjaolust, et Eesti sotsiaaltöö on spetsialiseerumise läbi teinud ja siiani selles suunas liikumas. Välja on töötatud rehabilitatsioonisüsteem, kujundatud laste heaolu valdkond, toimiv kriminaalhooldus ja töötutega tegelemise süsteem ning sotsiaaltöötajad on ametis ka haiglates ja koolides. Teistpidi takistavad pidevad ümberkorraldused spetsialiseerumist, sest erinevate töölõikude jaotust tuleb kiiresti ümber hinnata ja neid tekib järjest juurde. Eesti sotsiaaltöö on pigem individualistlik ehk keskendub eelkõige üksikisiku vajadustele. Samuti sõltub see reformidest: muudatuste ellukutsumiseks täiendatakse seadusi ja sotsiaalkaitsesüsteemi. Tegevuse keskmes on inimeste toimetulek ja toetamine juhtumikorraldusliku meetodiga (vt selle kohta Strömpl jt 2012). Eespool kirjeldatu tõestab, et üldiste teadmistega sotsiaaltöötajaid on endiselt kõige rohkem vaja, sest killustatus spetsialiseerumise sees ja spetsialiseerumiste vahel tekitab inimeste jaoks pigem segadust kui loob korda.

Sotsiaaltöötaja professionaalina astub teisele spetsialistile kaks sammu vastu.

Üldsotsiaaltöö tegija teadmiste pagas on suur ja nõudlik. Kui esimese aasta sotsiaaltöö bakalaureuseõppe tudengid loevad sotsiaaltöötaja kutsestandardit ja eetikakoodeksit, siis nad tunnistavad, et sotsiaaltöötaja on justkui imeinimene, kes teab palju, oskab kõike, on ülimate moraalsete väärtustega, valdab suurepäraselt vene keelt ning on info- ja kommunikatsioonioskustelt võimekas.

Kirjanduses on sotsiaaltöötaja rolli multidistsiplinaarses tiimis kirjeldatud autosõidu metafoori kasutades, mille järgi istub sotsiaaltöötaja autojuhi kohal ning tema taga ja kõrval on teiste erialade esindajad. Muidugi võib küsida, miks just sotsiaaltöötaja on juhi kohal. Arvan, et sellele on järgmine vastus: sotsiaaltöötaja teab pisut nii õpetaja, juristi, psühholoogi kui ka sotsioloogi töö kohta ja ka avalik haldus pole talle võõras valdkond, rääkimata majandusest ning sotsiaalpoliitikast. Sotsiaaltöötaja on professionaalina see, kes astub teisele spetsialistile kaks sammu vastu, sest tema teadmus on transdistsiplinaarne, kuid mitte ainult seepärast: sotsiaaltöötaja on õppinud suhtlema tõhusalt ja sõbralikult mitmesuguste inimestega ning toime tulema ka keerulistes olukordades.

Sotsiaaltöö tundub üldsotsiaaltöö vaatest nõudvat mitmekesiseid teadmisi ja oskusi, kuid muude teadmiste hulgas on vaja ka uurimistöö oskust ja veelgi enam – uurimismeelsust. Sotsiaaltööga seoses on põnev mõelda uurijaoskustest igas olukorras, mis sotsiaaltöötajal ette tulevad ehk uurijaoskusi saab rakendada ka näiteks kogukonna vajaduste mõistmiseks, mõne olukorra lahendamiseks vahendite leidmisel, inimese kuulamiseks ja iseenda tunnete peegeldamiseks. Uurijaoskusi on vaja algajal sotsiaaltöötajal, kuid need on abiks ka juba rutiinseks muutunud töö mõtestamisel, läbipõlemise ennetamiseks ja laiema tausta analüüsimiseks ning selle mõistmiseks.

Kui sotsiaaltöö põhiosa on eriala praktika, määrab see sotsiaaltöö sisu.

Mitte, et see kõige vähem tähtis oleks, aga hea sotsiaaltöö tegemiseks on vaja ka erialast kõrgharidust, kuigi seda ei tunnista paljud tööandjad. Asjatundlikkus sotsiaalpoliitikas, laiema konteksti tajumine, kus sotsiaaltöö toimetab, oskus näha ideoloogilisi mõjutusi otsuste langetamisel, et mõista ja prognoosida kohaliku omavalitsuse või riigi otsuseid, on sama tähtsad nagu muu pädevus.

