Skip to content

Kogumishäire on enamat kui lihtsalt hamsterlus

Metoodika

Tõsine kogumishäire võib põhjustada ohtlikke olukordi majapidamises ja pingeid ning konflikte ka kogumishäirega inimese perekonnas. Millal saab lihtsast kogumiskirest häire ja mis juhul oleks vaja sekkuda ning inimesele abi pakkuda?

Valdar Parve
Valdar Parve, psühhiaater
FOTO: erakogu

 

 

 

 

 

 

 


Sotsiaaltöötaja on sageli silmitsi inimestega, kel puudub igasugune ülevaade sellest, mis asju nad omas kodus ladustavad. Veelgi rohkem on neid, kel on küll oma esemetest mõnetine ülevaade, kuid vajalike asjade väljaotsimine täistuubitud panipaikadest nõuab ülemäärast pingutust. Nii jäävad need asjad kasutuseta. Mõlema elu on raske.

Oluline on käsitleda neid juhtumeid eraldi, püüdes mõista, kas ja mis põhjusel on süütust hamsterlusest ehk kogumiskirest on saanud juba kogumishäire.

Üht liiki häire on see, kui inimene kogub mõõdutundetult asju, millel pole algusest peale tarbimisväärtust. Teist liiki häirega on tegu, kui inimene ei suuda loobuda asjadest, millel kunagi oli, aga nüüd enam ei ole tema jaoks tarbimisväärtust.

Mitme otsaga redelid

Eespool nimetasin hamsterluse ühe „redeli” kahte äärmist otsa. Ent neid „redeleid” on mitu, neil on astmeid arvukalt ja rohkem kui kaks otsa. Elukogemus näitab, et murettekitavate hamsterdajate rea ühes otsas on Alzheimeri tõvest põhjustatud dementsusega inimene, kes korjab näiteks haisvaid piimapakke. Teisest otsast võime leida kroonilise depressiooni käes kannataja, kes ka ravimite toel ei saavuta küllaldast otsustusvõimet, et anda ära või viia prügisse tuba ummistavad tarvitatud esemed. Ent samuti võime leida viiskümmend aastat kogutud või omaloodud vara (peamiselt kirjavara) hoiustanud eaka vaimuinimese, kes toitub lootusest tuua oma kolletanud vara säilitamisega tulu tulevasele ajalookirjutajale. Elu lõpus on hädas nii üks kui ka teine, ehkki eri moel. Enamasti on ahistatud ka nende kodakondsed.

Kuidas kogujad teineteisest erinevad?

Kogujad erinevad üksteisest kogumise mõtestatuselt. Hamsterdamise juhtumitest jätkem kõrvale kollektsionäärid, kes on süstematiseeritud ja ülevaatliku kogu hoidjad (kuni neile kallid asjad nende kodus veel omaniku jalga ei murra)!

Inimeste puhul, kelle sekkumisvajaduse põhjusena või suurendajana avaneb sotsiaaltöötaja ees kogumishäire – ruumi võtvaid asju täis eluruum – on vaja kõigepealt teha kindlaks, kuivõrd on tegu sellise kogumisega, mida inimene ei suuda ise lõpetada. Selleks tuleb kaasata psühhiaater ja kasulik on esitada talle ka olukorda kirjeldav foto.

Eetilised piirangud

Igaüks võib aga keelata oma kodu pildistamise. Keeldumine ise ja keeldumise viis on psühhiaatri ja psühholoogi jaoks samavõrd kõnekad kui ülesvõte. Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsiooni juhendis näevad isikuandmekaitse piirangud ette, et: „Vaimse tervise spetsialistid võivad küsida luba ka sõprade ja perega rääkimiseks, et aidata diagnoosida, või kasutada küsimustikke (hindamisskaalasid), et hinnata toimetuleku taset.” Koostöövalmidus – annan enda kohta teavet, mida küsite, ning võtan vastu abi, aidake mind vaid hädast välja – või selle puudumine on oluline asjaolu, mis aitab prognoosida, kas loodetud muudatust õnnestub ellu viia.

Mis aitaks?

