Sotsiaaltöö 2020-4

Tagasi

24. NOVEMBER 2020

Taastav õigus ja COVID-19

Dr Ian Marder 002 002
Meredith Rossner
Dr Ian D. Marder, Maynoothi ülikool, õigusteaduskond Prof Meredith Rossner, Austraalia riiklik ülikool, sotsiaaluuringute ja -meetodite keskus

COVID-19 pandeemia ei katkestanud taastava õiguse asjatundjate tööd – tegevused ja koolitused kohandati hoopis nii, et neid saaks pakkuda veebis, telefoni teel või sotsiaalselt distantseeritult. Lahendada aidati ka rahva tervise kaitseks seatud piirangutest põhjustatud konflikte ja muresid.

Artiklis esitatud pandeemiaaegse tegevuse tutvustus põhineb teabel, mis koguti Ian Marderi juhtimisel toimunud taastavate teenuste pakkujate koosolekutelt (enamasti Euroopa riikidest) ning Meredith Rossneri vestlustest Euroopa, USA ja Austraalia spetsialistidega.

Kord kuus toimunud Euroopa kohtumisel osales alati u 30 spetsialisti 12 riigist, kusjuures 60 inimest 19 riigist osales neljal kohtumisel vahemikus aprillist juulini1. Teiste teemade hulgas arutati ohvri ja õigusrikkuja vahelise dialoogi pidamist veebi vahendusel, taastava õiguse kasutamist elanike ja kutseliste abistajate toetuseks riikide sulgemise ajal ja pärast seda ning taastava õiguse teenuste kasutamist tööle naasmisel.

Kõlama jäi ka tõdemus, et kohtuprotsessid pole sugugi parim viis, kuidas reageerida ühiskondlikule traumale ja leinale. Meredith Rossneri silmast-silma vestlused keskendusid taastava õiguse väljaõppele ja praktikale veebis.

Allpool järgnevalt kirjeldame, kuidas teenustega veebi liiguti ning toome näiteid selle kohta, kuidas see mõjutas taastava õiguse praktikat. Seejärel anname ülevaate tegevustest, mida kasutati elanike ja kutseliste abistajate toetamiseks rangete piirangute kehtestamise ajal ja pärast seda.

Artikli lõpuosas vahendame pandeemia tõttu kõige enam kannatud piirkondade kogemusi, mis tõendavad, et muutunud oludes kerkib eriti teravalt esile inimeste vajadus oma lugusid jutustada ja ära leppida.

Taastava õiguse teenused pandeemia ajal
Pärast rangete piirangute kehtestamist, mis nägid ette koju jäämist ja kodus töötamist, peatusid enamasti ka ohvri ja õigusrikkuja vahendused ning taastavad nõupidamised. Mõnel teenuseosutajal õnnestus oma tegevustega aga edasi minna, pakkudes osalejatele võimalust suhelda veebis.

Näiteks Soome ja Colorado taastava õiguse korraldajad töötasid välja veebipõhise tegevuse ja väljaõppe korrad ning toetavad meetodid vahendajatele.

USAs Colorados pakkus üks vabaühendus üks-ühele väljaõpet, et toetada vabatahtlikke vahendajaid veebiplatvormide kasutamisel, korraldati ka juhtumite kaasvahendust ja vestlusi koos vabatahtlikega. Loodi oma turvaline meilikonto, mida vahendajad said kasutada väljaspool kontorit töötades. Sellised tingimused lubasid korraldada kümneid nõupidamisi.

Veebivahendamise korrad
Enne kasutamist uurisid asjaosalised, kas veebiplatvorm sobib ohvri ja õigusrikkuja dialoogi jaoks. Üles kerkisid osalejate ohutuse ja konfidentsiaalsuse küsimused, nt see, et kodus on raske vestluseks privaatset kohta leida, probleeme oli mõne platvormi infoturbega jms.

Spetsialistid töötasid välja juhendid, kuidas nõupidamist algatada, ette valmistada, vahendada ja kuidas saavutatud kokkulepe veebis üles kirjutada.

Kohandati ka teavet ja tuge, mida pakuti osalejatele videonõupidamiste kestel. Näiteks tuletati osalejatele meelde, et nad varuksid veebikohtumise ajaks vett ja salvrätte ning leiaksid mugava koha, kus neid ei segata. Vajalikke materjale (nt vajaduste kaardid, nõusolekuvormid, sõlmitavad lepingud) digiteeriti.

