Enesejuhtimine ja enesehoid sotsiaaltöös

---

Sotsiaaltöötajad ja teised sotsiaalvaldkonna töötajad (ükskõik, milline on nende ametinimetus) toimetavad iga päev oludes, kus puutuvad kokku paljude inimestega, aina keerulisemaks muutuvate sotsiaalsete probleemidega, kimbatust tekitavate eetiliste küsimuste ja moraalsete dilemmadega (Padin jt 2021). Lisaks tuleb toime tulla suure hulga juhtumitega, bürokraatiaga, töörollide ebamäärasuse ja muutlikkusega, emotsionaalselt laetud olukordade ning pideva vahendite nappuse ja vähese toetusega (Vîrgă jt 2020, vt ka Sirotkina 2024). Töötajatel, kes vahetult puutuvad kokku traumat kogenud inimestega, on ka tavalisest suurem risk kogeda sekundaarset traumaatilist stressi (Lewis jt 2019). Seetõttu tuleb erilist tähelepanu pöörata enesejuhtimisele, enesehoiule, töisele ja isiklikule kestlikkusele, läbipõlemisest hoidumisele, juhtide ning kolleegidega suhetes tekkivate konfliktidega toimetulekule. See omakorda võimaldab osutada tõhusat abi kliendi rollis olevatele inimestele ja vähendab nende kahjustamise ohtu.

Enesehoid kuulub sotsiaaltöötaja professionaalsuse juurde. See tagab, et sotsiaaltöötaja kestab oma ametis ja tööülesannetes.

Hea on teada, et sotsiaaltöötajate enesehoiu ja enesejuhtimise teadmiste-oskuste valdkond areneb ehk teadmust tuleb juurde. Artiklis annan ülevaate enesehoiuga seotud mõistetest ja tutvustan mõningaid tervise hoidmise ning enesejuhtimise võimalusi. Pakun ideid, kuidas arendada enesepeegeldusoskust ning märgata ja ennetada sekundaarse traumaatilise stressi ning läbipõlemise kujunemist. Lühidalt peatun ka sellel, kuidas saavad tööheaolule kaasa aidata sotsiaaltöötajate kolleegid ja juhid.

Enesehoid ehk toimetulek töö psühhosotsiaalsete mõjudega

Enesehoid kuulub sotsiaaltöötaja professionaalsuse juurde. See väljendub võimekuses saavutada täielikku kohalolu, et osutada inimesele kvaliteetset teenust (Lewis jt 2019). Sotsiaalvaldkonnas töötades on vaja iga päev ja järjepidevalt rakendada ning arendada oma enesehoiu oskusi. Enesehoiu võtted ja oskused aitavad hoiduda kaastunderahulolu vähenemisest, kaastundeväsimusest ning enesekaastunde puudumisest, aga ka vältida isoleeritust ja ebaõnnestumisi ning ennetada läbipõlemist.

Kaastunderahulolu, kaastundeväsimus ja enesekaastunne võiksid olla sotsiaaltöötajate jaoks läbimõeldud teemad. Kaastunderahulolu võimaldab sotsiaaltöötajal tunda, et ta on töötanud edukalt ja teiste inimeste elu või ühiskonna üldine heaolu on paranenud. Kaastundeväsimus seevastu on ohtlik. Abistaval spetsialistil on oma tööprotsessis oluline mõista kliendi vaadet. Aga kui see muutub kurnavaks ja kaastunne läheb üle kriitilise piiri (kaasa tuleb tunda liiga sageli, liiga intensiivselt), siis hakkab abistaja väsima, mis tähendab, et tema professionaalne efektiivsus väheneb ja kujuneb kaastundeväsimus. Sotsiaaltöötaja on siis pinges, teda valdab pidev mure, kujuneb välja kestev emotsionaalne kurnatus, kognitiivsed võimed (sh keskendumine) halvenevad. Kaastundeväsimuse emotsionaalsed sümptomid (hirm, viha, tuimus, abitus, liigne tundlikkus, kurbus, depressioon) on isiksusele kõige laastavamad. Sellega on seotud enesekaastunne või selle puudumine. Kaasa on oluline tunda mitte üksnes teistele, vaid küsimus on, kas seda jagub ka endale.

