Skip to content
Sotsiaaltöö

Õigusemõistmise kaks paradigmat ja sotsiaaltöö väärtused

Sotsiaaltöö kui elukutse

Artikkel käsitleb taastava õiguse teoreetilisi aluseid ja põhimõtteid ning võrdleb seda traditsioonilise, karistusel põhineva kriminaalõigusega. Taastava õiguse väärtused, nagu sotsiaaltöö omadki, on suunatud solidaarse ühiskonna arendamisele, inimsuhete parandamisele, inimeste lõimumisele ja kogukondade tervendamisele.

Judit Strömpl
Judit Strömpl, Ph.D
Tartu Ülikool

 

 

 

 

 

'

 


Kriminaalpoliitika peamine jõupingutus on suunatud õigusrikkumiste ärahoidmisele ja vähendamisele; õigusrikkuja rehabiliteerimisele, st korduskuritegude vältimisele ja elanikkonna üldise turvalisuse kindlustamisele. Järgnevad leheküljed pakkuvad lühiülevaadet kahest juhtivast lähenemi-sest õigusrikkumisele.

Kuritegu ja karistus

Inimkonna ajaloo jooksul on kuritegevuse ennetamiseks, kurjategijate parandamiseks ja retsidiivsuse ärahoidmiseks kasutatud erisuguseid meetmeid. Karm karistus ja avalikud hukkamised pidid suurendama elanikkonna hirmutunnet kuritegevuse ees ning rahuldama õiglustunnet ja kättemaksuhimu kurjategija suhtes. Selline skeem tundub lihtne ja loogiline, ja sellesse usuvad ka tänapäeva kriminaalpoliitika kujundajad, kuid paraku ei tööta see kuigi hästi.

Tõendite kohaselt ei ole kuritegevus ning kaugeltki mitte retsidiivsus sugugi väiksem riikides, kus on ranged karistused, nt pikaajaline vanglakaristus. Miks ei õnnestu kuritegevust ennetada elanikkonna hirmutamise kaudu? Miks jooksevad liiva pidevad vanglareformid? Miks ei tööta ka paljud alternatiivsed karistusviisid, nt kriminaalhooldus, üldkasulik töö, elektrooniline valve jms?

Võib-olla on õigus Durkheimil (1895), kelle õpetuse järgi on kuritegevusel ühiskonna arengus positiivne funktsioon. Nimelt väidab ta, et kuritegevus üldiselt arendab ühiskonna solidaarsust ja moraali selle kaudu, et elanikkonna seadusekuulekas osa vastandub õigusrikkujatele; seadusekuulekas inimene ei taha olla kurjategija moodi ja püüab vältida kõiki neid märke, mis võiksid teha ta õigusrikkuja sarnaseks.

Kurjategijate karistamises ja tõrjumises peegeldub ühiskonna hukkamõistev suhtumine õigusrikkujasse, mis on Durkheimi teooria kohaselt vajalik ühiskonna moraali ja eetika arenemiseks ja solidaarsustunne tugevdamiseks. Miski ei ühenda inimesi paremini kui ühine vaenlane – sel juhul õigusrikkuja.

Samas sai Durkheim sotsioloogina aru, et ka kurjategija on ühiskonna liige ega kao kuhugi. Kõik need meetmed, mis on suunatud kurjategija „parandamisele”, mõjutavad eelkõige ühiskonna seadusekuulekat osa; kurjategija aga täidab ühiskonna tellimust, kogedes samal ajal ühiskonna pahameelt ja karistuse kaudu talle tekitatud piina (vt Christie 1981).

Karistuspoliitika ajalugu tõdeb, et karmid karistused, sh pikk vanglakaristus, ei vähenda kuritegevust ega retsidiivsust, pigem vastupidi. Durkheimil on osaliselt õigus, kuid kas võime nõustuda, et see on ainuõige vastus kuritegevusele? Ilmselt mitte. Juba mõnda aega üritavad kriminaalpoliitika kujundajad arendada alternatiivseid meetmeid kuritegevusele reageerimiseks. Üks alternatiiv on taastav õigus.

Taastav õigus kui alternatiivne vastus kuritegevusele

Krista Klausi selle numbri artiklis on viide Nils Christie artiklile, mida ma soovin veidi täiendada. Tuntud Norra kriminoloog Nils Christie ütles 31. märtsil 1976 Sheffieldi ülikooli kriminoloogiauuringute keskuse avamiskõnes välja mõtte, mis tähistab paradigmamuutust kriminaalõiguse arengus.

Kõnes ja aasta hiljem ilmunud lühikeses artiklis (Christie 1977) pööras Christie tähelepanu professionaliseerumise soovimatule mõjule: selle käigus kaotavad spetsialistid ametijuhendeid ja seadusetähte järgides oma inimlikkuse ja paindlikkuse, mida on ometi vaja, et mõista elulisi ja ainulaadseid olukordi.

Christie kritiseerib riiklikku sekkumist inimeste vahelistesse konfliktidesse, sest sel juhul muutub konflikt omandiks, mille riik on tema sõnul inimestelt kaaperdanud. Inimesed jäetakse ilma oskustest lahendada oma probleeme ise ja see kahjustab kogukondi ning inimsuheteid.

