Skip to content
Sitemap
Sotsiaaltöö

Sotsiaaltöö eriala püsib tugevana ja areneb

Persoon

Ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalkaitse suuna juht Karmen Toros on veendunud, et eriala käib kaasas ühiskonna muutuvate nõudmistega, õppimisvõimalused on paindlikud ja tudengid saavad põhjalikud alusteadmised ning praktilisi kogemusi.

Regina Lind, Kairiin Nuudi
ajakiri Sotsiaaltöö


Karmen Toros tegemas ettekannet
Karmen Toros tegemas ettekannet programmi „Pere kaasamine lapse abivajaduse hindamisprotsessis” konverentsi raames.
Foto: Tallinna Ülikool

„Astusin Tallinna Ülikooli 1998. aastal,” alustab Karmen Toros oma lugu sotsiaaltöötudengina alanud teekonnast, mis praeguseks on viinud ta ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalkaitsesuuna juhi ametikohale.

Juba gümnaasiumis oli Karmenil kaks valikut: inglise keele õpetajaks või sotsiaaltöö. Huvi sotsiaaltöö vastu tekkis lastekaitset käsitlevaid raamatuid lugedes. „Praegune töö ühendab kõige paremini kõik selle, mida tookord soovisin: olen sotsiaaltöö õpetaja ning välistudengitele ja doktorantidele pean loenguid inglise keeles,” ütleb Karmen õnnelikult.

Algusest peale on talle huvi pakkunud laste ja perede heaolu ning esimeseks töökohaks sai emade ja laste varjupaik. Edasi läks kõik sujuvalt: Karmen kutsuti ülikooli tööle ning ta jätkas magistri- ja doktoriõppes. „Mind huvitas mitte ainult praktika, vaid ka see, kuidas ette valmistada spetsialiste, kes hakkavad tööle sotsiaaltöö sihtrühmadega. Rohkem on köitnud ikkagi teadus ja õpetamine, kuid ka suunda juhtida on olnud väga huvitav.”

Lähtekohaks tugevustele suunatud käsitus

Õpingud on pakkunud rohkesti avastamisrõõmu ja juhatanud põhimõteteni, millest juhinduda.

„Kui keegi küsiks, missugused käsitused sotsiaaltöös mulle sära silmi toovad, oleks need inimeste tugevatele külgedele toetumine ja lahenduskesksus,” ütleb Karmen veendunult. „Õpingute alguses oli sotsiaaltöö praktikas valdav mudel, et spetsialist on ekspert, kes ütleb ette, mida klient peab tegema. Ka esimestel tööpäevadel varjupaigas oli tunne, et kui klient ainult laseks, küll me teeks siis tema elu paremaks. Peagi aga selgus, et sellise suhtumisega ei jõua kuigi kaugele,” meenutab Karmen.

Doktorandina avanes Karmenil võimalus minna kolmeks kuuks Turu Ülikooli, kus töötas professor Katja Forssén. „Minu kohvrid, kui ma Eesti ja Soome vahet edasi-tagasi käisin, olid pungil sealses raamatukogus kopeeritud raamatutest ja artiklitest, mis rääkisid tugevuskesksest lähenemisest, võimalusele, mitte riskidele keskendumisest. See põhimõte mõjutab mind praegu uurijana, õppejõuna ja juhina ning ka isiklikus elus: toetuda tugevatele külgedele, kui miski ei toimi, leida võimalusi, mis toimiksid paremini.”

Karmenile meenub Anne Tiko ütlus loengus, et inimene sünnib puhta lehena, ta ei ole halb. Inimest ja tema käitumist tuleb vaadata eraldi. „Selline inimese nägemine aitab jõuda koostöös temaga lahendusteni. Mina kui spetsialist mitte ei tiri, tõmba ega ütle asju ette, vaid näitan võimalusi, otsin koos inimesega temas endas olevaid varjatud ressursse. See mõjutab ka minu uurimissuunda: lapse osalus, tema kaasamine, lapse- ja perekesksus, kus peamine on inimene, tema lugu ja arusaam olukorrast. Olulised on ka teised väärtused: austus, tegevuse arusaadavus kliendile ja igaühe enesemääramisõigus.”

Raamatu kaanepilt

RAAMATUSOOVITUS

Mandy Duncan (2019). Participation in Child Protection. Theorizing Children’s Perspectives. Palgrave McMillan.

