Traumateadlik elulootöö asendushooldusel kasvavate laste identiteedi toetamiseks: osalusuuringu esimese kahe etapi tulemused ja kolmanda etapi plaanid

---

KOKKUVÕTE

Artikkel tutvustab traumateadliku elulootöö metoodika kasutamise võimalusi Eestis asendushooldusel kasvavate laste identiteedi toetamiseks.

Tartu Ülikooli osalusuuringu[1] kahes esimeses etapis tutvustati seda asendushooldusel kasvavatele lastele ja nende vahetutele hooldajatele, seejärel kohandati ning testiti. Praegu kavandatakse uuringu kolmandat etappi.

Artikkel avab kolme teemat: asendushooldusel kasvava lapse identiteedi teadliku ja sihikindla toetamise vajadus ning võimalikkus; trauma mõju lapse arengule ja vajadus seda teada lapse hooldamisel; traumateadliku elulootöö põhimõtted, mis on asendushooldusel laste ja nende vahetute hooldajate toetamise üks abistav metodika lapse arendamisel.

Õppides traumateadliku elulootöö rakendamise rahvusvahelistest kogemustest ja selle testimisest osalusuuringu käigus, võib väita, et elulootöö võib oluliselt parandada Eesti asendushoolduse kvaliteeti.

MÄRKSÕNAD

Asendushooldus, identiteet, traumateadlik elulootöö, elulooraamat, osalusuuring

---

Eesti asendushoolduse viimaste aastate areng

Vaadates Eesti asendushoolduse käekäiku teiste riikide taustal, on viimaste aastate suundumused lootustandvad: iga aastaga väheneb perest eraldatud laste arv ja üle kolmandiku lastest naaseb sünniperre (Sarv jt 2021). See lubab oletada, et peredele laste kasvatamisel pakutav abi on tõhus. Positiivne on ka see, et enamik lastest, kes ei saa kasvada sünniperes, elab perepõhisel asendushooldusel, kus laps saab kogeda loomulikke peresuhteid. Neist üle poole on eestkosteperedes, kellest suure osa moodustavad sugulased (Leosk 2021). Sel juhul ei ole side sünnivanematega lõplikult katkenud, mis on lapse identiteedi kujunemisel tähtis mõjutegur. Siiski on aastate jooksul vähenenud hooldusperede arv, kuigi just hoolduspere on maailmas hinnatud parimaks asendushoolduse vormiks eeskätt hoolduse parema kvaliteedi tõttu. Hooldusvanem on eriettevalmistusega, ennast pidevalt täiendav teenuseosutaja, kes jagab vastutust lapse eest kohaliku omavalitsuse, lapse seadusliku eestkostjaga. Eestkostepere ja lapsendaja vastutavad seevastu ise tervenisti lapse eest ning peavad raskuste korral ise abi otsima.

Positiivne on ka, et viimaste aastatega on vähenenud asutuses kasvavate laste arv. Traditsiooniliste asenduskodude elukorraldus on oluliselt muutunud, osa neist on üle läinud perekodu süsteemile, mis pigem sarnanevad SOS-lastekülaga: kuni kuus last elavad väikestes peremajades ja nende eest hoolitsevad perevanemad.

Lapse hooldus peab muutuma sihikindlalt traumateadlikuks, lapse eneseusu ja enesehinnangu tõstmisele suunatuks.

Ka traditsioonilise asenduskodu (endine lastekodu) elukorraldus on muutunud lapsesõbralikumaks, lapsed elavad väiksemates rühmades (kuni kuus last). Õed-vennad elavad koos, v.a juhul, kui see võib kahjustada nende endi heaolu. Siiski ei võimalda asutuses elamine lastel peresuhteid kogeda. Et seda puudust korvata, otsitakse vabatahtlikke tugiperesid, kes on valmis asenduskodulapsi enda koju võtma nädalavahetustel, pühadeks ja koolivaheajaks. Mõni tugipere hakkabki edaspidi lapsele hoolduspereks, mis pakub lapsele head võimalust liikuda perre, keda ta juba tunneb.