Erialaharidus ja doktoriuurimused kui sotsiaaltöö mõjutajad

Sotsiaaltöö kujunemisel akadeemiliseks distsipliiniks on tugev mõju sotsiaaltöö professionaliseerumisele. Eeldus, et sotsiaaltööd teevad erialase kõrgharidusega inimesed, muudab praktikat ning kujundab eriala kuvandit ja sisu. Käsitlen erialaharidust ülikoolides Lee Shulmani (2005) signatuurpedagoogika kontseptsiooni põhjal, mille järgi on igal erialal kindel komponent õppekavas, mis määrab eriala põhiolemuse; sotsiaaltöös peetakse selleks õppepraktikat, mis võimaldab sotsiaaltööd õppivatel tudengitel ja praktikutel kohtuda ja üksteiselt vastastikku õppida. Kui sotsiaaltöö põhiosa on eriala praktika, määrab see sotsiaaltöö sisu. Hiljem arutlen selle üle, kas ja miks peaks või ei peaks sotsiaaltöö praktika olema sotsiaaltöö õppekava ning sotsiaaltöö eriala defineerimise põhielement. Näen sotsiaaltöö praktikat sotsiaaltöö essentsina, intellektuaalselt nõudliku tööna.

Sotsiaaltöö uurimist on eelkõige viimastel aastakümnetel vaadeldud kui silda sotsiaaltöö praktika ja teooria ühendamisel. Käsitlen oma dissertatsioonis sotsiaaltöö doktoriuurimusi ja seda, kuidas need on mõjutanud Eesti sotsiaaltöö arengut. Doktoritöö tarvis tehtud uuring on üldiselt pikaajaline, põhjalik ja esindab konkreetset valdkonda, mida doktoriõppe läbinu esindab. Eesti sotsiaaltöö doktoriuurimused on mitmekesised. Tehtud on spetsiifilisi uuringuid lastekaitsest ja rehabilitatsioonist, aga uuritud on ka üldsotsiaaltööd. Doktoritööde analüüsi olen tutvustanud 2022. aastal ilmunud Sotsiaaltöö erinumbris (Sirotkina 2022a).

Eesti sotsiaaltöö arengu eripära

Doktoritöös kasutan Keith MacDonaldi (1995) professionaalse projekti kontseptsiooni, mis tähendab, et iga sotsiaaltöötaja osaleb professiooni kujundamises ajateljel. Professionaalse projekti käigus on oluline nii projekti eesmärk, selles osalejad kui ka taust. Walter Lorenz (2006) on aga öelnud, et sotsiaaltöö kui professionaalne projekt on igas riigis ainuomane ehk seotud konkreetse taustaga. Sotsiaaltöö arengus oleneb palju sellest, milline on riigi kultuuriline ja ajalooline areng, majanduslikud võimalused, poliitika jm. 

Pole lihtne võtta lühidalt kokku nii keerukat ja ka hoomamatut teemat nagu sotsiaaltöö areng meie riigis viimase kolmekümne aasta jooksul. Aastatel 1991–1997 pandi sotsiaaltööle kolmetasemelist haridussüsteemi rajavates ülikoolides tugev ja selge alus. Sotsiaaltöötajad alustasid igapäevast tööd kohalikes omavalitsustes ja sotsiaaltöö valdkonna seadustamiseks kehtestati üsna kiiresti õiguslik raamistik. Siiski jätkub võitlus sotsiaaltöö professionaalsuse säilitamise ja ühiskonnas tunnustuse saavutamise nimel.

See, kuidas räägime sotsiaaltöötajatest, sotsiaaltöö uurijatest, sotsiaaltöö õpetajatest ja õppijatest, loob üldsotsiaaltöö kujundamise ja tõlgendamise laiema tausta Eestis.

Professionaalse sotsiaaltöö arengule andsid suure tõuke mõned välised asjaolud, nagu näiteks ühinemine Euroopa Liiduga (EL). Teeme enda üle nalja, kui innukalt oleme üle võtnud kõik EL-ist tulevad seadused, määrused ja normid. Isegi need reeglid, mida pole olemas. Mõnikord teevad eestlased veelgi karmimaid reeglid ja arvan, et nende eesmärk on saada mingites olukordades selgus ning tagada kontroll. Tihti ka kontroll inimeste üle.