Karmen Toros soovitab: „Viimane hea raamat, mida olen lugenud, on Briti lapsepõlveuurija Mandy Duncani ülevaade lapse osalusest lastekaitses. Teoreetilisse käsitlusse on põnevalt põimitud laste kogemused. Minulgi on käsil raamatu kirjutamine, sain siit häid mõtteid, kuidas laste osalusest kirjutades nende endi hääl kuuldavaks teha ja muuta see teema ka lugejale huvitavaks, et valmiks nii teadusmaailmale kui ka praktikutele kasulik raamat.”


Õppekavad arenevad pidevalt

Nii Eesti kui ka rahvusvaheliste kolleegidega arutades on viimastel aastatel palju juttu olnud sellest, kuidas sotsiaaltööõpe suudab ühiskonna muutustega kaasas käia. „Trauma ja kriis, vaimne tervis, inimõigused, sotsiaaltöö tegijate enesehoid, tehnoloogia areng ja abivajaduse märkamine õigel ajal,” loetleb Karmen päevakajalisi teemasid.

Ta kinnitab, et ülikool jõuab muutustele kiiresti reageerida: „Selleks on mitu võimalust. Kui tuleb uus kajastamist vajav teema, siis saab õppejõud selle lisada oma ainesse. Näiteks koroonaga tuli päevakorda, kuidas isolatsiooni jäämine on mõjutanud lapsi ja peresid. Enda ja rahvusvahelistele uuringutele toetudes võtsin teema kohe oma loengusse. Samamoodi tegid ka teised õppejõud.”

Õppekavas on võimalik ka õppeaineid muuta. „Kord aastas arutame muudatusi õppekava nõukoguga, kuhu kuuluvad meie vilistlased, tööandjad ja praktikud ning kutsekoja esindaja.

Kui arutelu põhjal selgub, et õppekavasse tuleb lisada uusi aineid või muuta seniste mahtu, siis edasi tuleb ettepanekud esitada instituudi õppekolleegiumile ja sealt lähevad need nõukogusse. Teeme muudatusi igal aastal, tuginedes nii vilistlaste kui ka õppurite tagasisidele,” selgitab Karmen. „Tõime tagasi vene keele valikainena – seda pidasid vajalikuks nii tööandjad, üliõpilased kui ka praktikajuhendajad. Sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse õppekavasse lisasime täiendavalt laste õiguste kaitsega seotud aine,” toob ta näited.

Üks oluline võimalus õppekavadele tagasisidet saada on rahvusvaheline hindamine.

Ühiskonnateaduste instituut korraldab lähiajal vilistlaste hulgas uuringu, et saada rohkem teavet, mille põhjal kavandada koostöövõimalusi. „Peame väga oluliseks hoida kontakti vilistlastega, et olla kursis, kuidas saame toetada sotsiaaltöö tegijaid,” kutsub Karmen huvilisi üles oma soovidest ja ettepanekutest teada andma.

Õppekava täiendamise mõtteid on tulnud ka kutsetaotluste analüüsist, mille hindamiskomisjonis Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni juures osaleb suuna esindajana Kersti Kriisk: alustatud on uue, grupitöö meetodeid tutvustava õppeaine arendamist ja teadvustatud õppijate eneserefleksioonioskuse tugevdamise vajadust.

Üks oluline võimalus õppekavadele tagasisidet saada on rahvusvaheline hindamine. „Viimase otsuse saime mullu kevadel – see on nüüd seitsmeks aastaks meie suunis,” nimetab Karmen. Üks märkimisväärne muudatus, mille juures arvestati nii tööandjate, vilistlaste kui ka välishindajate soovitusi, oli praktika mahu suurendamine. Praktika maht on seni statuudi järgi olnud 6 EAP-d, nagu on ülikoolis tavapärane, kuid eelmisest kevadest tõusis see bakalaureuseõppes 10 EAP-le. „See on maksimaalne, mis on ülikoolis lubatud, kui välja arvata õpetajakoolitus,” sõnab Karmen, „nüüd kavatseme sama muudatuse teha ka magistriõppes.”

Akadeemiline haridus on mitmekülgse praktilise töö alus

„Ülikool on akadeemiline õppeasutus, kuid sotsiaaltöö on võrreldes paljude teiste erialadega praktilisem,” mõtiskleb Karmen teaduse ja praktika tasakaalu üle. Ta ütleb, et õpingute üks osa on kujundada õppijates uurijavaade: „Ükskõik, kas ollakse sotsiaaltöötaja või mõnel teisel ametikohal, tuleb osata analüüsida teenuste vajadust ja kliendi profiili ning selleks on vaja teha uuringuid.” Karmen arvab, et ülikoolist kaasa tulnud uuriv meel aitab ka tegevus- ja arengukavade koostamisel kaasa rääkida.

