Priske – kas alati ka tervisest pakatav?
Probleem, millele lõppenud Liikumisaasta 2023 osundas, viitas meie muutunud liikumisharjumustele ja püüdis leida võimalusi, kuidas tuua liikumisharrastuse juurde neid, kes on seda siiani edasi lükanud. Kuid alati ei aita vaid üks lahendus, kui mure on laiem ja mitmekesisem.
Mitmed Tervise Arengu Instituudi (TAI) ellu viidud uuringud on näidanud, et sama oluline kui on tervise hoidmisel regulaarne liikumine ja mõõdukas füüsiline koormus, moodustavad medali teise külje inimese toitumisharjumused. Ehk et elukvaliteedi tõus ja ülekilode langus toimub alati liikumise ja tervisliku toitumise koosmõjul.
Viimase kahekümne aasta jooksul on ülemäärase kehakaaluga inimeste osa nii noorte kui ka täiskasvanute hulgas järk-järgult suurenenud. Ülemäärane kehakaal on seotud mitmete teguritega, kuid on suuresti seotud just tasakaalust väljas toitumise ja vähese liikumisega.
Ülemäärase kehakaaluga on iga teine täiskasvanu. Ülemäärase kehakaaluga väikelapsi on kuni 10%, kuid algkooliõpilaste hulgas on juba peaaegu iga kolmas ülekaaluline või rasvunud. Ülekaalulisus on paljude haiguste, sh südame-veresoonkonnahaiguste ja vähki haigestumuse riskiteguriks.
Siit ka murekoht: kuidas luua selline keskkond, mis soodustaks tervist toetavaid valikuid ja tervist mitte nii toetavad valikud oleksid vähem kättesaadavad? Ning see puudutab tegelikult mitmeid valdkondi – kindlasti ka seda, mida, kuskohas ja kuidas meile neid valikuid esitletakse ehk reklaamitakse.
Kuid antud juhul jääksin siiski vaid ühe momendi – magusa – juurde. Meenub nali:
„Kas tead, mis on kolm kõige hirmsamat valget surma?“
„Ei.“
„Valge viin, valge suhkur ja jääkaru!“
Kui nimetatuist viimane kõrvale jätta, võib nõustuda. Eestlaste alkoholilembus on kahjuks tõsisasi. Alkohol ei ole tavaline toidukaup. Selle tarvitamisega kaasneb ulatuslik sotsiaalne ja majanduslik kahju kogu ühiskonnale.
TAI andmetel suri 2022. aastal otseselt alkoholi liigtarvitamisest tingitud haigustesse 753 inimest, keda on 58 inimest rohkem kui sellele eelnenud aastal. Kõige rohkem elusid kaotasime alkoholi tõttu tööealiste inimeste hulgas vanuses 45–64. Otseselt alkoholist põhjustatud surmade arv suureneb juba viiendat aastat.
Magusaga on asjalood keerulisemad, kuna erinevalt jääkarust ründab see vaiksemalt, salaja ning mõjutab organismi kikivarvul, mitte ähvardava möirgega. Ebaregulaarse toitumise ja valesti valitud taldrikureegli kõrval on üheks ülekaalulise tekke teguriks ka lisatud suhkrute kestev liigne tarvitamine. Kuna rasvumine omakorda on üheks tugevaks riskifaktoriks näiteks südame-veresoonkonnahaigustele, 2. tüüpi diabeedile, siis tuleks tegeleda kõikide rasvumist põhjustavate teguritega – sealhulgas ka lisatavate suhkrute kestva liigse tarbimisega.
Usutavasti noogutab enamus, kui neid kutsutakse mõõdukamalt tarbima ebamõistlikult lisatud suhkruid.
Suhkru odavus ja kättesaadavus on ajapikku viinud tema rohke lisamiseni paljudesse toodetesse ning kestvalt liigse tarbimiseni ka suhkruna ehk lauasuhkruna. Suhkrute, sealhulgas ka lisatavate suhkrute kestval liigsel tarbimisel on oma panus terviseriskide kujunemisse. Oluline on siinkohal mõista, et lisatavate suhkrute kestva liigse tarbimise ja terviseriskide puhul ei ole vahet, millist suhkrut liigselt tarbitakse – kas valget suhkrut, pruuni suhkrut, siirupit, sahharoosi, fruktoosi või midagi muud.
Küllap on paljud inimestest sattunud kasvõi sotsiaalmeediaski nägema kujukaid võrdlusi, kus on näitlikult ära toodud magustatud joogid koos nende kõrval kõrguva suhkrukuhjaga – need on üsna hirmutavad ning kainestavad. Olgu tegu mahlade, karastus- või piimajookidega – üks põhjuseid, miks nad meile nii maitsvad tunduvad, on nendesse lisatud suhkur. Magus ergutab hästi, kuid kui selle mõju kaob, ka uinutab ja tekitab uue tarbimisnälja.
Tegin mõned nädalad tagasi enda peal katse ja püüdsin loobuda nädalaks kõikmõeldavast suhkrust, kus aimasin seda leiduvat. Kommid, näksid, magusad joogid, valmistoidud… teisel-kolmandal päeval tundsin selgeid võõrutusnähte: energiataseme langust, teatavat meeleolu kõikumist, mõningasi keskendumisraskusi ning ennekõike meeletut igatsust mistahes magusa järele.
Tunnistan, et need nähud olid ehmatavad – olin sinnamaani arvanud, et suhkrutel pole mu üle mingisugust võimu. On, ja millist veel! Nädala lõpp oli juba väheke lahedam – oletan, et ju hakkas organism vaikselt suhkrudefitsiidiga harjuma ning kohanes sellega.
See, kui palju me enda teadmata igapäevaselt end suhkruga olema harjutanud nuumama, oli korralik häirekell kuklasagaras. Üldjuhul me ju ei uuri väga etikettidelt, palju üks või teine suhkruid sisaldavad. Või siis ka soola – kuid see on juba täiesti teine teema. Üldjuhul sööme seda, mis rohkem maitseb.
Kokkuvõtvalt – nii nagu mul tekkis mure enda osas – on see tegelikult laiem ja puudutab kõiki inimesi. Võtke palun korraks vaevaks uurida, mida me olema harjunud jooma ja sööma – ja kas nende harjumuste taga pole mitte mõne aine pikaaegsest tarvitamisest välja kujunenud teadvustamata sõltuvus? Mis sillutab omakorda tee sellesama ülekaalulisuse probleemini, millega mõtisklust alustasin.
Iga inimene saab siin end käsile võtta ja teha oma valikuid. Oleks imekena, kui sama sammu käiksid ka toidutöösturid ja seda toetaks riiklik õigusruum. Mitte kellegi kiusamiseks, vaid ikka sel eesmärgil, et rahvas püsiks tervem, mitte laisem ega kannaks endal üleüldist rasvumise ohu märki.
Valdo Jahilo
TAI avalike suhete juht
Arvamuslugu ilmus Postimehes 16.02.2024