Sotsiaaltöö 2020-4

Tagasi

07. DETSEMBER 2020

Kas taastavale õigusele on kohta, kui seksuaalne kuritarvitamine toimub perekonnas?

Marie Keenan
Marie Keenan Ph.D

sotsiaalpoliitika, sotsiaaltöö ja sotsiaalse õigluse instituudi dotsent, University College Dublin (Iirimaa)

Seksuaalkuriteol on ohvri jaoks alati sügavalt psüühilised ja sotsiaalsed tagajärjed. Olukorra teeb aga eriti keeruliseks see, kui tegu on perekonnas toime pandud seksuaalvägivallaga.

Olen tegelnud seksuaalvägivalla eri tahkudega enam kui 40 aastat, seda nii praktika, poliitika kui ka teadustöö vallas: juhtinud kogukonnapõhist raviprogrammi seksuaalkurjategijatele, teinud ohvritega teraapiatööd, toetanud asjaosaliste perekondi, andnud kohtus asjatundjana tunnistusi, töötanud vanglates ning nõustanud nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi organisatsioone selle probleemi arvukate külgede teemal (vt ka nt Keenan, 2012, 2014, 2018; Keenan ja Griffith, 2019; Zinsstag ja Keenan, 2017).

Selles artiklis on tähelepanu suunatud vaid ühele nimetatud töö aspektile: taastavale õigusele. Alustuseks tutvustan mitmeid mõisteid ja jagan üldisi tähelepanekuid taastava õiguse rollist pärast seksuaalkuritegu. Seejärel keskendun ühele juhtumile, mis annab aimu, kuidas on võimalik taastavat õigust paindlikult kohandada, et see oleks perede ja inimeste vajadustele kohane. Lõpetuseks esitan paar üldistavat kommentaari.

Seksuaalvägivald ja kuritarvitamine
Kasutan artiklis mõistet seksuaalvägivald tähenduses, mis hõlmab kõiki täiskasvanute ja laste vastu suunatud seksuaalkuritegude vorme. See põhineb asjaolul, et seksuaalkuritegu võib olla oma mõjult vägivaldne, isegi kui kuritegu ise ei ole otseselt füüsiliselt vägivaldne, nii nagu sageli juhtub laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude puhul.

Tihti kogevad lapsed kuriteo mõju oma kehale, meelele ja hingele alles siis, kui on jõudnud ikka, kus nad hakkavad vahet tegema õigel ja valel.

Seksuaalkuriteo äärmiselt tundlik olemus muudab selle avalikustamise ja sellest teavitamise ohvrile raskeks ning on üldteada, et sageli loobub ohver kuriteost teavitamise mõttest, kui näeb, kui vähesed kurjategijad süüdi mõistetakse ja kui halb kohtlemine saab osaks paljudele ohvritele kriminaalmenetluse ajal (Gillen, 2019).

On üldteada, et kriminaalõigussüsteemide võimalused ohvritele „õigluse” pakkumisel on piiratud, seda osaliselt nende ülesehituse ja eesmärkide tõttu (vt nt Keenan 2014; Ptacek 2010). Kriminaalõiguslikud lähenemised on suunatud süü kindlaks tegemisele tõendite alusel, õigusrikkujate karistamisele ja rehabiliteerimisele ning kogukonna turvalisuse suurendamisele.

Uuringutes on aga leitud, et selline lähenemine jätab sageli tähelepanuta ohvrite vajadused ja huvid, jätab kasutamata võimalused aidata õigusrikkujatel oma kuritegude eest suuremat vastutust tunda ega suuda rahuldada kummagi poole tervenemise ega sotsiaalse lõimumisega seotud vajadusi (Keenan 2014; Daly 2011). Sotsiaalse lõimumise puudumine on eriti suur probleem, kui kuritarvitamine leiab aset perekonnas.