Konfliktid on inimsuhete loomulik osa, millega käib kaasas ka oskus neid lahendada. Kui inimesed saavad lahendada oma konflikte ise, tugevdab see suhteid ja kogukondi. Aga kui riik võtab konfliktide lahendamise enda kätte ning delegeerib selle professionaalsetele juristidele, on tagajärjeks see, et inimesed kaotavad võime ja oskuse oma suhteid reguleerida. Alternatiivina traditsioonilisele kriminaalõigusele pakub ta taastavat õigust.

Christie juhib tähelepanu sellistele olulistele taastava õiguse asjaoludele nagu ohvri, toimepanija ja tunnistajate emotsionaalne seotus konfliktiga, mida pole prokuröril, kohtunikul ega advokaadil. Nad käituvad oma ameti ja eriala juhiste järgi, pigem ratsionaalselt kui emotsionaalselt. Riikliku süüdistaja (prokuröri) esitatud süüdistus avaldab süüdistatavale kordades vähem mõju, võrreldes kannatanu suust kõlava süüdistusega, kellel on ka süüdistatava silmis õigus olla vihane.

Tõsi, liiga suur emotsionaalne seotus konfliktiga võib takistada konflikti lahendamist. Just sel põhjusel tekib omakohus – see oligi kunagi vendeta tekkimise põhjus. Seetõttu mängib taastava õiguse praktikas olulist rolli kolmas osaline – erapooletu isik, kel on head vahendamisoskused ja kes on kogukonna liige, st kannab kogukonna väärtusi.

Kunagi täitsid seda rolli kogukonnas austatud isikud, kogukonnavanemad, nüüd aga spetsiaalse ettevalmistamisega vabatahtlikud vahendajad. Vahendaja peamine ülesanne on luua turvaline õhkkond, kus kannatanu, süüdistatav ja vajaduse korral ka teised teoga seotud inimesed kohtuvad ja lahendavad konflikti üheskoos.

Peamine jõupingutus ei ole suunatud juhtunu põhjuste väljaselgitamisele, vaid tekitatud kahju heastamisele, eesmärgiks taastada konfliktieelne olukord. Siit ka nimetus.

Taastava õiguse eesmärgid

Taastava õiguse „vanaisaks” nimetatud Howard Zehr (2002) on seda defineerinud kui protsessi, millesse kaasatakse võimaluse korral kõik need inimesed, kes on seotud toime pandud teoga.

Taastav õigus põhineb järgmistel alusmõistetel: 1) kahju (ingl harm) – siin on mõeldud kahjustatud asjaosalist, kelleks võib olla üks või mitu inimest, aga ka laiem kogukond ning õigusrikkuja ise. Kõik inimesed kannatavad kuritegevuse tagajärjel, sest see kahjustab nende turvatunnet, tekitab pingeid ja rikub suhteid; 2) kohustus (ingl obligation) – mida peab tegema õigusrikkuja, aga ka kogukond või ühiskond laiemalt, et taastada ühiskonnas usaldus ja solidaarsus; 3) osalemine/kaasatus (ingl engagement) – kõigi legitiimsete huviliste aktiivne osalemine kahju heastamises (ohvrid, õigusrikkujad, kogukonnaliikmed).

Sellest lähtuvalt, taastava õiguse eesmärgid on:

  • hoolitseda kõigi, ent ennekõike enim kahjustatud asjaosaliste vajaduste eest;
  • võimaldada süüdistataval võtta vastutus oma tegude eest ning heastada tekitatud kahju endale, ohvrile ja kogukonnale;
  • tervendada kahjustatud osalisi ja kogukonda ning ühiskonda tervikuna;
  • vähendada kuriteo kordumise tõenäosust;
  • arendada turvalist kogukonda ning üldist rahu (Zehr 2002).

Zehr (2013; vt ka Zehr ja Gohar 2003) ei vastanda niivõrd taastavat õigust karistavale õigusele, kuivõrd rõhutab, et eesmärk on keskenduda suhete taastamisele ja kogukonna tervendamisele.

Kui suhete taastamiseks on vaja õigusrikkujat karistada (nt kui ta ei tunnista oma süüd, ei võta vastutust ega soovi heastada tekitatud kahju), on see kohane vastus õigusrikkumisele, kuid samal ajal tuleb edasi tegeleda ka tekitatud kahju heastamisega, sest karistamine iseenesest ei tähenda veel seda, et õigusrikkuja võtab süü omaks (vt nt Foucault 1975/2014).

Sellepärast kasutatakse paljudes riikides taastava õiguse meetodeid töös vanglakaristust kandvate ja kriminaalhooldusele suunatud õigusrikkujatega (Kangur 2020, Marder 2020).

Taastav õigus vs kriminaalõigus

Kriminaalõigust ja taastava õigust võrdlev tabel

Tabelis 1 välja toodud vaated püstitavad kolm peamist küsimust, mida karistusel põhinev kriminaalõigus ja taastav õigus esitavad (vt tabel 2).