Psühhiaater diagnoosib mõnel suurkogujal vaimuhaiguse, mõnel dementsuse, mõnel muu psüühikahäire, mõnel isiksusehäire. Tihti suunab psühhiaater hamsterdaja edasi psühholoogilisele diagnoosimisele, harvem neuroloogilisele. Hamsterdajal võib puududa uurimise vastu huvi, aga ta võib ka olla diagnoosimise vastu. Kuni ta ei kahjusta oluliselt enda või teiste tervist, ei saa teda selleks sundida (vt psühhiaatrilise abi seadus § 11).

„Psühhiaatriline diagnoos ja sellele järgnev psühhiaatriline ravi ei lahenda rohkem kui üks-kaks juhtu sajast.”

Kuid psühhiaatri ekspertiisi toel saab sotsiaalala spetsialist vältida kogumishaigusega inimese suhtes viljatuid otsuseid ja väärotsuseid ning seega ka enda ja teiste spetsialistide aja kasutut kulutamist.

Näiteks ei ole mõtet teha Alzheimer-dementsusega inimesega kognitiivset võimekust nõudvaid treeningu- ja raviseansse. Kohe, kui ta tähelepanu teisale kallutatakse, haihtub mälestus eelmisest tema tähelepanu all olnud olukorrast pöördumatult. Kahe-kolme minutiga jookseb kogu töö luhta. Ka sõlm taskurätis ei aita.

Teine näide: haisvas korteris kümneid või sadu merisigu aretava skisofreeniahaige inimese häire ei tarvitse olla kõrvaldatav. Loomade robustne konfiskeerimine annab pigem vastupidise tulemuse.

„Luulumõtet, mis käitumist juhib, ei kõrvalda veenmine ega käitumistreening.”

See allub paljudel juhtudel ravimitele ja harvem läheb ise üle. Ent sageli ei aita skisofreeniast põhjustatud iseäralikku käitumist muuta mitte miski. Abi võib olla inimese tähelepanu suunamisest uutele lahendustele – näiteks võib leppida kokku loomade piirarv ja pakkuda välja lahendus, et ülemäärased loomad vahetatakse paraja loomatoidu koguse vastu. Tasub olla loominguliselt leidlik!

Kogumishäire, sõltuvalt sellest, kas selle juured peituvad RHK 10 diagnoosides F00 ... F04 (orgaanilistes häiretes), F20 ... F22-s (skisofreensetes ja luululistes häiretes) või F70-s (vaimses vaegarengus), võib saada (ajutisema või kestvama) lahenduse inimesele eestkoste seadmisega ja tema liikumisulatuse kitsendamisega. Näiteks ei pääse hooldekodus elav dementsusega eakas linna tarbetut kola korjama. Eetilises vaates aga piiratakse sellega inimese vabadust.

Kogumishäire tunneb ära vaatluse ja vestluse teel. Nõdrameelse inimese ja nõrgamõistusliku inimese kogumishäire puhul on sotsiaaltöötajal eetilist survet vähem. Kui on päevakorras korteri tühjendamine kasutuskõlbmatutest asjadest, siis põhjustab see vaimselt puudulikumale inimesele vähem hingevalu kui kõrgema intellektiga inimesele. Kui viimasel tekib esemest loobudes ahastus, on see väga oluline häire tunnus. Ühtlasi tajub ta seda enamasti kallaletungina oma isiksusele.

Sellele võib järgneda paratamatu ravivajadus – kuni inimene jõuab olukorda, kus ta enam ei pääse oma harjumuspärasesse keskkonda.

Kokkuvõtteks

Tõsise kogumishäire tagajärgede hulka kuuluvad tervise- ja ohutusprobleemid, näiteks tuleoht, oht murda komistades luid ja tervishoiunõuete tähelepanuta jätmine. Kogumishäire põhjustab väga sageli pingeid ja konflikte ka perekonnas, eraklust ja üksildust. Sageli külgneb kogumishäire depressiooniga ning tihti ei ole võimalik kindlaks teha, kas depressioon on häire käivitaja või häire tagajärg. Depressiooniravi on sageli vajalik, ent vähestel juhtudel on sel kogumishäiret vähendav mõju. Ka soovimatust näha ükskõik keda oma koju sisenemas, on tihti põhjust tõlgendada psüühikahäirena (isiksusehäirena, dementsusena või depressiivse häirena).

Kui kogumishäirest tabatud inimesel on juba raske omale süüa teha ja end pesta, on see piisav põhjus sotsiaalhoolekande sekkumiseks.


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2021

Foto: Canva.com

vaimne tervis