Taastav õigusemõistmine pärast seksuaalvägivalda ja kuritarvitamist
Tänu suurenevale teadlikkusele kriminaalõigussüsteemi vähesest suutlikkusest rahuldada ohvrite õiglusvajadust ja huve ning pakkuda õigusrikkujatele võimalusi taas ühiskonnaga liituda, pööratakse kogu maailmas üha rohkem tähelepanu taastava õiguse kasutamisele nii seksuaalvägivalla ja kuritarvitamise ohvrite kui ka nende kuritegude toimepanijate puhul (Keenan 2014; Daly 2011; Van Wormer 2009).

Siiski, vaatamata paljude aastate jooksul ilmunud arvestatavale teaduskirjandusele (nt Daly 2006; Gustafson 2005) ja kasvavast hulgast empiirilisi tulemusi andnud uuringutele, mis viitavad sellele, et taastaval õigusel on positiivne mõju nii ohvritele kui ka õigusrikkujatele (Julich jt 2010; Koss 2014; Pali ja Sten Madsen 2011), on paljudes ametkondades taastavate meetmete kasutuselevõtt olnud aeglane. Sellest hoolimata saab taastav õigus seksuaalvägivalla kohtuasjades kogu maailmas tähelepanu üha rohkem (Zinsstag ja Keenan 2017).

Taastava õiguse puhul keskendutakse inimestele ja suhetele tekitatud kahjude heastamisele. Alaealiste õigusrikkujate või kergemate kuritegude puhul alustatakse taastaval õigusel põhinevate tegevustega sageli siis, kui õigusrikkuja on selleks soovi avaldanud, et aidata noorel inimesel kuritegelikult teelt pääseda.

Seksuaal- ja soopõhiste kuritegude puhul seevastu rakendatakse taastavat õigust ohvri algatusel, võttes tähelepanu alla eelkõige tema vajadused ja huvid. Seksuaalkuritegude korral ei võeta taastavat õigust seega kriminaalõiguse alternatiivina ega mehhanismina, mis aitab kurjategijal pääseda kriminaalvastutusest, sotsiaalsest vastutusest või karistusest.

Samas on taastaval õigusel oluline roll seksuaalkuriteo tagajärgedega tegelemisel: tähelepanu suunatakse sellele, millist kahju on tehtud, mis vajadused on tekkinud ja kelle kohustus on need vajadused rahuldada (Zehr 1990).

Sellest protsessist saavad kasu ohvrid, kuid tähelepanu pööratakse ka õigusrikkuja vajadustele – tema vajadus on tasuda moraalset võlga, paluda andeks või vastata sageli esimest korda ausalt ohvri küsimustele. Selle kaudu õpib õigusrikkuja mõistma oma käitumise tagajärgi ja pidama kinni uuest eluviisist, kus pole kohta teiste inimeste väärkohtlemisele. Tal tekib ka varasemast enam võimalusi taastada suhteid oma perekonna, ümbritsevate inimeste või ühiskonnaga.

Kõige levinumad taastava õiguse mudelid hõlmavad taastavaid nõupidamisi, ohvri-õiguserikkuja vahendamist/dialoogi ja nõupidamisringi meetodi kasutamist.

Taastav õigus on seksuaalvägivalla ohvri soovil algatatud lähenemine õiglusele, milles osalemine on vabatahtlik. Õigusrikkuja peab osalemisõiguse saamiseks oma eksimust tunnistama ning esmatähtis on kõigi turvalisus. Väga oluline on ettevalmistus, nagu ka taastava õiguse vahendajate väljaõpe trauma mõjude, seksuaalvägivalla dünaamika, seaduste ja nõuetekohase protsessi ning taastava õiguse meetodite kohta (Keenan 2018).

Kuigi õigusrikkuja osalemine taastava õiguse protsessis eeldab, et ta tunnistab oma eksimust, võtab õigusrikkuja oma teo täielikumalt omaks sageli alles pärast seda, kui ta on osalenud taastava õiguse protsessis. Näiteks on õigusrikkuja rohkem valmis loobuma eneseõigustamisest ning tunnistab oma kuritegu ja selle mõjusid, kui ta on kuulnud ohvrit kõnelemas, kuidas kuritegu tema elu mõjutas.