Soomlased töötasid välja protsessi, kuidas koguda veebis klientide veebivahenduse kogemusi. Üks Ameerika organisatsioon koostas digitaalse suhtluse tarbeks konfidentsiaalsuse vormi ning tehnoloogilise preambula, et jagada teavet ettevaatusabinõude kohta ja tutvustada veebivahendusele seatud ootusi.

See lubas seada ja hallata norme, mis sätestasid näiteks seda, et vahendaja pöörab erilist tähelepanu osalejale, kes tundub olevat häiritud. Otsustati, kas ja millal võib mikrofonid vaigistada jne.

Veebikasutuse hüved ja probleemid
Teenuseosutajad tõid välja hulga veebipraktikaga seotud hüvesid ja probleeme. Mitmed asjaolud mõjusid korraga nii takistuse kui ka võimalusena. Mõni klient ei saanud osaleda tehniliste probleemide tõttu, nt polnud vajalikke seadmeid või internetiühendust.

Teised seevastu kirjeldasid, et vähemalt mõne kliendiga oli nii kergem kontakti saada, sest varem oli osalemist takistanud kauge asukoht. Inimeste kodude nägemine arvutiekraanil tõstatas eraelu puutumatuse probleemi. Vahel lisas kodus olemine nõupidamisele intiimsust, nt siis, kui veebikoosoleku ajal sisenes politseiametniku tuppa tema laps.

Mõned spetsialistid mainisid, et füüsiline eemalolek ei lasknud neil piisavalt hästi toetada kergesti haavatavaid (nt intellektipuudega) kliente. Teised tõid välja, et kergem oli kaasata tugispetsialiste, kes poleks muidu saanud ettevalmistavale kohtumisele kohale sõita. Mõnikord aitasid osaleja pereliikmed ja korterinaabrid märgata hetke, mil oli vaja lisatuge.

Paljudel spetsialistidel ei olnud veebiteenusega varasemat kogemust ja alguses nad muretsesid, et nende pakutu ei ole osalejate jaoks samaväärne silmast-silma kohtumisega. Videokoosoleku ajal on osalejad üksteisest eraldatud, ja suhete loomine on keerukam, sest ei saa näiteks kätt suruda või üksteist emmata.

Mõned kahtlesid, kas emotsionaalset muutust, mis on taastavate tegevuste tuumaks, on võimalik saavutada ilma kohtumata. Teised märkisid, et veebis töötades on raskem tõlgendada silmakontakti ja kehakeelt. Taastava õiguse spetsialistid kasutavad sageli vaikust, et avaldada austust, toetada mõtiskelu ja julgustada osalema. Videokeskkonnas võib osaleja aga arvata, et kui keegi ei räägi, on internetiühendus katkenud.

Koolitajad kommenteerisid, et oskusi arendavaid harjutusi ei õnnestunud veebis alati teha. Nad ei osanud korvata puudujääki, mis tekkis seetõttu, et koolitusel osalejad ei saanud enam puhkepauside ajal üksteisega tutvuda, mõtteid vahetada ja luua selle kaudu õppijate kogukonda. Mõni koolitaja leidis, et veebis on raske hoiduda suunavast juhendamisstiilist. Üleminek uutmoodi tööle tundus eriti võõras neile, kes tundsid end veebis töötades ebakindlalt.

Paljud aga tõid esile ka veebitöö häid külgi. Osa kliente eelistas taastava õiguse kohtumised edasi lükata kuni eriolukorra lõpuni. Telefoni või veebi teel osalejad said spetsialistide hinnangul siiski väärtusliku kogemuse. Mõne jaoks võis see isegi parem olla: rängast kuriteost mõjutatud inimesed tundsid end kaitstuna, kui teo toimepanija viibis eemal – see vähendas nende ärevust. Veebis oli inimestel lihtsam olla avameelne ja osalejad tundsid end seal üllatavalt mugavalt.

Mõnikord vahendajad isegi kahtlustasid, et veebis vahendamine võib luua vale psühholoogilise turvatunde. Näiteks kardeti seda, et mõni osaleja võib „avanedaˮ liiga kiiresti ja teine ei saa hiljem vajalikku toetust.

Vahendajad õppisid, kuidas minna silmakontaktilt ja kehakeelelt üle verbaalsetele vihjetele, näiteks öeldes kellegi nime, saab vihjata, et on tema kord rääkida. Selleks nimetasid mõned spetsialistid osalejaid nimepidi või andsid igaühele numbri, mis viitas nende rääkimise järjekorrale.

Inimesed teadsid sedasi, et neile on tagatud rääkimisaeg. See võte toimis hästi ja seda hakati kasutama ka koolitustel. Üks Iisraeli vabaühendus seadis oma spetsialistide koolitamiseks sisse kaugvahendust imiteeriva telefoniliini.