Eelpool öeldut kokku võttes tuleb tunnustada Eesti asendushoolduse pingutusi muutuda järjest perepõhisemaks. Muudatused aga on pigem formaalsed, näiteks eeldatakse, et kui suunata laps perre või peremudeliga asutusse, siis sellest piisab. Loodetakse, et pered ise leiavad lapse kasvatamisel õiged lahendused. Õnneks juhtubki sageli nii, et abivalmid kasuvanemad ja asutuste töötajad leiavad intuitiivselt õiged vahendid laste kasvatamiseks, kuid loota juhusele ei ole eriti jätkusuutlik.

Oluline puudus on endiselt, et piisava toetuse ja teadmisteta heasüdamlikud ning abivalmis hooldajad suhtuvad lapsesse pigem kui hoolduse objekti, vähe arendatakse sihikindlalt lapse subjektsust ja autonoomiat. Last objektina käsitleda on hooldajale palju mugavam, sest siis ei pea vastama keerulistele küsimustele ega selgitama lapse sisemisi vastuolusid. Kuid neid ebamugavusi vältides pidurdatakse lapse teadlikkuse arengut, mida on vaja tema ainulaadse identiteedi arenguks.

Segase identiteediga inimesest, kellel puudub adekvaatne minapilt, kes ise eirab oma minevikku, elab ainult hetkes, mis kohe kaob ka mälust, sest puudub harjumus elusündmusi mõtestada, ei saa areneda ka iseseisev ja vastutustundlik toimija. Lastel puuduvad sageli vastused neile kõige tähtsamatele küsimustele, näiteks miks ta elab asenduskodus või hooldusperes, miks juhtus temaga see, mis juhtus, kes otsustas teda perest eraldada ja mille alusel otsus tehti. Lapsel on raske väljendada oma tundeid või mõtteid, mis on selgelt arengutrauma tagajärg. Tal on raske seletada, mida ta vajab ja isegi mida ta tahab, ta ei tea, miks ta teeb seda, mida ta teeb, miks on nii agressiivne jne. Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21, punkt 2 ütleb, et laps tuleb ära kuulata ja tema arvamust arvesse võtta, kuid arengutraumaga lapsel on raske oma arvamust selgelt väljendada, eriti juhul, kui puudub võimalus iga päev harjutada oma elus toimuva sõnastamist. Selleks omakorda on tal vaja arusaadavalt edastatud infot ja võimalust harjutada oma elusündmuste mõtestamist – läbirääkimist (Perry ja Winfrey 2022; Siegel ja Bryson 2016), mida ta saab teha ainult siis, kui tal on hooldajatega usalduslik suhe. Lapse hooldus peab muutuma sihikindlalt traumateadlikuks, lapse eneseusu ja enesehinnangu tõstmisele suunatuks. Seda protsessi toetab traumateadlik elulootöö.

Identiteet ja elulootöö

Eesti keele seletava ja õigekeelsussõnaraamatu järgi on identiteet „teadmine endast sotsiaalseis olukordades ja suhetes; eneseteadvus“, „enesetaju, identsus“. Wikipeedia täpsustab: „Isikusamasus ehk isikuline identiteet on identiteedi osa, mis kajastab konkreetseks sünnipäraseks isikuks olemist ehk ühe kindla isiku järjepidevat iseendaks olemist. See on konkreetse isikuandmete komplekti lahutamatu kuulumine konkreetse füüsilise keha juurde“ ning „omaduste hulk, mis teevad objekti unikaalseks võrreldes teiste objektidega …“