Põhjalik väljaõpe, tarvitusele võetud ettevaatusabinõud ja asjaosaliste võimalikult hea ettevalmistus aitab vähendada riske, mida seoses taastava õigusega sageli välja tuuakse – taastraumeerimist, taas ohvriks muutumist ja konfidentsiaalsuse rikkumist. Selleks luuakse turvaline keskkond, kus saavad toimuda lugupidavad, tervendavad ja muutusi toovad vestlused.

Seksuaalne kuritarvitamine perekonnas: taastav õigus täiskasvanud laste ja nende emaga juhtunu põhjal
Taust
Kolme tütre ja ühe pojaga pere isa kuritarvitas oma kolme tütart seksuaalselt alates ajast, mil nad olid kaheteistaastased. Kõik pere lapsed on nüüdseks täiskasvanud.

Kaks keskmist last rääkisid kuritarvitamisest üheskoos oma emale, kui üks oli neljateist- ja teine viieteistkümneaastane. Ema kõneles kuritarvitajaga, palus tal oma tegevus lõpetada, küsis nõu preestrilt ja nunnalt ning viis abikaasa preestri juurde üles tunnistama. Nad jätkasid perena koos elamist.

Ülejäänud kaks last, vanim tütar ja noorim poeg, ei teadnud, et õed olid emaga rääkinud. Ema teadmata jätkas isa veel kuus aastat vanima tütre kuritarvitamist, muu hulgas vägistamist.

Kui ta mõni aasta pärast isa surma kuritarvitamisest õdedele ja vennale rääkis, tekkis peres kaos. Ema eitav ja toimunut vähendav reaktsioon tõi pinnale vana meeleheite ja reedetuse tunde. Lapsed süüdistasid ema kuritarvitamise kinni mätsimises.Täiskasvanud lapsed võõrdusid emast ning see olukord oli nende kõigi jaoks äärmiselt valus. Nad otsustasid proovida taastavat õigusemõistmist.

Laps A: „Ema oli perekonnas toimuvas kuritarvitamises teisene osaline. See, kuidas ta eitas isa tegude tõsidust ega näidanud üles mingit empaatiat, kui ta sai teada, et isa mind ja õde kuritarvitas, tundus mulle omaette väärkohtlemisena ja muutis üles kasvamise mulle kahtlemata raskemaks.

Täiskasvanud lastel olid taastavale õigusele erinevad ootused ja lootused. Nad kõik soovisid kuritarvitamise tunnistamist ja empaatiat selle mõju suhtes nende noorele elule, ning tahtsid taastada suhte emaga.

Protsessi ettevalmistus
Kui ema nõustus osalema taastava õiguse protsessis, algas protsessi ettevalmistav etapp. Ettevalmistused kestsid 18–24 kuud ning hõlmasid individuaalseid ja ühiseid ettevalmistavaid kohtumisi õdede ja vennaga ning individuaalseid ettevalmistavaid kohtumisi emaga.

Nende kohtumiste jooksul sai selgeks, et õed ja vend soovisid emaga individuaalseid taastava õiguse kohtumisi, sest neil kõigil olid erisugused vajadused ja ootused ning nad leidsid, et üheskoos kokku saamine võib olla ema jaoks liiga keeruline. Mõnel neist oli emale küsimusi, mõni soovis midagi välja öelda, mõni soovis esitada nii küsimusi kui ka väljendada oma seisukohti.

Ema nõustus sellise korraldusega ning kuue kuu jooksul korraldati kordamööda kõigi lastega piisava ajavahega taastava õigusemõistmise kohtumisi. Täiskasvanud lastele ja nende emale tagati protsessi vältel igal ajal ka terapeutide tugi. Pärast iga individuaalkohtumist toimusid telefoni teel ja/või silmast silma iga lapse ja ema vahel järelkohtumised ning õdede-venna grupiga toimus ühiskohtumine, kui kõik olid oma emaga nelja silma all kokku saanud.

