Disain vanglaseinte vahel: keeleõpperuum, mis toetab kinnipeetava õpimotivatsiooni

Emma Bachmann
justiits- ja digiministeeriumi taasühiskonnastamise talituse projektijuht

Vanglakaristust kandvad inimesed suudavad õppida ja vangistuse üks peamine eesmärk ongi toetada nende enesearengut. Eesti keele õpe on toimunud vanglate haridussüsteemis juba 2007. aastast. Keeleõpe vanglas ei ole üksnes keeleoskuse arendamine – see on ühtlasi samm tavapärase elu ja suurema sotsiaalse kaasatuse suunas. Ruum, kus õpitakse, saab seda tegevust toetada või pärssida.

Keelekohvikus saab eesti keelt õppida toetavas keskkonnas

Alates eelmise aasta lõpust on muu emakeelega kinnipeetavatel võimalus riigikeelt õppida ka keelekohvikutes. See on vabamas vormis suhtlusõppe paik, kus kinnipeetavad saavad harjutada eesti keeles rääkimist toetavas ja pingevabas õhkkonnas. See annab võimaluse keelt õppida ka neil, kes ei saa osaleda täispikal tasemekursusel ja soovivad kõige rohkem tuge suhtluskeele arendamisel.

Keeleõpe vanglas on samm tavapärase elu ja suurema sotsiaalse kaasatuse suunas.

Vanglateenistus on kujundanud vanglate keelekohvikud tihedas koostöös Eesti integratsiooni sihtasutusega (INSA), lähtudes nende metoodilisest juhendist.

Suhtluskeele arendamise vajaduse toob välja ka Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2023.

Joonis. Hea eesti keele oskusega muust rahvusest vastajate osatähtsus osaoskuste alusel. Allikas: Eesti integratsiooni sihtasutus, 2023

Selle aasta juunis oli Eesti vanglates 898 muu emakeelega kinnipeetavat (56% kõigist kinnipeetavatest) ja on alust arvata, et nende hulgas on päris palju neid, kellele eesti keeles suhtlemine valmistab raskusi. Ükskord naasevad nad kõik ühiskonda, kus eesti keele oskus on väga tähtis tööturule sisenemisel ja igapäevases suhtluses. 

Ruum ei ole pelgalt keskkond, vaid on metoodika osa.

Enamik vanglaruume aga ei toeta suhtlusel põhinevat õpet: seal on kõle, ühetoonilised tühjad seinad, jäik mööbel. Keeleoskus aga on üks olulisemaid oskusi, mida vangistuse ajal arendada. Ruum ei ole pelgalt keskkond, vaid on metoodika osa. Kui ruum ei toeta õppimist, on osalejate motivatsiooni raske hoida. Näiteks akustiliselt ebamugavad ruumid, kus kõne kajab või tuleb rääkida valjult, ei soodusta loomulikku suhtlust. Seevastu hubane ja valgusküllane keskkond toetab suhtluskeele õppimist, muutes kogemuse positiivsemaks ja tulemuslikumaks.

Toeks on rahvusvahelised näited

Teistes riikides korraldatud uuringud kinnitavad, et füüsiline keskkond mõjutab oluliselt keskendumisvõimet, õppimise edukust ja vaimset heaolu. Disain on seega oluline, kuid seda saab muuta ainult valdkondlikus koostöös. Vangla esmaülesanne on tagada kõigi seal viibijate turvalisus ja ruumide kujundamisel peab sellega arvestama.

Norra vanglate kogemus on näidanud, et kui õpperuumid on avarad ja hubased, siis väheneb stress ja suureneb õppimisele pühendumine. Üks paremini tuntud on Haldeni vangla Norras (FX Design, i. a).

Rahvusvaheline teaduskirjandus kinnitab samuti, et rahustavad ja heledad toonid, looduslähedased materjalid ning tavamööbel tekitavad keskkonna, mis soodustab turvatunnet ja sotsiaalset kaasatust (Mercurio 2025).

Vajadust inimväärsema ruumikujunduse järele rõhutas ka Eesti õiguskantsler 2024. aastal Tallinna vangla kontrollkäigu raportis. Osa ruume – sealhulgas jalutusboksid – mõjuvad visuaalselt ja psühholoogiliselt rusuvana. See osutab vajadusele pöörata senisest enam tähelepanu vangistuskeskkonna kujundamisele, kaasates võimalusel nii kinnipeetavaid kui ka disaini- ja kunstivaldkonna tudengeid koostööpartneritena. See on kooskõlas ka seisukohtadega, mida on väljendanud Euroopa piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise tõkestamise komitee ehk CPT (Õiguskantsler 2024).

Disain koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga

Vanglakeskkond on unikaalne: seal kehtivad ranged turvanõuded ja seetõttu on väga oluline disainerite ning vangla esindajate tihe ja usalduslik koostöö.

Eesmärk oli kujundada ruumid, mis toetavad õppimist, turvatunnet ja osalust.

Tartu, Viru ja Tallinna vanglate keelekohvikute sisekujundus on loodud koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga. Sisearhitektuuri osakond korraldas selleks eraldi kursuse, mida juhendasid Ljudmila Funika-Müür ja Kelli Puusepp. Õppetööst võtsid osa ka teiste erialade tudengid. Kursuse jooksul tuli tudengitel grupitööna välja pakkuda keelekohviku kontseptuaalne disainilahendus. Tudengite eriilmelised ideed sidusid hiljem tervikuks juhendajad, kes viisid projekti lõpplahenduseni.

Eesmärk oli kujundada ruumid, mis toetavad õppimist, turvatunnet ja osalust. Disaini lähtekoht oli inimesele mõeldud ruum: värvipalett on rahulik ja loodusest inspireeritud, materjalid taaskasutatud. Ruumis kasutatakse tekstiile, taimi, sooja valgust ja kodutunnet tekitavaid detaile, mis aitavad kaasa keskendumisele ja loovale eneseväljendusele.

Osa mööbliesemeid ja sisekujunduselemente valmistasid kinnipeetavad ise, mis tugevdab osalust ja seost loodava keskkonnaga. Sümboolne oli rahvusmustrite kasutamine, näiteks kaheksakand kui tasakaalu ja kaitse sümbol. Need elemendid tekitavad visuaalse sideme kultuurilise kuuluvusega ja annavad ruumile tähenduslikkuse.

Kinnipeetavate tagasiside on positiivne

Ka Eesti kinnipeetavad on tagasisides rõhutanud keelekohvikute ruumide positiivset mõju suhtlusele ja keele praktiseerimisele. 

„Samasugune mööbel nagu kodus.“

„Siin olles unustan korraks ära, et olen vanglas.“

„Siin tunnen end vabamalt kui teistes ruumides, saan vabalt suhelda.“

Need on vaid mõned näited kinnipeetavate tagasisidest. Nad hindavad võimalust viibida keskkonnas, mis erineb vangla tavapärasest elu-olust.

Tänapäevane teadus ja valdkonnaülene koostöö kinnitab, et hästi kujundatud füüsiline keskkond toetab õppimist, vaimset tervist ja sotsiaalset arengut ka vanglas. Kui ruum vähendab stressi ja soodustab turvatunnet, saab inimene keskenduda enesearengule. See on kulutõhus viis hoida inimväärikust ja toetada ühiskonda naasmist.

Tegevust kaasrahastas Euroopa sotsiaalfondi+ projektist „Kinnipeetavate keeleõpe ja lõimumistegevus“.