Puudega inimene kui kodanik ja tema õigused
Puuetega inimeste õiguste konventsioon mõjutab sotsiaalvaldkonna poliitilisi otsuseid praegu ja tulevikus. Üks ÜRO konventsiooni eesmärke on juurutada ühiskonnas põhilised inimõigused ja sotsiaalse kaasatuse põhimõte.
HU University of Applied Science Utrecht (Holland)
Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudi külalisprofessor
2006. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu puuetega inimeste õiguste konventsiooni, et tagada ühiskonnas teistega võrdsetel alustel osalemine inimestele, kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellekti- või meelepuue. ÜRO konventsioon on oluline dokument, mis esindab kaasaegse ühiskonna arusaama puudega inimestest kui kodanikest[1]. Konventsioon mõjutab sotsiaalvaldkonna poliitilisi otsuseid praegu ja tulevikus. Samal ajal kätkeb see ka tänapäevaseid lähenemisi sotsiaaltöö- ja puudealastes uuringutes, toetades kodanikuparadigmat, mitte patsiendi- või puudega inimese paradigmat. Kodaniku-lähenemine sotsiaaltöös rõhutab, kuivõrd oluline on suhtuda haavatavas olukorras inimestesse mitte kui võimetutesse ühiskonnale midagi andma ning teenuste vajajatesse, vaid kui kogukonna jaoks väärtuslikesse inimestesse.
Kodanikuks olemise mõistel on palju erinevaid tähendusvarjundeid. Üks võimalus on eristada passiivset ja aktiivset kodakondsust. Passiivne kodanik naudib õigusi, mida talle annab selle riigi kodakondsus. Ta kasutab mitmesuguseid hüvesid, nagu näiteks puudetoetused või töövõimetuspension. Ta on tarbija rollis. Aktiivne kodanik osaleb ühiskonna hüvede loomisel, näiteks panustades oma tööjõudu. Kodakondsusel on ka poliitiline tähendus: üks kodanikuõigustest on õigus valimas käia.
Oliver, Sapey ja Thomas (2012) rõhutavad kodaniku-lähenemise kolme tahku: haavatavas olukorras inimesi nähakse aktiivsete kodanikena kõiges, mis on seotud õiguste ja kohustustega, ja ka ühiskonda panustamisega töötajate ja väärtuslike tarbijatena, neid tunnustatakse kui täievolilisi indiviide ja valijaid. Mõnel inimesel võivad puududa teatud kodanikuõigused, näiteks vanglakaristust kandes. Teised ei saa kodanikuna toimida sügava puude tõttu. Seega võivad kodanikuõigused olla piiratud seadusega või isikliku olukorra tõttu. Sotsiaaltöötajad saavad abistada puudega inimesi nende kodanikuõiguste maksimaalsel kasutamisel. Puude olemasolu võib tähendada ka seda, et inimese õigused on piiratud diskrimineerimise või marginaliseerimise tõttu. Sellisel juhul on sotsiaaltöötajate ülesanne inimesi toetada ja olla nende inimeste ning ka inimõiguste ja sotsiaalsete õiguste eestkõnelejaks.
Paradigma nihe
Puuetega inimeste õiguste konventsioon, mille Eesti ratifitseeris 2012. aastal, tähistab paradigma nihkumist halastuslikelt ja meditsiinilistelt puudekäsitlustelt sotsiaalse puudemudeli poole, sillutades nõnda teed sotsiaalselt kaasavamasse ühiskonda. Üks ÜRO konventsiooni eesmärke on juurutada ühiskonnas põhilised inimõigused ja sotsiaalse kaasatuse põhimõte. Siiski ei taga konventsioon, et ühiskond võtab puudega inimesi võrdsete kodanikena, või et puudega inimesed ise haaravad kinni konventsiooni pakutud võimalustest. Samuti ei tähenda see, et sotsiaaltöötajad lähtuvad oma töös enesestmõistetavalt inimõigustest. Konventsiooni artiklis 3 on välja toodud konventsiooni üldpõhimõtted.
- Austus inimeste loomupärase väärikuse, individuaalse autonoomia, sealhulgas vabaduse ise oma valikuid langetada, ja iseseisvuse vastu.
- Mittediskrimineerimine.
- Täielik ja tõhus osalemine ja kaasatus ühiskonnas.