Seega võib öelda, et sotsiaaltöö on Eestis üles ehitatud väga kiiresti ja professionaalselt, kuid mõned reformid ja eriala kiire areng on spetsialiste sidunud vanade harjumuste ning standardiseeritud sotsiaaltööga. Sageli tähendab standardiseerimine ja tõenduspõhise praktika egiidi all tehtav sotsiaaltöö, et keskmiselt võib töö kvaliteet olla hea, kuid professionaal ei kasuta ära kogu oma pädevust. Vanad harjumused võivad tingida mugava otsuse langetamise, mida põhjendatakse sellega, et me oleme alati nii teinud. Lisaks kiputakse oma tegevust või tegevusetust põhjendama kindlate tehnikate kasutamisega või mingist teooriast lähtumistega. See justkui suurendab tegevuse usaldusväärsust ja hõlbustab selle hindamist, kuid teisest küljest ka piirab professionaalse pädevuse täielikku rakendamist. Näitena võib tuua viimasel ajal laialt levinud motiveerivat intervjueerimist, aga ka lapse heaolu või rehabilitatsiooni valdkonnas kasutusele võetud raamistikud. Kuigi tean, kui raske võib olla elada pidevate muutuste voolus, on sotsiaaltöö tuum paindlikkus ja muutustega kohanemine ning alusteadmiste kasutamine. Populaarsete tööriistade rakendamisel tunneb tavaliselt kergesti ära, millisesse sotsiaaltööteooria valdkonda üks või teine neist kuulub, piisab vaid analüüsida nende kasutamise eesmärki. Teisisõnu pole see mitte uus, vaid vana uues kuues.

Mida ma uuringu tegemise ajal kogesin ja tajusin?

Professiooni arendamine on kollektiivne ettevõtmine, seetõttu olen kasutanud konstruktsionistlikku käsitlust. Selle artikli jätkuks ei arutle ma konstruktsionismi kui metodoloogilise viisi üle, vaid pigem vaatlen oma rolli uurijana. Kirjutan sellest, sest uurija refleksiivus ja eetilised kaalutlused on tähtsad mitte ainult uurija jaoks, vaid ka sotsiaaltöötajana tegutsedes. Minu jaoks oli uuringute jooksul iseenda rolli üle mõtisklemine kõige olulisem.

Tunnen, et sotsiaaltöötaja on väga võimekas, hästi haritud ning kompetentne mitmes mõttes.

Kuigi refleksiivsus saab sotsiaaltööd käsitlevas kirjanduses ja praktikas palju tähelepanu, jääb sellega seotud tegevuse sisu tihti õõnsaks. Mida ikkagi tähendab olla mingis protsessis refleksiivne? (Soovitan lisaks lugeda: D’Cruz jt 2007.) Minu jaoks tähendas see eelkõige teadlikku suhtumist iseenda positsiooni, oma uskumustesse, teadmistesse, kogemustesse. Oma teekonnal avastasin, et kogen mitut rollikonflikti, mis võivad uuringut mõjutada. Näiteks olen uurijana mitmes rollis: olen kolleeg, endine tudeng.

Uurisin doktoritöid, mille autoreid ma imetlesin. Pidin aga aru saama, kas ja kuidas see mõjutab minu otsuseid analüüsimisel, järeldusi kirjutades. Refleksiivsust vajasin kui tööriista, et mõista, kuidas ja miks midagi otsustan. Tegin näiteks memosid ja konsulteerisin kolleegidega. Sel ajal, kui arutasin uuringu kõiki etappe kaaslastega, saime vestelda ka oma stereotüüpide, eelarvamuste või diskursuste üle. Käsitlesime teemasid, mis olid olulised nii meile kui ka ehk levinud laiemalt Eestis. See aitas mul mõista iseenda positsiooni sel ajal, kui uurisin, kirjutasin, lugesin, valisin kirjandust. Usun, et see, kuidas räägime sotsiaaltöötajatest, sotsiaaltöö uurijatest, sotsiaaltöö õpetajatest ja õppijatest, loob üldsotsiaaltöö kujundamise ja tõlgendamise laiema tausta Eestis. 

Sotsiaaltöö tuum on paindlikkus ja muutustega kohanemine.

Mõtisklesin uuringu käigus sageli ka oma erialase enesemääratluse üle. Minul on selge sotsiaaltöötaja identiteet, kuid olen varem õppinud meditsiini. Seetõttu tean, kuidas sotsiaalteadustes ja meditsiinis inimese olemust raamistatakse. Nii meditsiinimudelil kui ka sotsiaalsel mudelil on tugevad ja nõrgad küljed ning neid sobib kasutada, kui seda teeb selle eriala spetsialist, kes teab, mida ja kuidas teha. Ka minu haridus sotsiaaltöös ja sotsiaalpoliitikas on olnud inter- ja transdistsiplinaarne: ma tean midagi avalikust haldusest, sotsioloogiast, majandusest ja teistest n-ö lähierialadest. Küsin tihti iseendalt, kas on hea teada nii palju. Enamasti leian, et olen oma pädevusega rahul, kuid olen ka kade nende erialade esindajate peale, kes tunnevad spetsiifiliselt üht kitsast valdkonda. Tunnen, et sotsiaaltöötaja on väga võimekas, hästi haritud ning kompetentne mitmes mõttes.