Piirangute leevenemisel jätkati Põhja-Iirimaal ja Austraalias kogukonna silmast-silma vahendamisega, hoides füüsilist distantsi, nt suheldi üle ukseläve ja aedades. Sedasi sai aidata lahendada kogukonna jooksvaid ja pandeemiast põhjustatud uusi muresid ning politsei viidatud konflikte. Soomes hakkasid vahendajad käima koos politseiga peretülide kahtlusega väljakutsetel.

Videokohtuistungid ja konfliktide vahendus
Hiljutine uuring video teel toimuvate kohtuistungite kohta Inglismaal ja Walesis näitab, et kohtunikud kasutasid vahendajatega sarnased strateegiad, et hallata suhtlemist ja julgustada osalejaid.

Näiteks selgitasid nad alustuseks, kuidas istung kulgeb, pöördusid osaliste poole nimepidi, et hõlbustada kordamööda rääkimist ja jälgisid, et ei tekiks tehnilisi probleeme. Esimestes intervjuudes olid kohtunikudki ärevil ja skeptilised. Kuid hilisem tagasiside näitab, et teatud juhtudel võivad videoistungid sobida silmast-silma istungite alternatiiviks.

Veebipõhise töö edenedes muutsid mõned spetsialistid oma veendumust, et veebipõhine suhtlemine jääb silmast-silma tegevusele alla. Mitmed asutused, kes enne pandeemiat ei pakkunud veebivahenduse võimalust, otsustasid teha selle kättesaadavaks.

Ollakse enam kui kindlad, et veebipõhine töö ei tohi muutuda uueks normaalsuseks pelgalt seetõttu, et see on odavam või mugavam. Ometi näitavad viimaste kuude kogemused, et tehnoloogial võib olla taastavas õiguses suur roll. Ehk tuleks anda klientidele edaspidi võimalus otsustada, milline suhtlusviis neile kõige paremini sobib.

Taastav reageerimine rahvatervise piirangute rikkumise korral
Tehnoloogiat kasutati uudsel viisil ka päevakohastele konfliktidele reageerides. Eesti spetsialistid tegid nt virtuaalseid aruteluringe väikeste noortegruppidega, keda politsei tabas rühmadesse kogunemise reeglit rikkumas. Noortele ei rakendatud muid sanktsioone, pigem pakuti neile võimalust väljendada oma vajadusi ning mõelda, miks on reeglid kehtestatud.

Aruteluringi kutsuti ka kampa kogunenute perekonnad ja sõbrad. Kõigepealt said osalejad üksteisega tuttavaks ja kirjeldasid „tunnete skaala” abil oma tundeid. Seejärel arutati, mis juhtus, mida nad tunnevad seoses viirusega, kuidas saaks vältida viiruse levitamist, mida võiks kodus teha ja mida nad rühmatööst ootavad.

Spetsialistid leidsid, et „vajaduste kaartide” jagamine ekraanil aitas noortel mõelda ja väljendada oma vajadusi. Eestis tehtav töö on hea näide veebirühmade innovaatilisest kasutamisest pandeemia ajal.

Kriisi mõjude ületamisele suunatud tegevused
Taastaval õigusel põhinevat praktikat kasutati ulatuslikult, et toetada kriisi ajal elanikke ja kutselisi abistajaid. Seda tehti enamasti veebiringide vormis. Vahendaja esitas küsimusi, mis on mõeldud lugupidavate suhete arendamiseks, jagatud otsustamise ja võrdse hääleõiguse tagamiseks, seejärel anti kõigile osalejatele võimalus rääkida, teda katkestamata.

Tugiringid ja kogukonnatöö veebis
Tavaolukorras hoitakse aruteluringi ülesehitust üksteisele edasi antava jutunupukesega, et osalejad saaksid rääkida kordamööda. Veebiringis võis vahendaja nimetada ka kõneleja nime või siis andsid osalejad üksteisele ekraanil edasi kujutletava jutunupu.

Mitmed spetsialistid kasutasid veebi tugiringe ka aruteludes oma kolleegide, tudengite, klientide vm gruppidega. Nii olid nt Iirimaa, Madalmaade ja Poola ülikoolide õppejõud ühenduses oma tudengitega, et aidata neil kriisist aru saada ja see nende (siseturvalisuse ja kriminoloogia) tunniplaani kaasata. Tugiring toetas ka suhtlust ülikoolide töötajatega, kes olid mures tudengite heaolu ja motivatsiooni pärast.