- Austus erinevuste vastu ning puuetega inimeste tunnustamine inimeste mitmekesisuse ja inimkonna osana.
- Võrdsed võimalused.
- Juurdepääsetavus.
- Meeste ja naiste võrdsus.
- Austus puuetega laste arenevate võimete vastu ning austus puuetega laste õiguse vastu säilitada oma identiteet.
Tänapäevane sotsiaaltöö põhineb õigustel. Sotsiaaltöötajailt oodatakse, et nad lähtuksid oma töös ülal loetletud põhimõtetest. Euroopa Liit allkirjastas ÜRO konventsiooni 2007. aastal ja töötas seejärel välja Euroopa puuetega inimeste strateegia aastateks 2010–2020, mille Euroopa Komisjon 2010. aastal ratifitseeris (Euroopa Komisjon 2010). Strateegia prioriteetsete eesmärkide hulka kuuluvad järgmised tegevused.
- Juurdepääsetavus – tagada puuetega inimestele juurdepääs toodetele, teenustele, sealhulgas avalikele teenustele ja abivahenditele.
- Osalus – saavutada puuetega inimeste täielik osalemine ühiskonnas aidates neil kasutada ELi kodakondsuse kõiki hüvesid; kõrvaldades halduslikud ja suhtumisest tingitud takistused täielikult ja võrdsetel alustel osalemiselt; osutades kvaliteetseid kohalikke teenuseid, muutes sealhulgas isikuabi kättesaadavaks.
- Võrdsus – kaotada ELis diskrimineerimine puuete alusel.
- Tööhõive – võimaldada puuetega inimestel teenida elatist avatud tööturul.
- Haridus ja koolitus – edendada puuetega õpilasi ja tudengeid kaasavat haridust ja elukestvat õpet.
- Sotsiaalkaitse – tagada puuetega inimestele inimväärsed elamistingimused.
- Tervishoid – edendada võrdset juurdepääsu tervishoiuteenustele ja -asutustele puuetega inimeste jaoks.
Sotsiaaltöötajad peaksid puudega inimesi neis valdkondades toetama, töötama partnerluses puudega inimestega ning ka kogukonnaga ja kogukonnas. Puudega inimestel peaks aitama saada teadlikumaks oma õigustest ja hõlbustama nende osalemist kaaskodanikena.
Tegelikkus
Uuring Eestis, Ungaris ja Hollandis näitas, et nendes riikides valitseb endiselt tohutu lõhe konventsiooni ideaalide ja tegelikkuse vahel (Wilken jt 2014). Uurimuse kohaselt pole vaadeldud riikides ja linnades veel kaugeltki saavutatud võrdne osalus eluaseme, töö ja vaba aja veetmisega seotud valdkondades. Lisaks rahalistele piirangutele on takistusteks ka stigmatiseerimine ja enesestigmatiseerimine. Marginaliseerimine hoiab inimesi ebavõrdses olukorras ning neil on raskem oma toimetulekut taastada ja ühiskonnas osaleda. Ligipääsu teenustele on võimalik parandada, sest tihti on tõkkeks bürokraatlikud protseduurid ja teenuste puudumine. Uuring näitas, et paljud sotsiaalvaldkonna spetsialistid kalduvad takerduma traditsioonilistesse rollidesse, vaatavad puudega inimesi kui abivajajaid ja hoolekande subjekte, mitte kui indiviide, kel on kodaniku- ja inimõigused. Sotsiaaltöötajad peaksid palju enam toetama oma klientide osalust ühiskonnas ja aitama neil võtta erinevaid rolle ühiskonna liikmetena. Teha on veel palju tööd, tehkem seda õigesti!
Artikkel ilmus kogumikus Mõtisklusi sotsiaaltööst
[1] Mõistet kodanik (ingl citizen) kasutatakse artiklis laiemas tähenduses, kui konkreetse riigi kodakondsusega isik, selle all mõeldakse eelkõige ühiskonna liiget – toim.
Viidatud allikad
Euroopa Komisjon (2010). Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020: Uued sammud tõketeta Euroopa suunas.
Oliver, M., Sapey, B., Thomas, P. (2012). Social Work with Disabled People. London: Palgrave Macmillan.
Wilken, J. P., Medar, M., Bugarszki, Z., Leenders, F. (2014). Community support and participation among persons with disabilities. A study in three European countries. Journal of Social Intervention: Theory and Practice, 23 (3), 44–59.