Täiskasvanud lastega ei olnud nende kohtumiste ajal samas ruumis tugiisikuid, välja arvatud ühel juhul, kus ema terapeut oli talle toeks, kui ta kohtus oma vanima tütrega. Kõik tugiisikud ootasid ukse taga ning pärast kohtumist jõid nad osalejatega kohvi ja vestlesid. Ettevalmistavate kohtumiste jooksul lepiti kokku emotsionaalse ja füüsilise turvalisuse reeglites ning neid rakendati kogu taastamisprotsessi vältel.

Iga täiskasvanud laps otsustas, missugune on emaga kohtudes toa kujundus, ning määras ka täpsed üksikasjad, näiteks selle, kes kõigepealt tuppa astub või sellest väljub. Kõik kohtumised korraldati taastava õiguse vabatahtlikkuse, lugupidamise ja siira dialoogi põhimõtete alusel, et need aitaksid kaasa kõigi osaliste tervenemisele.

Protsessi järelkajad
Nüüd järgnevad kolme naissoost pereliikme mõtted oma kogemusest taastava õiguse protsessis osalemise kohta.

Laps A õiglusest:
„Ma ei arva, et õiglus on meie puhul täielikult saavutatud või et see üldse võimalik oleks. Kuritarvitajat ei olnud kohal, sest ta on meie hulgast lahkunud. See oli alati raske, sest meil polnud kedagi peale ema, kes paistis ka ise ohver olevat, kuid ometi isa tegusid välja vabandas, mida ta kipub tugevalt tegema tänase päevani. See lihtsalt ei ole minu jaoks enam nii [emotsionaalselt] laetud, kui oleks olnud enne [taastavat õigusemõistmist].

Laps B leppimisest:
„Suurim edusamm, mida olen teinud, on leppimine; leppimine, et mu peamine kuritarvitaja on surnud, seega ei ole mingit tõelist õiglust; leppimine, et ema ei soostu võtma vastutust oma rolli eest minu väärkohtlemist täis lapsepõlves ning ei hakka seda ka kunagi tegema.”

Laps C võimust ja kontrollist:
„Sellel [taastaval õigusel] oli võimu ja kontrolli seisukohalt mulle väga suur mõju. Ma ei olnud kunagi varem saanud kontakti oma isikliku väega ja kuigi ma ei ole kunagi lakanud ema armastamast, olin ta ees alati hirmul ja nägin teda kõikvõimsana, samas kui iseennast kujutasin võimetuna ja ilma valikuvõimalusteta. Taastava õiguse protsess oli nii kindel samm selle poole, et suudaksin emalt aru pärida.”

Tulemused
Kõik neli õde-venda on nüüdseks suhte emaga taastanud ning selles on uuel tasemel leppimist, tervenemist ja enesejõustamist.

Laps A: „… tõde tõesti vabastab. Mulle rääkis mu õde esimest korda üle neljakümne aasta tõde ja, hoolimata muudest tulemustest, on see tohutult oluline. Mulle on piisanud teadmisest, et teised teavad, eriti oluline on siin [taastavas õiguses] nõustaja / tunnistaja / vahendaja. Olen avastanud, et see annab väga palju jõudu ja aitab mul edaspidigi saada iseseisvalt kontrolli oma elu üle, hakata ennast ise väärtustama, kuigi teekond on alles pooleli.”

Laps B: „Leian, et tervenemisele kulutatud aeg on alati kasulik. Kuigi taastav õigus ei olnud päris minu jaoks, on sellel kogemusel ja selle käigus õppimisel kumulatiivne mõju. Jätkuvalt õpime, kuni elame.”

Laps C: „Mida enam sain võimalust lähemalt analüüsida mõju, mida lapsepõlv on mulle avaldanud, seda kindlamaks muutus mu soov leida taas oma tõeline mina, oma Pisike [naise nimi], nagu seda ise nimetan. Kogemus taastava õigusega näitas kristallselgelt, et emast EI ole abi minu pisikese mina taasleidmisel / tervendamisel ning kõige paremini suudan seda teha ma ise. Mul on tunne, nagu oleksin esimest korda elus tõeliselt täiskasvanuks saanud, kui TÕ mulle näitas, et emme ei tee kogu seda koledust olematuks. See ajas mu üpris konstruktiivselt vihaseks; vihast sai kiiresti otsusekindlus ning see pani mind mõistma jõudu, mis mul ilmselt lapse/teismelise/täiskasvanuna oli ja millest ma polnud varem arugi saanud või mida ei olnud suutnud varem kasutada nii, nagu vaja.”