Enesekaastundel on kolm komponenti. Esimene neist on lahkus enda vastu ehk võime olla enda suhtes soe ja mõistev, kui kannatatakse või ollakse läbi kukutud. Sellele vastandub kriitilisus ja vaenulikkus enese vastu ning pidev tunne, et ollakse ebapiisav. Teine komponent on inimliku ühisosa kogemine ehk tunnistamine, et kannatused, ebapiisavus ja endas pettumine on üldinimlikud kogemused ning neid ei koge üksnes meie. Kolmas komponent on teadvelolek (ingl mindfulness). Selle vastandiks on tunne, et ollakse täiesti läbi kukkunud. Teadvelolek on tasakaalustatud ja eelarvamustevaba suhtumine oma negatiivsetesse emotsioonidesse nii, et neid ei väldita, aga nendega ka ei liialdata (Kinman ja Grant 2020).

---

Meelespea

Enesehoid kuulub sotsiaaltöötaja professionaalsuse juurde, see võimaldab osutada tõhusat abi kliendi rollis olevatele inimestele ja vähendab nende kahjustamise ohtu.

Kaastunderahulolu võimaldab töötajal tunda, et ta on töötanud edukalt ja teiste inimeste elu või ühiskonna üldine heaolu on paranenud.

---

Tervise hoidmise võimalused

Enesehoid tagab, et sotsiaaltöötaja kestab oma ametis ja tööülesannetes. Enesehoid hõlmab järjepidevat kehalise ja vaimse tervise eest hoolitsemist.

Kehaline suutlikkus ja tervis toetavad keha abistava töö tegemisel. Kehalise tervise, liikuvuse, vastupidavuse ja hea enesetunde hoidmiseks on palju võimalusi.

• Kehalise vastupidavuse hoidmine (või treenimine). Selleks sobib (kepi)kõnd, jooksmine, ujumine, jalgrattasõit, matkamine. Need treenivad võhma, et pikkadel kohtumistel ja tööpäevadel vastu pidada.
• Lihastreening, et toetada sundasenditest ja kehapingeid tekitavatest olukordadest taastumist. Sobivad pilates, jooga erinevad vormid ja üldtreening.
• Mänguline sportlik tegevus, mis aitab unustada töömured ja mängu kaudu täielikult keskenduda teistega suhtlemisele. Selleks sobivad tennis, pallimängud suures rühmas, aga ka tantsimine ja seiklusmängud.
• Seedimise korrashoidmine. Stress ja pinge mõjutavad abistaja toitumist ja seedimist. Tihti ei tundu kohane sellest rääkida. Kuid tean Hollandi sotsiaaltöötajaid, kes kutsuvad kolleege jälgima, kui suur on nende stressitase ja kui hästi toimivad keha funktsioonid.
• Lõõgastumine. Lõõgastuda aitavad nt saunas käimine, veeprotseduurid, massaaž, aga ka looduses viibimine ja hobidega tegelemine.

Vaimse tervise eest hoolitsemine hõlmab oma psühholoogilise kapitali hoidmist ja arendamist ning spirituaalset ehk hingehoidlikku tegevust. Vaimne tervis on sotsiaaltöötaja kõige suurem varandus ja oma vaimse tervise hoidmiseks tuleb igaühel leida endale sobivad võimalused. Sagedamini kasutatakse järgmisi võimalusi.

• Teadveloleku praktikad, vaikuseminutid/-aeg, meditatsiooniharjutused.
• Lugemine. Abiks on eneseabiraamatud või ilukirjandus, aga ka luuletuste või piltide kaudu lugusid jutustavate raamatute sirvimine.
• Kunsti valdkonnast enesele sobivate vormide leidmine. Siia kuuluvad teater, kino, kunst, kontserdid ja igasugune muu looming, mis aitab mõtted koondada üldinimlikele väärtustele.
• Supervisioon ja kovisioon. Regulaarne tööjuhendamine, tööalane toetus, coaching ja kovisioon võimaldavad tööelus toimuvat lähemalt vaadata ja raskuste korral abi saada.
• Õppimine ja enesearendamine hoiavad tähelepanu tulevikuminal ehk sellel, kelleks sotsiaaltöötaja tahab kujuneda (siit tuleb suund ja eesmärk). Sellel on mitu väärtust. Tulevikumina kujundamine suurendab agentsust ehk toimevõimekust (vt lähemalt allpool). Õppimisele ja selle eesmärkide saavutamisele keskendudes võetakse kasutusele psühholoogilised jõuvarud, mis suurendavad enesetõhusust ning see kandub ka tööellu.
• Hingehoidlik ja spirituaalne tegevus on toeks neile, kelle jaoks on oluline kontakt kõrgemaga. Nii leiavad sotsiaaltöötajad enesele väärtused ja tähendused, mis toetavad neid igapäevastes tööolukordades. Siia kuulub pühade tekstide lugemine, palvetamine, koos laulmine ja muu tegevus, mida ühiste väärtuste ja uskumuste kandjad koos teevad.
• Seotus teiste inimestega ja sotsiaalne suhtlus on sotsiaaltöötajale samuti väga vajalik, et tasakaalustada tööalast suhtlemist.

