Statistika

Tagasi

06. APRILL 2015

Verekomponentide tootmine ja kasutamine 2014

Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaasis avaldati 2014. aasta verekomponentide tootmise ja kasutamise andmed

Eestis käis eelmisel, 2014. aastal, vereloovutusi andmas kokku 36 255 inimest. Kui mullu võrreldes 2013. aastaga doonorite üldarv vähenes ligi kolme protsendi võrra, siis pikemat perioodi arvestades on aktiivsete veredoonorite arv oluliselt kasvanud.

Vereloovutuskordi oli eelmisel aastal kokku 60 890, seega loovutas üks doonor keskmiselt 1,7 korda verd. Võrreldes vereloovutuskordade arvu 2013. aasta näitajaga, oli tulemus vaid pisut väiksem (0,6%). 

Korduvdoonorite osatähtsus esmas- ja korduvveredoonoritest kokku on see aastaga ühe protsendi võrra kasvanud. Uute doonorite hulk ajapikku väheneb, aga korduvalt doonoriks olnud inimeste arv suureneb. Nii on näiteks viimase nelja aastaga esmasdoonoreid 20% võrra vähem, kuid korduvdoonoreid on ligi 7% rohkem.

Doonorite seas oli ka 518 afereesidoonorit. Tavalisest täisvere loovutamisest erineb see selle poolest, et afereesidoonorilt eraldatakse protseduuril separaatori abil verest vaid vajalikku verekomponenti ning ülejäänud veri kantakse doonori vereringesse tagasi. Afereesidoonoriks sobivad korduvalt täisverd loovutanud ja hea terviseseisundi ning normis analüüsitulemustega inimesed.

Afereesiprotseduure viidi mullu läbi kokku 2145 korral, mis keskmiselt teeb ühe afereesidoonori kohta 4,1 protseduuri aastas. Afereesiprotseduuride hulk on viimase nelja aastaga peaaegu kahekordistunud. 

Avaldatud andmed sisaldavad esimest korda ka vereloovutuste ülevaadet doonori soo ja vanuserühma lõikes. See näitab, et veredoonorluses on võrdselt esindatud nii mehed kui naised. Samas kui täisverd andvate doonorite seas on pisut enam naisi (51,5%), siis afereesidoonoriteks on arvestades üldist sobivust ootuspäraselt valdavalt mehed (99,8%). 

Kui võrrelda vereloovutusi doonori vanuse järgi, siis verekeskustes annetavad verd pigem nooremad ning verekeskuste väljasõitudel on vereloovutajad pigem vanemad inimesed.

Samuti on esmakordselt avaldatud statistika doonoriks saada soovinud, kuid siiski mittesobinud inimeste kohta. Välja on toodud peamine põhjus, mille alusel on veredoonorlus kas ajutiselt või alaliselt keelatud. Iga kord kui inimene verd andma tuleb, hinnatakse tema doonoriks sobivust, et tagada nii doonori kui doonorivere saajate ehk patsientide ohutus. Kokku registreeriti 2014. aastal doonoriks mittesobivaid inimesi 7955 korral. Peamine põhjus veredoonorlusest kõrvale jäämisel oli inimese madal vere hemoglobiini tase – 43,5% kõigist doonorlusest kõrvale jäänutest. 

Kogutud ja kontrollitud doonorverest valmistatud verekomponente kasutatakse rasketel operatsioonidel või sünnitustel, patsientide raviks verejooksu, raske trauma, aneemia, leukeemia, vähi- ja maksahaiguste, põletuste ja mitmete teiste haiguste puhul. Mullu kasutati verekomponente haiglates üle Eesti kokku 19 454 patsiendi ravis. Seega saab välja tuua, et iga vereloovutus aitas päästa kolme inimese elu. 

Eestis käis eelmisel, 2014. aastal, vereloovutusi andmas kokku 36 255 inimest. Kui mullu võrreldes 2013. aastaga doonorite üldarv vähenes ligi kolme protsendi võrra, siis pikemat perioodi arvestades on aktiivsete veredoonorite arv oluliselt kasvanud, näitab Tervise Arengu Instituudi täna avaldatud statistika.

 

Vereloovutuskordi oli eelmisel aastal kokku 60 890, seega loovutas üks doonor keskmiselt 1,7 korda verd. Võrreldes vereloovutuskordade arvu 2013. aasta näitajaga, oli tulemus vaid pisut väiksem (0,6%).

 

„Kui vaadata korduvdoonorite osatähtsust esmas- ja korduvveredoonoritest kokku, siis on see aastaga ühe protsendi võrra kasvanud,“ tõi välja instituudi analüütik Ingrid Valdmaa. „Uute doonorite hulk ajapikku väheneb, aga korduvalt doonoriks olnud inimeste arv suureneb. Nii on näiteks viimase nelja aastaga esmasdoonoreid 20% võrra vähem, kuid korduvdoonoreid on ligi 7% rohkem.“

 

Doonorite seas oli ka 518 afereesidoonorit. Valdmaa selgitas, et tavalisest täisvere loovutamisest erineb see selle poolest, et afereesidoonorilt eraldatakse protseduuril separaatori abil verest vaid vajalikku verekomponenti ning ülejäänud veri kantakse doonori vereringesse tagasi. Afereesidoonoriks sobivad korduvalt täisverd loovutanud ja hea terviseseisundi ning normis analüüsitulemustega inimesed.

 

Afereesiprotseduure viidi mullu läbi kokku 2145 korral, mis keskmiselt teeb ühe afereesidoonori kohta 4,1 protseduuri aastas. Afereesiprotseduuride hulk on viimase nelja aastaga peaaegu kahekordistunud.

 

Avaldatud andmed sisaldavad esimest korda ka vereloovutuste ülevaadet doonori soo ja vanuserühma lõikes. See näitab, et veredoonorluses on võrdselt esindatud nii mehed kui naised. Samas kui täisverd andvate doonorite seas on pisut enam naisi (51,5%), siis afereesidoonoriteks on arvestades üldist sobivust ootuspäraselt valdavalt mehed (99,8%).

 

„Kui võrrelda vereloovutusi doonori vanuse järgi, siis verekeskustes annetavad verd pigem nooremad ning verekeskuste väljasõitudel on vereloovutajad pigem vanemad inimesed,“ lisas analüütik.

 

Samuti on esmakordselt avaldatud statistika doonoriks saada soovinud, kuid siiski mittesobinud inimeste kohta. Välja on toodud peamine põhjus, mille alusel on veredoonorlus kas ajutiselt või alaliselt keelatud. Iga kord kui inimene verd andma tuleb, hinnatakse tema doonoriks sobivust, et tagada nii doonori kui doonorivere saajate ehk patsientide ohutus. Kokku registreeriti 2014. aastal doonoriks mittesobivaid inimesi 7955 korral. Peamine põhjus veredoonorlusest kõrvale jäämisel oli inimese madal vere hemoglobiini tase – 43,5% kõigist doonorlusest kõrvale jäänutest.

 

Kogutud ja kontrollitud doonorverest valmistatud verekomponente kasutatakse rasketel operatsioonidel või sünnitustel, patsientide raviks verejooksu, raske trauma, aneemia, leukeemia, vähi- ja maksahaiguste, põletuste ja mitmete teiste haiguste puhul. Mullu kasutati verekomponente haiglates üle Eesti kokku 19 454 patsiendi ravis. Seega saab välja tuua, et iga vereloovutus aitas päästa kolme inimese elu.