Laps A: „Kuigi ema ei olnud mu otsene kuritarvitaja, oli ta seda mõnes mõttes [kaudselt] eespool selgitatud viisil. Jah, suhtlen tema ja kasuisaga endiselt tihedalt. Suhtlen nendega regulaarselt sõnumite teel ja kohtun emaga nii tihti kui võimalik. COVID-19 on selle loomulikult keerulisemaks teinud, kuid [muidu] oleks see olnud tihedam. Hoolitsen kõige eest, mida ta minult vajab, ja püüan olla talle abiks, kui tarvis. Ta usub täielikult, et soovin talle vaid parimat, ja nii see ka on.

Olles TÕ raames kõike proovinud, sain aru, et selle konkreetse kanali kaudu ei ole võimalik rohkem midagi teha, st panna teda avanema, saada temalt vabandus, kaastunnet jne, kuid TÕ teekond ja mu enda töö rahu ja õigluse nimel aitas mul jõuda kaugemale ja otsustada kaastunde kasuks. Mitte tingimata andestuse, ainult kaastunde, ning liikuda selle alusel edasi.”

Laps B:
„Kohtusin ema ja ta abikaasaga iga paari kuu tagant, et kahju tegemata kohvi juua [mõnikord pärast taastava õiguse protsessi], kuid olen praeguse koroonakriisi ajal neile regulaarselt helistanud. Elan nende läheduses ja olen neid vajaduse korral aidanud.

Aeg on möödunud ja kohtun emaga, kui ise soovin, ainult et praegused olud tähendavad, et seda on juhtunud sagedamini, mis tähendab lihtsalt seda, et pean olema valvsam ja ettevaatlikum selle suhtes, mis sõnu ta üritab minult kätte saada. Pean alati valvel olema.”

Laps C:
„Olen emaga suhteid taastanud aeglaselt, kuid järjekindlalt (rõhutan, et TÕ kohtumisel ei saanud ma temaga kohtuda [sest ta eitas nii suurt osa minu kogemustest]).

See oli mu elus esimene kord, kui tundsin, et mulle pööravad tähelepanu „täiskasvanud” ning loodud on eraldi protsess, mis keskendub tehtud kahjule ja tervenemisele, mitte kuritööle ja karistusele. Juba see iseenesest on mul aidanud keskenduda „kahjule ja tervenemisele”, mitte soovile [ema] karistada, mida tundsin varem ... TÕ sekkumine oli lihtsalt üks tööriist, mis aitas võimu tasakaalu nihutada ja võimaldas mul end vabastada võimust, mis tal minu üle oli. See eemaldumine andis mulle aega terveneda ja talle andestada. Sellest on olnud kasu.”

Kuigi artikli keskmes on selle perekonna kolme tütre taastava õiguse protsessis osalemise motivatsioon, kogemused ja tulemused, olen kindel, et lugejatele pakub huvi ka ema suhtumine ning mis tulemusteni tema jõudis.

Proua X nõustus osalema taastava õiguse protsessis, et hakata uuesti suhtlema oma täiskasvanud lastega, kellest ta oli võõrdunud. Ta leidis, et taastava õiguse protsess oli tema jaoks ränk; tal oli väga raske kuulata oma lapsi kõnelemas oma valust, nende kogemuste üksikasjadest ja tema rollist selles.

Mõnikord, kui laste kirjeldused juhtunust läksid lahku tema mälestustest, siis eelistas ema rääkida lastele oma kavatsustest emana nende suhtes, sest ta ei suutnud nende räägitut tunnistada täielikult.