---

Meelespea

Vaimne tervis on sotsiaaltöötaja kõige suurem varandus ja selle hoidmiseks tuleb leida endale sobivad võimalused.

Hea füüsiline tervis toetab keha abistava töö tegemisel.

---

Enesejuhtimine ja tööelu kriisid

Töö sotsiaalvaldkonnas toob kaasa vajaduse saada hakkama samaaegsete pöördumiste, kohe ärategemist vajavate tööde kuhjaga ning töö ja isikliku elu tasakaalu hoidmisega. See nõuab head enesejuhtimist. Enesejuhtimine on eelkõige oma agentsuse ehk toimevõimekuse järjepidev arendamine. Toimevõimekus väljendub enese organiseerimise, reguleerimise, peegeldamise ja proaktiivsuse võimes ning sellele toetudes saab kujundada endale vajaliku autonoomia, tegutsemisviisid ja -võtted (Benight ja Bandura 2004; Narusson 2021).

Enesejuhtimine on eelkõige oma toimevõimekuse järjepidev arendamine.

Bandura (2006, 2018) kirjelduste kohaselt tuleb endas arendada nelja võimekust, mille tulemusena saavutatakse lõpuks toimevõimekus.

1. Oma (töö)olukorra mõjutamise kavatsus

Inimene võtab aktiivse positsiooni ja otsustab mõjutada oma funktsioneerimist ning olukorda, millega ta ei ole rahul. Kavatsus tähendab, et arvestatakse oma huvidega ja kaasatakse ka teisi (kui huvitatud agente) oma toimevõimekuse arendamisse, sest ühendatud agentsus loob paremad võimalused efektiivseks soorituseks ja lõpptulemuseks (Narusson 2021).

2. Tulevikule suunatud mõtlemine

Parema tuleviku üle mõtlemine hõlmab

• tulevikus tehtava ja selle tulemuste endale omaseks muutmist (hakkangi seda ja seda tegema);
• oodatava tulevikuolukorra kujutlemise kaudu endale motivatsioonitunde tekitamist (kui hakkan tegema nii ja nii, siis olen rõõmus, edukas, tasakaalus);
• tuleviku olukorra saavutamise ja eesmärgile suunatud tegevuse esiplaanile tõstmist (hoian silmade ees pilti, milline on hea olukord või tööpäev).

Tulevikule suunatud mõtlemise üks osa on sisemine arusaam, et parem tulevik ei ole võimalik praeguse käitumise jätkumisel, vaid hästi läbi mõeldud pikaajalise eesmärgipärase käitumise korral (Narusson 2021).

3. Enda tegevuse mõjutamine

Tegemist on inimese enda suhtes väga nõudliku sammuga, sest valitakse endale sobiv tegevus (tegutsemisviisid), motiveeritakse end seda tegema, kuid samal ajal tegeldakse enesesuunamise, -juhtimise ja -regulatsiooniga ehk ollakse enda järjepidev julgustaja ja juhtija (Narusson 2021).

4. Enese jälgimine kõrvalpilguga

Vaja on olla enesest teadlik, end hinnata ja pidevalt peegeldada oma efektiivsust, mõtteid, tegevust ja selle tähendust, et vajaduse korral end ja oma tegevust kohandada, kui selgub, et muutus ei ole piisav (Narusson 2021).

Nende etappide läbimise järel on võimalik saavutada enda jaoks uus (töö)olukord. Hea on aeg-ajalt etappe uuesti korrata, et end ärksana hoida. Agentne mõtlemine hõlmab inimese mõtteid, mille kaudu ta algatab enese motiveerimise ja suudab hoida end tegevuses kogu teekonna ajal eesmärgi saavutamiseni. Agentne mõtlemine on eesmärgi saavutamisel väga oluline, sest võimaldab edasi liikuda ja annab julgust valida alternatiivseid lahendusteid. Agentsus on ulatuslikum (globaalsem) kui enesetõhusus. Toimevõimekus väljendab tegutsemiskavatsust, mitte üksnes inimese teadlikkust, et ta suudab tegutseda.