Õppekavas on tähtsal kohal ka klienditöö meetodid ja nende praktiline harjutamine. Ka siin tasub Karmeni sõnul praktikul akadeemilisest maailmast kaasa võtta harjumus lugeda ingliskeelseid teadusartikleid ja raamatuid, mis aitab leida klienditöös sobivaid tööviise ning end spetsialistina harida.

Sotsiaaltöö õpetajatel tuleb aga arvestada, et inimesed, kes koos samas rühmas õpivad, on väga erinevad. „Ühelt poolt on see suur pluss, sest nad täiendavad üksteist. Teisest küljest on keeruline pakkuda kõigile arenguvõimalust ja tagada, et nad saavad õppest seda, mis just neil vaja. Aga usun, et oleme saanud selle toimima, kuigi iga rühm on erinev,” nendib ta.

Toetada tuleb ka sotsiaaltöötajate tööl püsimist ja arengut

Ülikool ei saa õpetada kõike, mida kindel töökoht nõuab. Karmen toob välja, et alati jäävad töötoimingud, -vahendid või organisatsioonile omased tavad, mida õpitaksegi alles töökohas. Nii lõpetajad kui ka tööandjad peavad olema selleks valmis: „Näiteks oleme tudengite soovil õpetanud STAR-i infosüsteemi, aga leidsime, et sel pole mõtet, kui seda kohe kasutama ei hakata.”

„Ülikool annab põhioskused, kuid näiteks tööks mõne spetsiifilisema kliendirühmaga tuleb juurde õppida. Ei ole nii, et käisid ära, õppisid ära, nüüd pead kõike oskama,” viitab Karmen sotsiaaltöötajate kestva enesearendamise vajadusele.

Karmeni sõnul on palju tegureid, mis toetaks ülikooli lõpetaja jäämist erialale: „Näen väga olulisena toetussüsteemi, et igal ametisse asujal oleks mentor, kes juhendab, toetab, oskab aidata.” Toetusest rääkides peab Karmen tähtsaks ka läbipõlemise ennetamist, abi peab saama juba esimeste ohumärkide ilmnemisel: „Mitte nii, et kuhjub palju keerulisi juhtumeid ja siis inimene lihtsalt ei jaksa ja läheb ära.” Sotsiaaltööd peab Karmen meeskonnamänguks: „Tähtis on ka, et inimene ei pea, hambad ristis, üksinda töötama – need on meie ühised kliendid.”

Vajadus sotsiaaltöö järele aina suureneb, pigem on küsimus selles, kuidas suurendada erioskustega sotsiaaltöötajate arvu.

Karmen on märganud, et töötajate heaolu oleneb väga palju ka juhist. Kui juht on erialaharidusega, siis on toetust rohkem, vastupidisel juhul tuntakse end tööülesandeid täites suhteliselt üksinda.

Siiski arvab ta: „Ei ole ka halb, kui noor inimene, kes esialgu alles õpib ja otsib, proovib eri valdkondades, võib-olla asenduskodus või mõnes MTÜ-s. Ta saab vahetu klienditöö kogemusi, mis teda hiljem toetavad, kui ta läheb näiteks kohalikku omavalitsusse või mujale.”

Kuigi sotsiaaltöö eeldabki kõrget motivatsiooni, ei tohi Karmeni sõnul unustada töötaja väärtustamist: „Senisest enam peame tublisid märkama ja neile ka ütlema, et nad on tublid, neil on võimalik abi saada ja kogeda meeskonnatunnet.”

Ülikool aitab kaasa sotsiaaltöö mainekujundusele

Kui aega jätkuks, sooviks Karmen rohkem kaasa aidata sotsiaaltöö nähtavamaks muutmisele ühiskonnas. „Sotsiaaltöötaja ja lastekaitsetöötaja kuvand ühiskonnas on olnud pigem negatiivne. Ülikool üksi ega ka praktikud üksi ei saa seda muuta, kuid koos saame aidata teha nii sotsiaaltöö klientide kui ka sotsiaaltöötaja hääle kuuldavamaks.

Tallinna Ülikooli sotsiaalkaitse suund esitas 2021. aasta lõpus koos Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooniga sotsiaalministeeriumile strateegilise partnerluse projekti, mille eesmärk on muuta sotsiaaltöö ühiskonnas rohkem nähtavaks ja inimestele arusaadavamaks. „See eeldab süstemaatilisi samme ja tegevust, mida oleme juba alustanud, sellessegi tahame järjest rohkem panustada,” kinnitab Karmen.

