Liigu edasi põhisisu juurde

Liikumisaasta õppetunnid edaspidiseks

Arvamus

Liikumisaasta lõppedes on paslik üle õla kiigata, kas ja mida on meil sellest edaspidiseks kaasa võtta. Kas inimesed hakkasid ka päriselt rohkem liikuma või oli eesmärgiks pigem see, et neile selle vajadust teadvustada ning sellele hakataks teadlikumalt tähelepanu pöörama?

Ükskõik, kumbatpidi asjalood või eesmärgid said seatud – annavad sellised teemaaastad ühiskonnale selge sõnumi ja ootuste juhise. Mis on hea, sest kõigi teemadega korraga tegeleda ei jõua ja aasta on piisavalt pikk (kuid ka lühike aeg) selleks, et üks valdkond rohkem tähelepanu keskmesse tõstetaks.

Liikumisharrastuse kompetentsikeskuses on ära teinud suue töö – püüdnud ühendada liikumisentusiastid ühtsesse võrgustikku, kuna rusikas on alati jõulisem ja kindlam eesmärgini liikuda kui näpphaaval mingit teemat torkides või selle poole osundades. Olles ka ise liikumisentusiastina mitmetel sellistel aruteludel ja koosistumistel osalenud, on mind vallanud kahetised tunded. Ühest küljest on justkui meie liikumisvaegus suurem kui ei kunagi varem, kuid teisest küljest on rohkelt ka positiivseid ja julgutavaid näiteid, mis kinnitavad, et hoolimata kõigest pole noorus veel kaugeltki hukas ning liikumisrõõmu kõver ei ole veel jäädavalt alla keeratud.

Toon välja mõned tähelepanekud

Juba igiammusest ajast on räägitud sellest, et terves kehas peitub terve vaim. Vaadates Eesti PISA teiste, võime rinna uhkusega kummi lüüa – meile noorte tulemustele saavad vastu vaid vähesed. Kui terve keha ja vaim omavahel nii tugevalt seotud on, võiks ju arvata, et oleme ka füüsilise liikumise osas justkui parimate seas.

Kahjuks pole aga kohanud ühtegi seesugust edetabelit ega selle loomise katset, kuhu oleks reastatud koolid, kus on loodud liikumiseks parimad võimalused, kus on head innustajad ja võimalused mitmekülgseks spordiharrastuseks (väljundiks kasvõi koolide edukus „10 Olümpiastardi“ sarjas osalemisel), kus kogutakse kogukondlikult kõige suurema lustiga tervisesamme või on kõige vähem ülekaalulisusele kalduvaid noori. Või kus on antud kaasa tugevad baasteadmised ja harjumuste seemned tasakaalustatud toitumise ja liikumise harjumise edasi idanemiseks. Need võiksid olla samasugusteks väärtusteks, mille põhjal koole valida, reastada või tunnustada. Kahtlemata on haridus tähtis, kuid samamoodi on seda ka meie füüsiline kirjaoskus ning terviseteadlikkuse alane haritus!

Kui hästi tunneme oma kultuuri erinevaid tahke?

Teise tähelepanekuna tooksin välja seeria, mida ERR vahetult enne õhtuseid spordiuudiseid eetrisse laseb. Lood Eesti silmapaistvamatest spordisaavutustest, suurkujudest ja märgilistest spordisangaritest. Ülevaatlikud, huvitavad, informatiivsed ja sageli varustatud üliväärtusliku pildimaterjaliga ja taustalooga. Need on tõeliselt harivad hetked, mille kaudu on võimalik piisava kontsentratsiooniga anda ülevaade nendest hetketest, mis on meid rahvusena kokku liitnud ja loonud vaimustava ühtsustunde. Needki hetked on meie rahvuskultuuri osad, mida peaks teadma, tundma või meelde tuletama. Teadmaks, mis alast räägitakse, kui lipsavad läbi nimed Jaan Kirsipuust, Jaan Taltsist või sellest, kuidas kunagi meie korvpallurid USA koondist on võitnud.