Ometi andis taastavas õiguses osalemine emale võimaluse teha midagi sellist, mida tema lapsed tahtsid, et ta teeks – kuulata ära nende lugu, sõltumata sellest, kas ta võttis selle vastu täielikult või mitte. Ta tegi midagi, mis oli tema jaoks väga raske ja sellega soovis see naine oma lastele teada anda, et ta teeb kõik, et näidata, kui palju ta hoolib. Tema lapsed said selle sõnumi kätte. Olgugi, et ema ei suutnud või ka ei soovinud võtta täielikku vastutust oma osa eest laste kahjustamises, istus ta sellegipoolest tunnistajapingis.

Umbes kolm aastat pärast taastava õiguse protsessi lõppu oli mul võimalus selle perekonnaga uuesti kohtuda üritusel, mis ei olnud üldse seotud taastava õigusega. Nad olid jätkanud suhtlemist. Proua X-ga kohtumisel ootasin, et ta tervitab mind ametlikult, nagu ta oli seda teinud varasematel kohtumistel. Olin väga üllatunud, kui naine oma laste nähes kallistas mind ja ütles, et tänab mind selle eest, mida nende pere heaks tegin. See oli ootamatu, aga soe kallistus.

Kokkuvõte
Võttes arvesse seksuaalkuritegudega seotud sügavaid psüühilisi ja sotsiaalseid tagajärgi, eriti kui tegu on perekonnasiseselt toime pandud seksuaalvägivallaga, tuleb kaaluda paindlikku lähenemist õiglusele ja tervenemisele nii ohvrite, õiguserikkujate kui ka nende perede jaoks.

Taastav õigus pakub ühte niisugust võimalust. Poliitikakujundajate kohustus ei ole üksnes see protsess seaduslikult kättesaadavaks teha, vaid tagada teenus ka viisil, mis on turvaline nii füüsiliselt, korralduslikult kui ka eetiliselt.

ÜRO juhendmaterjalid ja väljaanded (2002, 2020) ning üha suurem hulk praktikal põhinevaid ning empiirilisi uurimistöid ja poliitikaid (vt Centre for Innovative Justice, 2014; Euroopa Nõukogu, 1999, 2018; Ministry of Justice 2013) annavad hea ülevaate sellest, kuidas pakkuda taastavat õigust eetilisel ja turvalisel viisil. Tõendid, mis seda uuenduslikku lähenemist toetavad, on ümberlükkamatud.

Nagu näitab artiklis analüüsitud juhtum, on oluline meeles pidada, et tehtud kahju ei saa enamasti parandada ühe korraga ega kindlaksmääratud aja jooksul. Pere, kelle lugu on siin artiklis jutustatud, jätkab oma tervenemise teekonda, et vabaneda lapsepõlves toimunud seksuaalse ja füüsilise väärkohtlemise mõjudest, mis on piinanud neid kogu elu. Taastav õigus ei võtnud seda valu ära, kuid pakkus võimaluse kujundada lugupidaval viisil ümber tasakaalust nihkunud võimujaotus suhete võrgustikus, rihtides seda õigemaks.

See andis ka võimaluse teha kuuldavaks varem väljaütlemata ja tunnustamata jäänud haiget saamist, valu, mis hoidis täiskasvanud lapsi ja nende ema üksteisest võõrandumise pantvangis. Taastav õigus pakkus tõel, õiglusel, solidaarsusel, vastutusel, väärikusel ja austusel põhineva turvalise viisi, mis aitas perekonnal leida taas ühisosa, hoolimata inimlikest puudustest ja keerukusest, mis on takistanud emal võtta täielikku vastutust oma laste haavamise ja altvedamise eest.