Refleksioonioskuse arendamine

Oma tööalase arengu kujundamise juurde kuulub refleksioon. Inimesele on antud võime analüüsida ennast, s.t enese mõtteid, tegevust, tundeid, kogemusi ja tegevuse tagajärgi, ning mõista, kuidas tegevus ja tulem on seotud. Kui soovitakse oma toimevõimekust arendada, siis üks ammendumatu vahend selleks on just reflektsiooni- ehk enesepeegeldusoskus (Narusson 2021). Refleksioon võimaldab jõuda arusaamani, mida pidada oma töös väärtuslikuks, millega ise rahul ei olda, kuidas sujub koostöö või milline on enesetunne tööd tehes.

Refleksioon võimaldab jõuda arusaamani, mida pidada oma töös väärtuslikuks.

Refleksiooniprotsessi aitavad siseneda järgmised sammud. Esiteks, enda sees oleva polüfoonia (mitmehäälsuse) tähelepanemine ja kuulamine. Meie siseilmas on enamasti erinevaid vaatenurki, mõtteid, tundeid ühe ja sama nähtuse kohta, mida elus parasjagu kogeme. Kõik need enda sees olevad hääled tuleb üles korjata, sest vaid nii saab tabada kogu reaalsust. Sealt hakkab omakorda selguma, mis aitaks edasi minna. Teiseks tuleb tuua veelgi selgemalt välja tähelepanekud oma mõtete, tunnete, kogemuste ja reaktsioonide kohta, kuid otsimata seejuures selgitusi ja põhjendusi (Narusson 2022). Eesmärk on saavutada väga hea teadlikkus enda siseilmas parasjagu toimuvast. See on juba samm edasi enda sees olevate erisuguste häälte märkamisest. Olla autentne. Kolmandaks tuleb ilmutada uudishimu oma eluolu ja ümbritseva sotsiaalse konteksti (olukorra) vastu. Kõik asjad juhtuvad kontekstis. Tööülesanded, töökorraldus, kolleegid, ümbritseva elu aktuaalsed teemad ja süsteemid moodustavad kõik just sel hetkel avaldunud raskuse, takistuse või mure konteksti. Seepärast tasubki küsida, milline parasjagu on kontekst.

Refleksioon võimaldab teha vahet, kes „olen mina inimesena“ ja „mis minuga on toimumas“. Tuleb mõista, et parajasti toimuv ei defineeri mind kui inimest. See tekitab alguses ebakindlust, kuidas nüüd end muuta või mida teha, et olukorrast väljuda. Kuid ebakindlust on võimalik tolereerida (vt Narusson 2023), kui leitakse enda kõrvale hoolivad inimesed (tiimikaaslane, kolleeg, superviisor, juht). Tegevus, mida enda heaks ja olukorra lahendamiseks teha, hakkab end kätte andma. Kuid see saab toimuda üksnes refleksiooni käigus ja järel.

---

Meelespea

Sotsiaalvaldkonnas töötamine nõuab head enesejuhtimist, kuna hakkama tuleb saada samaaegsete pöördumiste, kohe ärategemist vajavate tööde kuhja ning töö ja isikliku elu tasakaalu hoidmisega.

Refleksioon võimaldab jõuda arusaamani, mida pidada oma töös väärtuslikuks, millega ise rahul ei olda, kuidas sujub koostöö või milline on enesetunne tööd tehes.

---

Sotsiaaltöötaja tervise ja heaolu ohustajad: stress ning läbipõlemine

• Sekundaarne traumaatiline stress

Sotsiaaltöötaja puutub igapäevaste tööülesannete täitmisel kokku traumaatiliste kogemuste (vägivald, väärkohtlemine) ja negatiivsete sündmuste (õnnetused, surm, haigused) info ning detailidega, mis mõjub tema vaimsele tervisele. Sekundaarne traumaatiline stress (STS) avaldubki just abistavate elukutsete esindajatel. Selle põhjustab kaudne kokkupuude traumaga, mis tekib kliendi lugude kirjelduste lugemise, kuulamise ja tagajärgede nägemise tõttu (Vîrgă jt 2020). STS seostub posttraumaatilise stressihäirega. STS on psühholoogiline reaktsioon spetsiifilistele töökeskkonna stressoritele, nagu näiteks kokkupuude traumat kogenutega.

STS hõlmab kolme sümptomite kogumit (Vîrgă jt 2020).