Definitsioonides märgitakse individuaalse identiteedi kõrval ka kollektiivset identiteeti, kuuluvust väiksematesse või suurematesse rühmadesse. Inimese individuaalne ja kollektiivne identiteet on omavahel tihedalt seotud. Tähtis on identiteedi määratlemisel meeles pidada, et identiteet kujuneb suhetes. Suhete roll on tähtis seetõttu, et üksteisega suheldes verbaliseerime oma tõlgendusi ennast ja oma elu sündmustest ehk jutustame lugusid ennast teistele ja kuulame nende lugusid ennast. Nii areneb narratiivne mälu (Perry ja Winfrey 2022; Siegel ja Bryson 2016; Van der Kolk 2020), mis tähendab, et inimene on võimeline mäletama vaid seda, mis on keele kaudu väljendatud ehk jutustatud. Sellega seletatakse ka inimese esimesi mälestusi, mis ulatuvad aega, kui laps hakkab rääkima. Jerom Bruneri (1987/2004) arvates ongi inimesed need narratiivid, milles nende elusündmused on jutustatud – me oleme see, mida me enda kohta mäletame.

Kuid identiteedi seisukohalt on tähtsad ka need sündmused, mis toimuvad inimese esimestel kuudel ja aastatel, kui narratiivne mälu veel ei tööta. Need mälestused jäävad kehasse ja inimene vajab infot ka selle kohta, mis juhtus siis, et mõista arusaamatuid pilte ja tundeid, mis tal aeg-ajalt tekivad (Maté 2021; Perry ja Winfrey 2022; Van der Kolk 2020).

Arengutraumaga lapsel on raske oma arvamust selgelt väljendada, eriti juhul, kui puudub võimalus iga päev harjutada oma elus toimuva sõnastamist.

Lapsele on tema sünnipere esimene loomulik keskkond, kus hakkab kujunema tema identiteet. Ta saab üpris kiiresti aru, mis on tema koht peres ja suhetes pereliikmetega areneb eneseteadvus samm-sammult. Iga päev saab ta teada midagi ümbritsevast maailmast ja iseendast. Ta teab, kelle poole ja kuidas peab ta pöörduma, kui tahab mõnd oma vajadust rahuldada. Peale selle saab laps oma pere ja iseenda lugude osaliseks. Lugude kaudu, mida jutustatakse korduvalt, saab laps teada, missugused on tema perre kuuluvad inimesed, kellega ta ennast samastab, ja milline ta ise on ja oli väikesena. Need lood saadavad teda terve elu. Sünniperes üles kasvanud inimene saab oma identiteedi vundamenti automaatselt, erilise jõupingutuseta. Lasteaias ja hiljem koolis saab laps ennast võrrelda teiste laste ja nende peredega ning nõnda veelgi täpsemat teavet nii iseennast kui ka oma perest üldisemalt. Samal ajal areneb kollektiivne identiteet – mina ja mu pere koolikaaslastega võrdluses ja siis ka koolipere laiemas kontekstis. (Lugude rollist identiteedi konstrueerimisel täpsemalt vt veel Habermas ja Bluck 2000; McAdams 1996; McLean 2005; Nelson ja Fivush 2004).

Lapsed, kes mingil põhjusel ei saa kasvada sünniperes, eriti need, kes eraldati perest väga noorena, jäävad sellest kõigest ilma. Hea, kui laps saab kasvada armastavas kasuperes, sest kasuvanemad saavad asendada mitte ainult sünnivanemaid, vaid ka pere- ja lapsepõlvelugusid. See, kuidas laps mõtestab olukorda, kus kasuvanemate kõrval on ka sünnivanemad, oleneb paljustki tema võrgustikust, kuhu peale kasuvanemate kuuluvad ka spetsialistid, õpetajad, lasteaia- ja klassikaaslased koos oma peredega.

Kui laps kasvab asenduskodus, siis on tema identiteedi kujunemise toetamine kasvatajate ja perevanemate ülesanne ning lausa kohustus. Vaja on väga suurt kompetentsust, julgust ja vastutust, et vastata küsimustele lapse mineviku kohta, mis on sageli seotud emotsionaalselt raskete teemadega.