Viidatud allikad
Centre for Innovative Justice (2014). Innovative justice responses to sexual offending: pathways to better outcomes for victims, offenders and the community. Melbourne: Centre for Innovative Justice, RMIT University
Euroopa Nõukogu (1999). Mediation in penal matters. Soovitus nr R (99) 19.
Euroopa Nõukogu (2018). Recommendation CM/Rec(2018)8 of the Committee of Ministers to member States concerning restorative justice in criminal matters
Daly, K. (2006). Restorative justice and sexual assault: an archival study of court and conference cases. British Journal of Criminology, 46(2), lk 334–356
Daly, K. (2011). Conventional and Innovative Justice Responses to Sexual Violence. Australian Centre for the Study of Sexual Assault, 12. Melbourne: Australian Institute of Family Studies.
Gillen, J. (2019). Report into the Law and Procedures in serious sexual offences in Northern Ireland. www.lawsoc-ni.org/DatabaseDocs/new_8655264__gillen-review-report-into-the-law-and-procedures-in-serious-sexual-offences-in-.pdf (10.10.2020).
Gustafson, D. (2005). Exploring treatment and trauma recovery implications in facilitating victim-offender encounters in crimes of severe violence: lessons from the Canadian experience. Väljaandes: Elliot, E.,. Gordon, R. (toim.), New directions in restorative justice. Cullompton: Willan Publishing, 193–227.
Julich, S. J., Buttle, J., Cummins, C., Freeborn, E. (2010). Project Restore: an exploratory study of restorative justice and sexual violence. Auckland: AUT University.
Koss, M. P. (2014) The RESTORE program of restorative justice for sex crimes: vision, process and outcomes. Journal of Interpersonal Violence, 29(9), 1623–1660.
Keenan, M. (2012). Child sexual abuse and the Catholic Church: gender, power and organizational culture. New York: Oxford University Press
Keenan, M. (2014). Sexual trauma and abuse: restorative and transformative possibilities? Dublin: University College Dublin. http://hdl.handle.net/10197/6247 (10.10.2020).
Keenan, M. (2017). Criminal justice, restorative justice, sexual violence and the rule of law. Väljaandes: Zinsstag, E., Keenan, M., (toim.). Restorative responses to sexual violence: legal, social and therapeutic dimensions. London: Routledge, 44–68.
Keenan, M. (2018). Training for Restorative Justice Work in Sexual Violence Cases. The International Journal of Restorative Justice vol 1 (2), 291–302.
Keenan, M., Griffith A. (2019). Two Women’s Journeys towards Restorative Justice after sexual violence. Väljaanded: Pali B., Lauwaert, K., Pleysier, S. (toim.). The Praxis of Justice. Eleven Publishing. The Hague: The Netherlands.
Krug, E.G., Dahlberg, L.L., Mercy, J.A., Zwi, A.B., Lozano, R. (2002, toim.) World Report on Violence and Health. Genf: Maailma Terviseorganisatsioon; 2002.
Ministry of Justice (2013). Restorative justice standards for sexual offending cases. www.justice.govt.nz/assets/Documents/Publications/Restorative-justice-standards-for-sexual-offending-cases.pdf (10.10.2020)
Pali, B. Madsen, K. S. (2011). Dangerous liaison? A feminist and restorative approach to sexual assault. Temida, 14(1), 49–65.
Ptacek, J. (2010). (toim). Restorative justice and violence against women. Oxford: Oxford University Press.
United Nations Economic and Social Council (ECOSOC) (2002). UN Economic and Social Council Resolution 2002/12: Basic Principles on the Use of Restorative Justice Programmes in Criminal Matters, 24 July 2002, E/RES/2002/12, www.refworld.org/docid/46c455820.html (10.10.2020).
United Nations Office on Crime and Drugs (2020), (2. väljaanne). Handbook on Restorative Justice Programmes. Vienna: Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. www.unodc.org/documents/justice-and-prison-reform/20-01146_Handbook_on_Restorative_Justice_Programmes.pdf. (10.10.2020).
Van Wormer, K. (2009). Restorative Justice as social justice for victims of gendered violence: a standpoint feminist perspective. Social Work, 54 (2), 107–116.
Maailma Terviseorganisatsioon (1999). Report of the Consultation on Child Abuse Prevention, Genf: Maailma Terviseorganisatsioon. https://apps.who.int/iris/handle/10665/65900 (10.10. 2020).
Zehr, H. (1990). Changing lenses: A new focus for crime and justice. Harrisonburg: Herald Press.
Zinsstag E. Keenan, M. (2017). (toim.). Restorative responses to sexual violence: legal, social and therapeutic dimensions. London: Routledge