Sarnaseid tegevusi kasutati ka noorsoo- ja kogukonnatöös. Soomes kasutas üks asutus noorteni jõudmiseks sotsiaalmeediat ja korraldas veebis taastava õiguse „kohvikuid”. Noored said liituda ning rääkida nii omavahel kui ka ekspertidega. Iirimaal aitas veebikeskkond luua noorsootöötajatel usalduslikke suhteid ja sisukalt diskuteerida rassismi ja ebavõrduse teemal, mis kerkis ülesse pärast George Floydi tapmist.

Muretseti, et kodust väljumata on raske on jõuda nende noorteni, kes vajavad toetust kõige enam. Tehnoloogia jätab osa inimesi suhtlusest välja: paljudel ei ole osalemiseks vajalikke seadmeid või internetiühendust.

Inglismaal loodi ühe kogukonna jaoks Facebookis COVID-19 tugirühm. Veebis pakuti konfliktide vahendamist ja suunati kohalikke eksperte inimesi ära kuulama.

Veebirühmades toetati ka oma kolleege ja eksperte. Eestis näiteks korraldas sotsiaalkindlustusameti mitme avaliku teenuse jaoks taastavaid rühmakohtumisi nii veebis kui ka silmast silma (osalejad kandsid maske). Küsimusi kohandati osaleja järgi. Osalejate hulka kuulusid nt politseiametnikud, sotsiaaltöötajad ja hooldekodu töötajad – neile pakuti võimalust kokku tulla ja mõtteid vahetada.

Osalejad said mõelda, kuidas on viirus mõjutanud nende tööd ja elu, mis oli nende jaoks kõige raskem ja kas mõni nende vajadus jäi täitmata. Walesis kasutasid veebikohtumisi koolitöötajad. Need kokkusaamised andsid õpetajatele väärtuslikku mõtteainet ja soodustasid taastumist pärast stressirohket perioodi.

Üks Kataloonia spetsialist pakkus veebipõhiseid taastavaid rühmi arstidele ja õdedele ning peredele, kes leinasid COVID-19 tõttu surnud lähedasi ega saanud matustel osaleda. Õhkkond neis rühmades oli väga südamlik ja intiimne, mis aitas inimestel šokiga toime tulla.

Rühmades osalemist pakuti ka noortele ja õppuritele, et luua võimalus uurida, kuidas pandeemia neid mõjutas.
Inglismaal koolitati ühe spetsialisti algatusel töötajaid looma kuulamiskeskusi, et kaugtööle suunatud kolleegid saaksid rääkida südamelt ära oma mured seoses kontorisse naasmisega. Oluliseks osaks (veebi)koolitusest olid taastava uurimise küsimused, et aidata inimestel hinnata, kuivõrd rõhutud on nad emotsionaalselt.

Toimetulek osalejate haavatavusega
Kuidas tulla toime osalejatega, kes väljendavad veebikohtumisel oma haavatavust väga selgelt (nt räägivad enesevigastamisest) või muutuvad üliemotsionaalseks?

Pärast üht pussitamist loodi Iirimaal veebipõhine kontrollrühm noortega tegelejatele. Rühma reeglite kohaselt pidi kohtumisel osalema vähemalt kaks vahendajat, kellel olid noortega head suhted. Üks vahendaja sai viia masendunud noore vajaduse korral virtuaalsesse puhkeruumi ja teine jääda suurema rühma juurde. Tavaks muudeti ka see, et helistati kõigile, kes olid veebirühmas silmanähtavalt raskustes.

Toimetulek kooli või tööle naasmisega
Taastava õiguse tegevused aitavad toetada ka oma töötajaid ja kliente kriisist põhjustatud raskustest ülesaamisel. Dr Belinda Hopkins ja tema kolleegid tegid koostööd veebilehega Restore Our Schools (taastame oma koolid). Kasutati seitsmepunktimudelit (tunnustus, empaatia, ohutus, trauma, võimalus, suhted ja kaasamine), et ärgitada inimesi mõtlema ja tegema kollektiivseid otsuseid selle kohta, kuidas liikuda edasi tervislikku „uude normaalsusse”.

Kuigi mudel loodi koolide jaoks, saab seda kohandada igale organisatsioonile. Pandeemia mõjutas kõiki ja oskused, mille taastava õiguse spetsialistid tegevustesse toovad, on äärmiselt olulised.

Tööle naastes peavad kõik jälgima oma emotsioone ja vaimset tervist. Taastavate rühmade ja taastava uurimise abil saavad inimesed pidada olulisi vestlusi. Iga organisatsioon peaks võimaldama kaua eemal olnud töötajatel naasta tavapärase töökorralduse juurde järk-järgult ja töötajasõbralikult, et oleks piisavalt aega leppida kaotustega ja saada üle rasketest kogemustest.