Ma ei tea, kas ja kui palju noored tänapäeval üldse enam telerit vaatavaid, kuid needsamad lühikesed infokillud võiksid olla suurepäraseks lisandmaterjaliks kooli liikumistundide kodutöödena, et luua füüsiliste tegevuste kõrval seos ka kultuuri, ajaloo ja isikutega, keda võiksid noored silmaringi mõttes tunda ja teada.

Ehk siis mõte, et võimalusel võiks liikumistundide kodutöödena anda lisaks mõnele füüsilisele väljakutsele (stiilis pead kuu aja pärast tegama kolm kätekõverdust praegusest enam) ka spordiga seotud ja silmaringi avardavaid ülesandeid – referaate või kasvõi kokkuleppeid, kus üks õpilane peab tegema esmalt endale selgeks näiteks sulgpallimängu reeglid ja siis neid kaaslastele tutvustama; või rääkima, millise arengu on aastakümnetega teinud spordijalatsid või kasvõi lihtsa palli areng ja disain.

Võimalusi on siin meeletult palju, kuidas seda valdkonda teadmistega toetada ning rikastada, äratada uudishimu ja tekitada kogu valdkonnast tervikpilti. Kõik need killud loobki kokku mosaiigi liikumiskultuurist - koos ajaloo, staaride ja erinevate alade tundmise. Füüsiline pingutus ja harjutused on sellest vaid üks osa. Ja mul on väga hea meel, et mitmed koolide liikumisõpetajad, aga ka treenerid on juba seda teed läinud, laiendanud tunni piire, andnud õpilastele ka kodutöid ja iseseisvaid ülesandeid, mis loovad liikumisharrastusele lisaks need taustateadmised, mis hiljem elu lõpuni kõrvade vahele oma rolli mängima jäävad.

Vaid teooria ja praktika käsikäes loovad terviku

Meenutades dialoogi filmist „Suvi“, õpetas ju Tootski tema juures õpipoisiks olnud kiirt: „Vat see, mida me just Sinuga rääkisime – see oli teooria. Aga kui hakkad neid kive veeretama – see on juba praktika!“. Mina usun meie liikumisõpetajatesse, nende tarkusesse ja oskusesse laiendada õppetunni piire etteantud kavast ka väljapoole ning oskust nakatada noori lisaks liikumisrõõmule ka uudishimuga avastada enda jaoks maailm, mis on tegelikult nii kirev ja mitmekesine.

Usun, et vaid niimoodi tervikpilti tekitades ja omavahel seoseid luues hakatakse aru saama liikumise tähendusest, vajadusest, inspiratsioonist ning kõigi nende omavaheliste seoste olulisusest.

Kuigi liikumisaasta on läbi saanud, ei tähenda see teekonna lõppu, vaid alles algust. Nüüd tuleb seda külvatud seemet hoolikalt kasta ja kasvatada, et algatatud töö kunagi ka päris vilju hakkaks kandma.

Millal hakkavad pekid tegelikult särisema?

Lisaks liikumisaastale ja käima lükatud liikumispöördele ootan huviga teema-aastat, mis pööraks piisava tõsidusega tähelepanu ka meie söögilauale ja toitumisharjumustele. Sest liikumine üksi on küll suure mõjuga, kuid sellest üksinda jääb siiski väheseks, et muuta meie aina ülekaalulisemad noored (ja ka täiskasvanud) uuesti saledamateks ning tervislikemateks.

Nii nagu liikumise puhul on võtmeks regulaarsus ning selle igapäevastesse toimingutesse lülitamine (kasuta võimalusel lifti asemel treppe; kui võimalus, siis seisa istumise asemel; auto pargi pigem kaugemale kui lähemale, et saaksid veidi jalutada jms), vajab teadliku tähelepanu ka see, mida me millal ja kuidas sööme (eelistades liialt magusat/ soolast näksimist või valmistoitu ise kokkamise asemel). Aga see on juba eraldi teema ja fookus. Kuid samas ka tõsiasi, et liikumisteadlikkus üksinda on küll suur väärtus, kuid tõeline kvalitatiivne muutus saavutatakse siiski koos õige toitumise ja piisava puhkeaja omavahelise kombineerimisega.

Valdo Jahilo

TAI avalike suhete juht

Arvamuslugu ilmus 12. jaanuari 2023 Eesti Päevalehes