Kahjude vähendamise keskus

Back

28 APRIL 2017

Caty lugu

Tere! Mina olen Caty (38) ja see on minu lugu. Püüan hästi lühidalt, sest kui laskuksin peensusteni kõikidesse detailidesse siis jääksingi kirjutama. Aga okei, lugege siis kuidas üks inimene ennast teadlikult ja tahtlikult hävitas mitmekümneid aastaid.

Olin päris noor kui tarvitama hakkasin. 17aastaselt, 1995. aastal tulin Kaagverest ja praktiliselt kohe hakkasin elama koos oma tulevaste laste isaga, kes oli sama vana kui mina, aga juba tarvitas. Aga ma ei teadnud seda. Sain sellest teada paar kuud hiljem, kui ta võttis mind kaasa ühte korterisse, kus tema ja ta sõbrad keetsid mooni.

Mäletan, et jubedalt haises lahusti ja äädika järele ja siis mingi moment tema ja ta sõber, ise olid nad juba imelikult sassis, pakkusid mulle, et äkki ka prooviksin. Algul olin vastu, aga siis vaatasin, et neil oli kummaliselt hea olla ja tekkis huvi. Kes siis võis teada, et see mulle nii saatuslikuks võib saada. Hiljem hakkasin temaga koos pea iga päev nii öelda “proovima”. Mulle see kaif hullusti meeldis.

Paari kuu pärast, kui ei teinud, hakkas imelikult paha olla, ma siis veel ei teadnud et need on “lomkad". Kui talle rääkisin, siis ta seletas, et olen juba sõltuv. Aga mul oli savi, sest iga süst võttis ju pahaolemise ära. Edasi õpetas ta mind varastama ja ma ei häbene öelda, et see tuli mul hästi välja. Mulle meeldis varastamine ja see adrenaliin.

Nii kestis see kuni 1998. aasta lõpuni, mil mind pandi esimest korda vangi. Selleks ajaks olin suutnud suhted emaga täiega ära rikkuda, aga tal oli veel lootust ja ta aitas mind esimest korda vanglas. Aga kui välja tulles kõik samamoodi edasi läks, saatis ema mu pikalt. Ja eks mul oligi üksi palju lihtsam. Külmutasin kõik oma tunded ja sisendasin endale, et mul ei olegi kedagi vaja.

Oi, aga vangis mulle ka alguses väga meeldis! Sain seal ideaalselt hakkama ja kõik kõige hullemad kriminaalid olid mulle head sõbrad ja sõbrannad. Minu elu stabiilsuseks said varastamine, tarvitamine ja vangla. Tarvitasin ainult raskeid narkootikume, algul mooni, siis heroiini, siis fentanüüli. Vahest ka amfetamiini. Vangis istusin ainult varguste eest. Tegelikult mul ei olnud õigeid sõpru, sest kõik olid tarvitajad ja vangid. Selles sfääris oli mu reputatsioon kõrge ja liidrilik.

2000. aastal sünnitasin Harku vanglas poja ja mu ema käis sünnitusmajas ja andis mulle valiku, et kas lõpetan ja naasen ema juurde või jätkan ja siis pole mul enam ema. Ma valisin viimase. Sellest ajast saadik ei ole ma oma ema enam näinud. Tean, et ta elab Soomes ja tal on kõik hästi. Aga mina elasin sama sita sees edasi veel 16 aastat. Tarvitamine, vangla, vangla, tarvitamine ja see tundus olevat lõputu! Mulle tundus, et inimesed isegi ei ela nii kaua kui mina tarvitan ja kinni istun.

Kokku on mul istutud 13 aastat. 2003. aastal sünnitasin jälle poja, aga kuna olin tarvitaja ja mul polnud kuhugi minna, siis jätsin ta sünnitusmajja. See oli vist kogu selle aja jooksul kõige õigem tegu, sest minna pojaga õue elama ja mööda diilereid jooksma, tundus veel hullem. Ta on praegu 13 ja ma pole teda kunagi näinud, kuid loodan südamest, et temaga on kõik hästi ja tal on inimesed, kes teda kasvatavad, teda armastavad ja hoiavad. Mina aga jätkasin enda tarvitamist ja vangis istumist.