Karmeni sõnul ootab ülikoole lähitulevikus väljakutse, kuidas tasemeõppe kõrvalt koostöös teiste osalistega aidata sotsiaaltöötajate pädevust suurendada ka täienduskoolituse kaudu. „Arendame välja sotsiaaltöö baasoskuste mikrokraadi taotlemise võimaluse neile, kellel ei ole eriharidust, aga tahaksid minna magistriõppesse. Aga ka neile, kelle töö nõuab mingil määral sotsiaaltööoskusi ja teoreetilisi teadmisi,” räägib Karmen töös olevast projektist. Lisaks soovitakse Karmeni sõnul toetada tulevasi ja praeguseid sotsiaaltöötajaid ka teadustöö kaudu ja sealt saadavad teadmised praktikasse rakendada.

Sotsiaaltööd ei tulda juhuslikult õppima

Tudengite motivatsioonist rääkides nendib Karmen: „Meil on juba bakalaureuseastmes sessioonõpe, seega tulevad tihti õppima need, kes juba töötatavad erialal või minnakse õpingute jooksul erialatööle. Magistriõppes on tudengite erialavalik veelgi teadlikum.” Juba vastuvõtul hinnatakse soovijate motivatsiooni ja potentsiaali erialal töötada. Karmeni hinnangul ei ole tudengite motivatsioon langenud ka koroonaajal aina levinuma veebiõppe tõttu: loengutes ollakse kohal, kuulatakse ja arutletakse.

„Arutelu, grupitööd on Zoomi kaudu väga efektiivsed,” räägib Karmen veebiõppe kogemusest, „aga nõustamispraktikume ja rollimänge on keerulisem teha.” Kasutatakse hübriidõpet: osa tudengeid osaleb kohapeal ja osa virtuaalselt. Karmen ütleb, et asi toimib. Üliõpilastel on ikka alati võimalik ka õppejõuga suhelda. „Vahel on suhtlust isegi rohkem: kui tudeng kirjutab, et soovib korraks rääkida, leiame selleks kümme minutit kas või loengute või koosolekute vahel,” toob Karmen näite paindlikest veebivõimalustest. Erinevusi ei näe ta ka eksami- ja lõputööde kvaliteedis.

Interdistsiplinaarsus tuleb kasuks ala tugevamaks muutumisel

„Me räägime praegu T-kujulistest oskustest ja pädevustest, mis tähendab, et peavad olema süvateadmised vähemalt ühel või mitmel alal ja oskus mõista ning siduda teisi distsipliine,” kirjeldab Karmen sotsiaaltööks vajalikku pagasit. „Sotsiaaltöö on seotud paljude teiste distsipliinidega: sotsioloogia, psühholoogia, riigiteadused, meditsiin, demograafia. Ei saagi olla nii, et õpetame ainult sotsiaaltööd,” selgitab ta.

Koos erialaorganisatsiooniga saame aidata teha nii sotsiaaltöö klientide kui ka sotsiaaltöötaja hääle kuuldavamaks.

Kõiki lisateadmisi ja oskusi peab Karmen vajalikuks, kuid nendib, et muidugi peab õppes hoidma ka kindlalt sotsiaaltöö joont: „Seda me ikkagi juhtuda ei lase, et kõik läheb interdistsiplinaarseks. Meil on teatud teiste ainete plokid, aga sotsiaaltöö eriala kui selline on väga tugevalt sees, ja selle koha pealt me järeleandmisi ei tee. Ma näen, et sotsiaaltöö haridusega inimesed on väga teretulnud paljudele aladele: haridus annab pädevuse tööks inimestega ja seda hinnatakse ka teistel erialadel,” toob ta suisa välja.

„Kuigi meil on suhteliselt väike meeskond, oleme Tallinna Ülikoolis teinud kõik selleks, et olla tugevad ja edasi areneda, tehes koostööd ka Tartu Ülikooli ja Pärnu Kolledži kolleegidega: konverentsid, õppimine, doktorandid,” räägib Karmen sotsiaaltöö jätkusuutlikkusest. Ta lisab: „Vajadus sotsiaaltöö järele ühiskonnas aina suureneb, pigem on küsimus selles, kuidas suurendada erioskustega sotsiaaltöötajate arvu.” Ta on õnnelik selle üle, et ülikoolides on piisavalt järelkasvu, kes uusi tegijaid südamega koolitavad.

„Ma arvan, et sotsiaaltöö erialal on väga hea positsioon. Pigem näengi, et kasvame tugevamaks,” võtab Karmen kokku.


Artikkel ilmus ajakirja erinumbris 30 aastat sotsiaaltöö õpetamist Tallinna Ülikoolis