Taastava õiguse tegevused peaksid muutuma kogukondades laiemalt kättesaadavaks, et neist kujuneks üks leinast ja traumadest taastumise viis.

Tõde, lugude rääkimine ja leppimine
Aruteludega tõe ja leppimise teemadel paistis silma Lombardia piirkond Itaalias, kus Bergamo ja Brescia ümbruses suri ligi 11 000 elanikku. Claudia Mazzucato kaitseb oma artiklis kirglikult tõe ja leppimise vajadust, tuues selle alternatiiviks karistavale hoiakule, mis nõuab süüdiolevate isikute vastutusele võtmist.

Inimesed kogesid sügavat leina ja ebaõiglust. Tuhanded surid haiglates üksinda, pered ei saanud oma lähedastega hüvasti jätta. Paljud püüavad seetõttu kaevata kohtusse kõiki võimalikke vastutajaid: omavalitsusametnikke, haigla juhtkonda jt. Ometi ei ole õiguslikku alust inimesi pandeemia eest vastutusele võtta ega juhtunus süüdistada.

Kellegi kaitsepositsioonile surumine päädib enamasti sellega, et keeldutakse koostööst ja nii ei saa ka tarvilikke muudatusi ellu viia. Pealegi kulub kohtumenetlusele aastaid. See kulutab ka energiat, mis võiks minna hoopis kurbade lugude jutustamisele ja juhtunu tunnistamisele ning konstruktiivsete lahenduste leidmisele.

Mazzucato toob välja, kui ebaefektiivne ja ebamoraalne on sel juhul kriminaalõigus ning piirangute rikkujate karistamine – see ei ole õiglane ega tõhus viis, kuidas reageerida rahva kogetud traumale. Pigem tuleb luua võimalusi, et inimesed saaksid jutustada oma lugusid ning tunda, et neid on kuulatud ja mõistetud. See ei välista vastutust, kahju kordumist tuleb igati vältida.

Ühe Põhja-Itaalia rühma liikmed kirjeldasid taastavat tööd, mida selle asemel võiks teha. Juuni lõpus vahendasid nad oma kogukonnas aruteluringe, kus osalesid meditsiinitöötajad, haiglaravil olnud ning inimesed, kes kaotasid oma pereliikme või töötasid kriisi ajal eesliinil (nt kauplustes).

Oli pisaraid, jutte kaotatud armastusest, arstide mälestusi võimatult raskete otsuste tegemisest. Vahendajad vältisid poliitilist debatti, mis võinuks arutelu nurjata. Leinajad, kes algul tundsid viha arstide vastu, muutusid nende lugusid kuuldes rahulikumaks. Esimesed kokkusaamised peegeldasid ainult emotsioone ja leina, hilisemad kohtumised (iga rühm kohtus vähemalt kaks korda) lasid osalejatel pärast emotsioonide väljendamist ka tulevikku vaadata.

Itaalia kogemus on ränk. Kuid sellist dialoogi on tarvis kogu maailmas. Inimesed vajavad võimalust rääkida oma kogemustest, tunda, et neid kuulatakse ja saada oma jutule kinnitust. Taastava õiguse põhimõtted aitavad luua selliseid dialooge.

Järeldus
Taastava õiguse spetsialistide töö pandeemia ajal ja pärast seda näitas, kui väga on vaja sellist võimalust ning kui paindlik ja kohanemisvõimeline on see erisugustes olukordades. Luua tuleb ka rahvusvahelisi keskkondi, kus jagada oma ideid ja probleeme.
Marderi algatatud veebikohtumised tõendasid taastava lähenemise vajalikkust: taastavad tegevused aitasid inimestel ühendust luua, kaasasid nad dialoogi ja mõjusid kokkuvõttes leevendavalt-tervendavalt.

Kuigi paljud siin kirjeldatud tegevused töötati välja kriisi ajal, julgustame kõiki jätkama globaalset koostööd taastava õiguse teenuseid pakkuvate ametite, spetsialistide ja teadlaste vahel, et edendada, dokumenteerida ja hinnata nende tegevuste toimet.


1Euroopa Taastava Õiguse Foorum avaldas aruanded esimesest, teisest, kolmandast ja neljandast Euroopa kohtumisest.

Viidatud allikas
European Forum for Restorative Justice (2020). Thematic Brief on Restorative Justice, Restorative Practices and Covid-19. Leuven, Belgia.