1. Kliendi trauma (ootamatu) sissetung abistaja siseilma. See väljendub selles, et sotsiaaltöötaja kogeb tahtmatult oma mõtetes kliendi traumat uuesti: mõtleb, kujutleb või näeb unes kliendi trauma episoode.
2. Traumale mõtlemise ja sellega seotud tegevuse vältimine. Sümptomid on tahtmatus või suutmatus meenutada olulisi üksikasju ja traumaga seotud stiimulitest kõrvale hoidumine (nt suutmatus kellelegi helistada, et lahenduse nimel edasi töötada).
3. Häiritus. Avaldub sotsiaaltöötaja suurenenud erutusseisundi või ärevusena (unehäired, ärrituvus).

STS ei avaldu, kui sotsiaaltöötaja tugevdab järjepidevalt oma psühholoogilist kapitali ehk lootuse tunnet, enesetõhusust, optimismi ja säilenõtkust (Vîrgă jt 2020). Lootus on positiivne meeleseisund, mis võimaldab hoida motivatsiooni ning teha realistlikke plaane. Enesetõhusust suurendades ja oma enesetõhususest teadlik olles saab sotsiaaltöötaja enesele teadvustada, millised kompetentsid tal on keerulistes olukordades tegutsemiseks, ning ta suudab mobiliseerida oma motivatsiooni koos kognitiivsete võimetega, et tegutsema asuda. Optimistliku hoiaku hoidmine on omaette väärtusega, sest optimism annab eelhäälestuse, et raskustega on võimalik toime tulla. Säilenõtkuse sisuks on paindlikkus, reaalsuse aktsepteerimine ja samas tajumine, et elu on tähenduslik. Säilenõtkus võimaldab tagasilöökidega hakkama saada.

Läbipõlemisest hoidumine ja säilenõtkuse strateegiate kasutamine

Läbipõlemise ohust tuleb abistavas töös kogu aeg teadlik olla. Kui sotsiaaltöötaja enese eest hoolitseb, siis ei satu ta ohule liiga lähedale, kuid valvsust kaotades võivad läbipõlemise märgid avalduma hakata ja siis on hea need võimalikult varakult ära tunda. Läbipõlemisest saab hoiduda, kui järjepidevalt arendada refleksiooni oskust ja oma psühholoogilist kapitali, olla teadlik läbipõlemise sümptomistest ning neid märgates läbipõlemise protsess võimalikult ruttu peatada ja saavutada pööre olukorra halvenemise trajektooris sellega, et enda eest hoolitsema hakata.

Psühholoogilises kapitalis on ühinenud neli positiivset psühholoogilist arenguseisundit, lootus, enesetõhusus, optimism ja vastupidavus ehk säilenõtkus.

Hea kolleeg Helle oli nõus jagama isiklikku lugu, mis usutavasti pakub äratundmist paljudele sotsiaaltöötajatele. Läbipõlemine võib ohustada abistajat ka siis, kui ta enesehoiuga teadlikult ja oskuslikult tegeleb. Osates endaga toimuvat märgata, saab aga asjakohaseid muudatusi tehes ja ka oma senist enesehoiusüsteemi ümber kohandades kiiremini ning kindlamalt sisemise tasakaalu taastada.

---

Helle lugu: enesehoid minu võtmes

Olen endale aastate jooksul ehitanud tõhusa enesehoiusüsteemi. Omal ajal, noore psühholoogina, põlesin nii läbi, et sattusin haige südamega kolmeks nädalaks haiglasse. Võtsin sellest õppust ja arvan, et mu enesehoiutegevus on muljetavaldav. Toetun WHO tervisemääratluse kolmele komponendile: vaimne, füüsiline ja sotsiaalne tervis. Jälgin ka päriselt, et need kolm püsiks tasakaalus.

Ja siis lendas mu enesehoid korraga vastu taevast. Algas sõda Ukrainas. Käitumisteadlased väidavad, et see uudis muutis põhjapanevalt inimeste mentaalset struktuuri, millele toetudes maailma hinnatakse: senini oli teadmine, et elame rahuajal. Siis korraga aga oli sõda siinsamas lähedal: kannatused, purustused, surm, julmus, ebaõiglus, kirjeldamatu valu.

Esimesel sõjaaegsel tööpäeval kontori poole kõndides avastasin, et süda klopib, hingan pinnapealselt ja ärevus keerab kõhus. Kui märkasin, mis minuga sünnib, sain aru, et keha reageerib ohule, mida reaalselt ei eksisteeri. Mõtlesin, et Eestis on rahu, siin ei pommitata. Kohe sain sügavamalt hingata. Ärevus jäi ja teadsin, et saame koosolekul kolleegidega jagada infot ja teha plaane. Nii läkski. Mind põletanud akuutne ärevus taandus, sain taas selgemalt mõelda ja tasakaalu tagasi.

