Sotsiaaltöö

Sotsiaalministeeriumis on valminud ülevaade asendus- ja järelhooldusest. Vaadeldud on asendushoolduse vormide, hooldust vajavate laste arvu ja vanuse muutumist.

Artikli eesmärk on tutvustada sel kevadel kaitstud Julia Dunetsi magistritööd, mis uuris hoolduse katkestamist hooldusperedes. Teema on oluline, sest paigutuse stabiilsus ja järjepidevus on oma sünniperedest eraldatud laste elus, ja seega ka asendushoolduse praktikas, oluline eesmärk. Kvalitatiivses uurimuses osalesid üheteist Eesti lastekaitsetöötajat ja üks PRIDE koolitaja, kes olid kokku puutunud hoolduse katkestamisega hooldusperedes.

Iga lapse jaoks on parim kasvukeskkond pere, kus on tagatud tema õigused ja vajadused. Vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsed paigutatakse võimaluse korral elama kasuperedesse. Sageli on kasuperedes ka bioloogilised lapsed, kelle jaoks kasulaste lisandumine tähendab olulist elumuutust.

Mõttekoda Praxise uuring selgitas välja peamised mured lapsendajate ja hooldusperede tugi- ja seiresüsteemis. Uuringu tarbeks tehti intervjuud Eesti eri piirkondades elavate perede ja nende tugiorganisatsioonide esindajatega, aga ka KOVi lastekaitse- ja sotsiaaltöötajaga.

Nadežda Leosk kaitses sel talvel Tartu Ülikoolis magistritöö, milles uuris laste füüsilisest isikust eestkostjate lugusid. Ta soovis mõista nende kogemusi ja vajadusi, tõlgendusi ja ettekujutusi eestkostest, samuti eestkostja ja teiste eestkoste protsessiga seotud asjaosaliste rolle.

Õigus identiteedile on lapse üks kodanikuõigus ja -vabadus. Päritoluperes kasvavad lapsed naudivad seda õigust enamasti iseenesestmõistetavalt. Asendushooldusperes kasvavate laste puhul on nende identiteediõigus aga erilise tähtsuse ja tähendusega, seda tuleb austada ja sellega arvestada