Kaif polnud enam see, sest ei tundnud enam midagi. Doosid olid juba hullumeelsed ja varastada tuli aina rohkem, aga kohti kust varastada jäi järjest vähemaks ja järjest tihedamini hakkasin vangis istuma, kuid vabaneda ma sellest sõltuvusest lihtsalt ei suutnud. Ja milleks? Ma olen üksi kogu maailas, mind pole vaja kellelegi ja ka mulle pole vaja kedagi! Issand kui nõmedad eneseõigustused ja haletsused. Aga tänu sellele püsisin ma elus. Selle aja jooksul olen kaotanud kümneid sõpru ja tuttavaid, kes on surnud kas siis üledoosi või tarvitamise tagajärjel tekkinud haigustesse. Ise jäin HIV-i 2007. aastal. Kuigi mitte läbi süstla, aga siiski armastasin ma narkarit ja temast nakatusin sugulisel teel.

Tänaseks olen ma tarvitanud juba 21 aastat. Viljandi rehabilitatsioonikeskusest olin kuulnud juba ammu, kuid vaatamata mõnedele headele ja vanadele tuttavatele, kes ise siin Viljandis läbisid programmi ja on kained juba nii mõnigi aasta, ei suutnud ma endale tunnistada, et see võiks olla koht, kust minagi saaks abi. Need samad inimesed soovitasid mul minna Viljandisse, aga ma ei võtnud neid kuulda. Arvasin, et ainult mina ise võin ja suudan ennast aidata. Appi kui tobe - sest ei suutnud ju!!

Lõpuks aasta tagasi, 2016. aastal, sain järjekordselt vanglast välja ja suutsin neli kuud olla ilma fentanüülita. Kuigi vahest tarvitasin amfetamiini, olid need neli kuud minu jaoks suhteliselt kained. Muideks, minu esimesed neli kuud väljas 20 aasta jooksul! Aga tegelikult oli ka see vaid aja küsimus, millal tarvitama hakkan, sest kaif oli mul käes iga päev ja oma tervenemiseks ei teinud ma ju midagi. Kahju, et sellest alles praegu aru saan, aga hea, et üldse saan!!!

Otsisin siis isegi oma ema Facebookist üles ja mingil määral püüdsin suhet taastada. Kuid siis äkki tuli tagasilangus ja kõik läks veel hullemaks kui üldse kunagi oli! Need kolm kuud, mis tarvitasin enne keskusesse tulekut, olid minu jaoks hullemad kui kõik need 20 aastat kokku. Ma ei suutnud endale andestada ja oma järjekordse tarvitamisega leppida.

Tundsin, et kas lähen hulluks või pean saama ravi – vot siis adusin täiega, et ma ei suuda ise. Mul on vaja abi! Ja see abi ei lasknud ennast oodata! Helistasin Viljandisse ja õnneks oli ka koht kohe olemas! Olen jube õnnelik ja rahul, et tegin selle pisikese sammu abi järele. Olen tänulik kõikidele spetsialistidele, kes minuga siin tegelevad ning aitavad ja toetavad.

Ma vist ei ütleks kunagi kellegile, et ära sa mingil juhul proovi ühtegi narkotsi, sest see on mõttetu. Nagu teada, on keelatud vili alati magusam ja huvitavam. Pigem tuleks juba teismeliseeas seletada, mis on üldse sõltuvus ja mis tagajärjed on tarvitamisel. Aga neile, kes juba tarvitavad ütleksin, et ärge kartke küsida abi tunnistades oma probleemi. Ja ärge hellitage oma lootusi, et saate ise hakkama – EI SAA!!!! Sest füüsiline “lompka” ei ole kübetki sellest, kui katki te olete emotsionaalselt ja psüühiliselt! Nii, et kui on nii palju tahtejõudu, et aastaid tarvitada, siis leiate ka tervenemiseks ja muutusteks seda sama tahet ja jõudu! Nii, et tehke proovi, sest hullemaks enam nagunii midagi minna ei saa!!

Tarvitamine on aeglane, kuid järjekindel enesetapp. Usku, edu, lootust ja armastust!

Parimate soovidega
Caty