Minu väikese tiimi ülesandeks sai korraldada abistajate väljaõpe sõjapõgenike kriisis: juhendada neid, kes appi tõttasid. See töö käis päeval ja õhtul, tööpäevadel ja nädalavahetustel. Lisaks tõusnud stressitase sõja pärast üldse ja teadmine, et osa infot, mida valdan, on selline, mida ma väljaspool tööd jagada ei või. Ja siis tuli uudis vanaisa surmast. Tundus, et olen keset tempokat ja pingelist keerist ning kõik see, mis mulle seni tuge pakkus, on kadunud. Näis, nagu haaraksin tühjust.

Mina sain abi taastavast aruteluringist, kuhu mind kriisile reageerimise meeskonna liikmena kutsuti. Sain läbi mõelda, mis on juhtunud, mida ma mõtlen ja tunnen, mida tegelikult vajan ning kes saab seda mulle pakkuda. Tegin endale kriisisajaks teistsuguse toetava tegevuskava. Hästi lihtsa, aga teadlikult valitud. Mis sest, et ma õhtuste trennide ajal tööd tegin. Asendasin selle osa hommikuse tööle kõndimisega koos kallimaga.

---

Läbipõlemise kolm peamist sümptomit on emotsionaalne kurnatus, depersonalisatsioon (vt selgitust tagapool) ja isiklike saavutuste puudumine (Padin jt 2021).

Emotsionaalne kurnatus hõlmab ka kehalise tervise halvenemist, mille märgid on halb uni, kaela ja seljavalud, millele lisanduvad peavalud, hingamisteede haigused ja seedetrakti probleemid. Otsesed emotsionaalse seisundi halvenemise tunnused on ärevus, mälu halvenemine, negatiivsete hoiakute rohkus, küünilisus ja intensiivistunud reaktsioonid kliendi rollis inimeste suhtes ning pingeseisundi ehk düstressi suurenemine (Padin jt 2021). Emotsionaalselt kurnatud sotsiaaltöötaja tunneb end ülekoormatuna ja tal ei ole enam ressursse, et tulla toime nõudliku töö ning toetust vajavate inimestega (Vîrgă jt 2020). Küünilisus hõlmab vaimset eemaldumist tööst, millega sageli kaasneb negatiivne ja ükskõikne suhtumine kolleegidesse, kohustustesse ja klientidesse – küüniliseks muutunud sotsiaaltöötaja ignoreerib häirivaid kogemusi, tekitades vaimse distantsi enda ja klientide vahele (Vîrgă jt 2020). Depersonalisatsioon on vähenenud võime ära tunda inimeste ja olukordade unikaalsust (Vîrgă jt 2020). Sotsiaaltöötaja ei suuda süveneda kliendi muresse ja teeb kiireid, ekslikke otsuseid, mistõttu omistatakse kliendile või tema olukorrale midagi, mida seal ei ole, ning kirjeldatud olukorra tagajärjed võivad olla suured möödalaskmised, kaebused, skandaalid.

Töökliima edendamine sotsiaaltöö organisatsioonides eeldab juhtidelt tööga seotud ohutegurite vähendamiseks sobivate strateegiate valimist ja töötajate psühholoogilise kapitali hoidmist.

Kui nimetatud sümptomid on tõsisemalt avaldunud, vajab sotsiaaltöötaja professionaalset abi. Küll aga on võimalik juba esimeste sümptomite märkamisel teha olulisi samme, et läbipõlemine peatada. Tähtis on siinkohal märkamine. Märkamine aga on võimalik, kui sotsiaaltöötaja kasutab eneserefleksiooni. Refleksioonita ei saa abistaja ise aru, millal olukord hakkab halvenema. Läbipõlemise varasel märkamisel on selle peatamiseks (hullema ennetamiseks) võimalik kohe alustada tegevust. Peamine on keskenduda sellele, kuidas oma füüsilisi ja emotsionaalseid jõuvarusid suurendada vastukaaluks keerulisele olukorrale või kurnatusele. Siin on olulisel kohal järgmised sammud:

1) vaadata kriitiliselt üle, kui tasakaalus on tegelikult töö- ja puhkeaeg ning milline on puhkeaja kvaliteet (s.t kas see võimaldab jõuvarusid taastada);

2) selgitada välja, kas on vaja supervisiooni, kovisiooni, koolitust, mentorlust, kuna need toetavad tegevused aitavad juhtida tähelepanu edukalt hakkama saamisele;

3) töötada välja strateegiad, kuidas järjepidevalt mõistlike sammude haaval arendada isiklikku psühholoogilist kapitali.