Kolm peamist küsimust, mida taastav õigus ja krimaalõigus esitavad, tabel

Taastav õigus ja sotsiaaltöö väärtused

Taastav õigus käsitleb konfliktina igasugust õigusrikkumist, mille juured on ühiskonnas ja sotsiaalsetes protsessides, mitte üksikindiviidis, ning mis kahjustavad rohkem või vähem kõiki ühiskonnaliikmeid. Õigusrikkuja ise on ühiskonna liige ning tema tegevust mõjutavad ta enda kogemused ja teiste inimeste reaktsioon neile.

Seetõttu võtab ühiskond ka vastutuse õigusrikkuja käekäigu eest. Tema tõrjumine ühiskonnast ei aita kaasa ühiskonna arengule, pigem tekitab see pingeid, sest keegi ühiskonnaliikmetest pole kaitstud selle eest, et ka tema tegevus võib kedagi kahjustada ja sel juhul võib olla just tema see, keda ühiskond tõrjub.

Ilmselt ei saa nõustuda Emile Durkheimiga, et tõrjumine tugevdab ühiskonna solidaarsust. Pigem teeb seda hoolimine ja lõimimine. Ja kui võrrelda taastava õiguse ja sotsiaaltöö väärtusi, siin näeme palju ühist, nt inimsuhete parandamine; vastandumine tõrjumisele ja diskrimineerimisele, iga inimese väärtustamine; inimõigused ja õigus väärikale menetlemisele; suhete tervendamine/parandamine; kogukondade tugevdamine.

Mis juhul taastav õigus ei sobi?

Mida rohkem Eesti inimesed taastava õiguse kohta teavad, seda omasemaks see lähenemine muutub. Paljud nõustuvad arvamusega, et noorte õigusrikkujate ja kergemate üleastumiste puhul (nt koolikonfliktid) tasub seda ehk proovida, kuid ikka ja jälle tekib kahtlus, kas seda võiks kasutada ka raskete, eriti isikuvastaste kuritegude puhul.

Kahtlejate loogika väljendub küsimuses: „Miks peaks nt raske kuriteo üle elanud vägistatud naine või kuriteo tagajärjel oma lähedased kaotatud inimene kohtuma vägistaja või mõrvariga?”

Kuid kas raske kuriteo toime pannud inimene ei pea võtma vastutust oma teo eest? Ja kas raske kuriteo ohvril ei ole õigust kurjategijale otse välja öelda, missugust valu ja kannatust talle kuritegu põhjustas? Ka süüdlane võib tahta väljendada siirast kahetsust kannatanule oma teo pärast, mida ta tegi impulsiivselt, olles alko- või narkojoobes.

Vägistamise juhtumite puhul on just kannatanutele oluline näha vägistajat teises olukorras, kus ta on n-ö tavaline inimene ega oma ohvri üle füüsilist võimu. Selline kohtumine võib lõpetada vägistaja eneseõigustamise, et see ei olnud vägistamine, vaid lihtsalt seks, mida kannatanu ise tahtis.

Kannatanule võib mõjuda teraapiliselt see, kui ta saab välja öelda oma seisukoha, lubada välja oma emotsioonid ja lõpetada enesesüüdistamise. Seega ei määra taastaval õigusel põhineva praktika kasutamist kuriteo raskus, vaid selle siht: kurjategija peab kahetsema tehtut ja võtma vastutuse. Igal juhul teeb otsuse kannatanu ning kohtumine toimub vaid siis, kui mõlemad osalised on selleks valmis.

Kuigi nende ridade kirjutaja on taastava õiguse kirglik pooldaja, peab siiski tõdema, et taastav õigus ei ole universaalne ravim kõigile hädadele. Kui õigusrikkuja eesmärk on teha sihikindlalt haiget, nt lähisuhtevägivalla või institutsionaalse kiusamise juhtumid (nt koolikiusamine), st õigusrikkuja teab, et tema tegevus teeb haiget ja just sellepärast ta seda teeb, siis taastav õigus ei tööta.

Siis tuleb rakendada muid meetmeid, mis välistavad õigusrikkuja kokkupuute kannatanuga. Kuid ka sel juhul peab olema tegevuse keskpunktis alati nõrgema osalise – kannatanu – heaolu.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2020


Viidatud allikad

Christie, N. (1977). Conflicts as property. The British Journal Of Criminology. 17(1), 1–15.
Christie, N. (1981). Limits to Pain. Oslo-Bergen-Tromso: Universitetsforlaget.
Durkheim, E. (1895). Les règles de la méthode sociologique (Sotsioloogia meetodite reeglid).
Foucault, M. (1975/2014). Valvata ja karistada: vangla sünd (tõlk. M. Lepik). Tallinn: Ilmamaa.
Zehr, H. (2013). Retributive justice, restorative justice. Raamatus: Johnstone, G. (toim.). A Restorative Justice Reader, 2. tr. London, New York: Routledge, 23–35.
Zehr, H., Gohar, A. (2002). The Little Book of Restorative Justice. USA: GoodBooks. www.unicef.org/tdad/littlebookrjpakaf.pdf. (24.11.2020).