Järeldused

Kõik tekstid, mida kirjutad, vananevad üsna kiiresti. Nii kirjutamise ajal kui ka hiljem, kui tekst on valmis, tekivad uued mõtted ja näed kirjapandut juba teisest küljest. See on loomulik, eelkõige sotsiaalteadustes, kuhu ka sotsiaaltööteadus kuulub. Praegu võtaksin oma töö peamised järeldused kokku järgmiselt.

• Sotsiaaltöö eesliinil on unistus teoks saanud: professionaalne sotsiaaltöö on Eestis tunnustatud. Sellel on tugevad juured. Sotsiaaltöötajad on mutidistsiplinaarsete meeskondade liikmed ja eriala on seadustatud erinevates dokumentides.
• Tee elukutse tunnustamiseni on olnud nii dramaatiline kui ka entusiastlik.
• Tuleb tunnistada, et minevikus tehtud vigu on väga raske muuta, kuid neid tuleks käsitleda väga pragmaatiliselt ja arutlevalt.

Teooriat ja praktikat saab edukalt lõimida

Tõdesin oma uuringut tehes, et sotsiaaltöö praktika, erialaharidus ja uurimine on omavahel tihedalt seotud ning üks ei saa ilma teiseta. Meil, sotsiaaltöö teadlastel, võib puududa praktiku tarkus ja praktikutel võib puududa teoreetiline tarkus. Me oleme üksteisele mõnikord täiesti võõrad. Seetõttu võib olla ka ohtlik, kui sotsiaaltöö praktika on õppekavas ainsana sotsiaaltöö põhiolemuse kandja. Sotsiaaltöö uurijad (mõnikord teadlased, mõnikord praktikud) võivad praktika ja teooria lõhe ületada. Kuid kas see alati õnnestub? Vahel õnnestub ja vahel mitte. Arvan, et praktikutel peaksid olema uurimisoskused ja teadlastel praktilised oskused ning teadmised, mis juhtub kõrghariduses ja kuidas sotsiaaltöötajad iga päev tegutsevad. 

Praktikutel peaksid olema uurimisoskused ja teadlastel praktilised oskused.

Eeldame, et nii uurijaoskused, sotsiaaltöö igapäevane praktika kui ka teoreetilised teadmised võiksid olla igal sotsiaaltöötajal. Kui need puuduvad, peaks keskenduma heale koostööle ja tegevuse koordineerimisele. Teisisõnu pole mõeldav, et kõrghariduses tehakse otsuseid sotsiaaltöötajaid ja sotsiaaltöö uurijaid kaasamata ning vastupidi. See tundub väga loomulik soovitus, kuid siiski pole seda igapäevaelus kerge rakendada. Eestis pole seda efektiivselt tehtud ega praktiseeritud. 

Eesliinitööd, uurimistraditsioone ja teadustööd tuleb kohandada olusid arvestades ja otsida ning leida koostöövõimalusi. Meie sotsiaaltöö kõrgharidus on väga konkurentsivõimeline ja erialale kehtivad rahvusvahelised akadeemilised standardid.

Last but not least – kuidas panna sotsiaaltöötajad sotsiaalpoliitikasse armuma? Arvan, et see on küsimus, millega peaks Eestis rohkem tegelema kursuste kujundamisel, foorumitel ja usaldama ka meie teadmisi sotsiaalpoliitikast. Mõnikord ei suuda sotsiaaltöötajad näha kriitilise mõtlemise, praktika ja teooria seost ega kriitilist mõtlemist sotsiaalpoliitikaga siduda. Seega võivad sotsiaaltöö tudengid auditooriumis kuulda, et sotsiaalpoliitika on sotsiaaltööd tehes selgelt nähtav ja sotsiaalpoliitika kirjaoskus vajalik, kuid praktikale minnes ei näe nad sotsiaaltöö ning sotsiaalpoliitika seoseid. Kolmepoolset koostööd tehes saab aga eespool kirjeldatud lõhe ületada. 

Minu jaoks on sotsiaaltöö Eestis endiselt intrigeeriv projekt, täis võimalusi, ootusi ja üllatusi. Valdkond, mis võimaldab muuta sotsiaaltööpraktika, uurimise ja kõrghariduse põnevaks maailmaks.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2024.