Psühholoogilises kapitalis on ühinenud neli positiivset psühholoogilist arenguseisundit, mis pärinevad positiivsest psühholoogiast: lootus, enesetõhusus, optimism ja säilenõtkus (Vîrgă jt 2020). Nimetatud neli muutuvad psühholoogiliseks kapitaliks, kui need eksisteerivad nii individuaalsel, juhtimis- kui ka organisatsiooni tasandil.

Säilenõtkuse strateegiad hõlmavad nelja kategooriat: enese väärtuslikkuse tunde arendamine (eneserahuolu ja vaimsus/spirituaalsus), enesehoid (sotsiaalse ja psühholoogilise toe otsimine), professionaalne areng (ekspertsuse ehk eksperditeadmiste arendamine teatud valdkonnas ja samal alal praktiliste kogemuste kogumine), piiride seadmine: tööpiiride seadmine, oma ülesannete määramine ja piiride kehtestamine kolleegide vahel (Padin jt 2021; Ostadhashemi jt 2019).

---

Meelespea

Kaudne kokkupuude traumaga, mis tekib kliendi lugude kirjelduste lugemise, kuulamise ja tagajärgede nägemise tõttu, võib põhjustada sekundaarset traumaatilist stressi.

Läbipõlemise kolm peamist sümptomit on emotsionaalne kurnatus, depersonalisatsioon ja isiklike saavutuste puudumine. Nendest ohtudest hoidumiseks tuleb keskenduda sellele, kuidas oma füüsilisi ja emotsionaalseid jõuvarusid suurendada vastukaaluks keerulisele olukorrale või kurnatusele.

---

Suhted teistega

Kolleegidega hea õhkkonna kujundamine eeldab esiteks vastastikust subjekt-subjekt suhet, kus igale tiimiliikmele on omane seesolija ehk olukorras olija mõtlemisviis (ingl withness thinking) ja end tuntaksegi samaväärsete inimestena, selmet võtta teiste olukorra üle mõtleja vaade (ingl aboutness thinking).

Teiseks loob koostööks hea pinnase horisontaalse ekspertsuse põhimõtte omaksvõtmine. See on eelkõige suhtumise küsimus. Horisontaalne ekspertsus on demokraatlik. See tähendab tunnistamist, et iga inimene on oma elu parim asjatundja ja kõiki meid tiimis aitab, kui tunneme huvi iga inimese teadmiste, kogemuste, vaatenurkade vastu. Horisontaalse ekspertsuse juurde kuulub järjepidevalt „algaja meelega“ olemine (ingl beginner’s mind) ehk värske pilgu hoidmine igas olukorras ja iga päev. Siis taipame, et on väga palju võimalusi olukodadest välja liikumisel (Shotter 2007). Oluline on taibata, et horisontaalse ekspertsuse hoiakuga ei olda opositsioonis teisega, ei seata end kolleegist ega kliendist kunagi kõrgemale, vaid meie vahel on horisontaalsed suhted.

Kolmas soovitus on enese muutmine ja olevikuhetkes olemine. Kui tundub, et teised peaksid muutuma, siis Putman (2022) kirjutab, et tuleb „muuta oma tegevust, selle asemel et proovida muuta teisi“. See on võimalik, kui säilitada avatud meel nii muutuse vajaduse kui ka võimalike perspektiivide ja tulemuste kohta. Olulisim on vältida rutiinseid protseduure ja enneaegseid otsuseid (Putman 2022). Kui spetsialist koondab kogu tähelepanu olevikuhetkele, loob ta pinnase „tõeliste kohtumiste“ esiletõstuks ja siis võib toimuda muutus. Spetsialistidel on oluline olla ise täielikult olevikuhetkes ja aidata ka teistel leida viis tulla kohalolusse. Need olevikuhetked kestavad sageli vaid silmapilgu, kuid nendest jääb jälg, neid on võimalik märgata ja need lühikesed jagatud hetked on väga võimsad (Brown jt 2015).

Tööandjal ja juhil on oluline roll sotsiaaltöötajate psühholoogilise kapitali hoidmisel. Töökliima edendamine sotsiaaltöö organisatsioonides eeldab juhtidelt tööga seotud ohutegurite vähendamiseks sobivate strateegiate valimist ja töötajate psühholoogilise kapitali hoidmist (Vîrgă jt 2020). Võim ja hierarhia ei ole hea pinnas, et töötajate psühholoogiline kapital kestaks. Juhtimine peab mudeldama respekteerimist, autentsust ja koostööd (Narusson 2022).

Kokkuvõte

Sotsiaaltööaja tööelus on iga suhtlusolukord ja inimestega kohtumine unikaalne, kordumatu, võrreldamatu. Nii suhtlemiseks kui ka olemiseks on vaja kuulata ja pidevalt kohaneda. Kuid sellest veel ei piisa. Kliendi rollis olevate inimestega tehtava igapäevase töö kõrvalt on möödapääsmatu 1) tegeleda järjepidevalt enesehoiuga oma vaimse ja füüsilise vormi hoidmiseks, 2) osata arendada oma agentsust ehk toimevõimekust, et saavutada enesearengu suundi ja eesmärke, 3) hoida end pidevalt reflekteerimise kaudu erksana, 4) hoiduda sekundaarse traumaatilise stressi üle pea kasvamisest ja läbipõlemise allakäigu spiraali sattumisest, 5) edendada oma säilenõtkuse strateegiad, 6) kujundada vastastikused suhted, mille juurde kuuluvad horisontaalse ekspertsuse, olevikuhetkes olemise väärtuste hindamine. Ja muidugi on sotsiaaltöö organisatsioonidel ja nende juhtidel vaja suurt muutust, et suuta omalt poolt luua ning pakkuda organisatsioonis sobivat töökeskkonda ja toetada nende põhimõtete rakendamist.

---

Viidatud allikad

Bandura, A. (2006). Towards a Psychology of Human Agency. Perspectives on Psychological Science, 1, 164–180.

Bandura, A. (2018). Toward a Psychology of Human Agency: Pathways and Reflections. Perspectives on Psychological Science, 13(2), 130–136.

Benight, C.C., Bandura, A. (2004). Social cognitive theory of posttraumatic recovery: the role of perceived self-efficacy. Behavioural Research Theory, 42(10), 1129–1148.

Brown, J. M., Kurtti, M., Haaraniemi, T., Löhönen, E., Vahtola, P. (2015). A north-south dialogue on open dialogues in Finland: The challenges and the resonances of clinical practice. Aust N Z J Family Therapy, 36(1), 51–68. doi:10.1002/anzf.1089

Kinman, G., Grant, L. (2020). Emotional demands, compassion and mental health in social workers. Occupational Medicine, 70(2), 89–94.

Lewis, M., L., King, D., M. (2019). Teaching self-care: The utilization of self-care in social work practicum to prevent compassion fatigue, burnout, and vicarious trauma. Journal of Human Behavior in the Social Environment, 29(1), 96–106. doi:10.1080/10911359.2018.1482482

Narusson, D. (2021). Lootuse hoidjale: suhtlus- ja nõustamisoskused sotsiaal- ning kogukonnatöös: inimeste toimevõimekuse arengu toetamine. Tartu: Tartu ülikooli lirjastus.

Narusson, D. (2022). Avatud Dialoog. Avatud Dialoogil põhinev sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus 0–15aastastele. Tartu: Tartu ülikooli kirjastus.

Narusson. D. (2023). Ebakindluse tolereerimine. Sotsiaaltöö, 1, 76–80.

Ostadhashemi, L., Arshi, M., Khalvati, M., Eghlima, M., Khankeh, H. R. (2019). Social workers’ resilience: Preventing burnout and compassion fatigue in pediatric oncology. International Journal of Cancer Management, 12(7). doi:10.5812/ijcm.61376

Frieiro Padín, P., Verde-Diego, C., Fernández Arias, T., González-Rodríguez, R. (2021). Burnout in Health Social Work: an international systematic review (2000–2020). European Journal of Social Work. 24(6), 1051–106. doi:10.1080/13691457.2020.1870215

Putman, N. (2022). What is Open Dialogue? Teoses: N. Putman, B. Martindale (toim.), Open Dialogue for Psychosis: Organising Mental Health Services to Prioritise Dialogue, Relationship and Meaning (9–34). New York: Routledge.

Shotter, J. (2007). Not to forget Tom Andersen’s way of being Tom Andersen: The importance of what ‘just happens’ to us. Human Systems: The Journal of Systemic Consultation and Management, 18, 15–28.

Sirotkina, R. (ilmumas 2024). Rollide tähendus sotsiaaltöös. Teoses: Sotsiaaltöö eetika käsiraamat. Eesti sotsiaaltöö assotsiatsioon.

Vîrgă, D., Baciu, E. L., Lazăr, T. A., Lupșa, D. (2020). Psychological capital protects social workers from burnout and secondary traumatic stress. Sustainability, 12(6), 2246.