Lapse mineviku dramaatiliste sündmuste ja valgete laikudega tegelemine ei ole sugugi kerge ülesanne. Sellepärast eelistati kaua aega käsitleda asenduskodusse saabuvat last n-ö puhta lehena, kelle elu algas sel hetkel, kui ta asenduskodu uksest sisse astus (Sindi 2016; Sindi ja Strömpl 2019). Kuid see ei ole hea käsitus, sest probleemide ignoreerimine kahjustab lapse mitmekülgset arengut ja lapsed tahavad teada, mis juhtus (Besson 2007; McGill jt 2018; Rose 2017, Staines, Selwyn 2020).

Traumateadlik hooldaja mõistab, et lapse väljakutsuva, agressiivse, ebaadekvaatse käitumise põhjused on seotud läbielatud traumaga.

Et lapsest kasvaks eneseteadlik inimene ja tal areneks terviklik ning positiivne identiteet, on tal palju vaja suhelda usaldusväärse täiskasvanuga, kes aitab mõtestada lapse olukorda ja elusündmusi, mis on hädavajalikud tema identiteedi arenguks ja milleks neil on sarnaselt teiste lastega seadusega antud õigus (vt ÜRO lapse õiguste konventsioon, art 8 ja art 29) (Besson 2007). Tähtis on ka see, et sellist infot annavad need täiskasvanud, kes lapsega iga päev suhtlevad.

Lapse vahetutel hooldajatel aga on vaja adekvaatset, lapsesõbralikus keeles koostatud ja last säästvat teavet, mille peaks saama koos asendushooldusele saabuva lapsega. Praegu tuleb asenduskodusse suunatud lapsega parimal juhul kaasa kohtuotsus ja juhtumiplaan, mis on koostatud keerulises juriidilises keeles ja kus faktid võivad olla esitatud last mitte säästvalt. Igal juhul pole need dokumendid ette nähtud lastele tutvustamiseks. Paljud kasuvanemad ei teagi, et on olemas juhtumiplaan. Isegi kui sellised dokumendid saabuvad, pole asenduskodu töötajal ega kasuvanemal aega ega oskusi, et „tõlkida“ keeruline juriidiline keel lapsele arusaadavaks. Segadust tekitab ka andmekaitseseadus, mis keelab edastada eriti delikaatseid andmeid asutuse töötajatele ja kasuvanematele. Nõnda jääb tühimik lapse sündimise, sünnipere ja eraldamise põhjuste ning käigu küsimustes. Kuid lapsel on õigus sellele teabele, sest need on tema elu andmed ja ilma nendeta ei saa rääkida identiteedi adekvaatsest kujunemisest.

Eespool öeldut arvestades tuleb asendushooldusel kasvavate laste identiteedi toetamisele senisest palju rohkem ja süsteemsemalt tähelepanu pöörata ning selleks kasutusele võtta olemasolevaid vahendeid ja rakendada sobivaid meetodeid.

Üks selline meetod on elulootöö, mida paljudes Eestiga sarnastes liberaalse lastekaitsepoliitikaga riikides (nt Suurbritannia, USA, Austraalia, Kanada) kasutatakse alates 1960. aastatest lastekaitses kohustuslikult (sellest täpsemalt vt Backhaus 1984; Cook-Cottone ja Beck 2007; Rees 2009; Rose ja Philpot 2005; Willis ja Holland 2009). Algul piirduti lapsele elulooraamatu koostamisega, mis tähendas, et lapse eraldamisel perest ja asendushooldusele suunamisel koostas juhtumiga tegelev lastekaitsetöötaja lapsele elulooraamatu, milles olid kirjas faktid ja andmed lapse sünnipere ning juhtumi kohta. See elulooraamat liigub koos lapsega ja iga asutus või hoolduspere täiendab seda.

Elulooraamatu lapsele kogutud andmed on ka praegu elulootöö metoodika üks osa. Aja jooksul aga leiti, et ei piisa lihtsalt andmete kogumisest, et need kunagi hiljem, näiteks lapse täisealiseks saamisel talle näidata, sest inimese identiteet kujuneb pidevalt ja ta vajab midagi rohkemat kui lihtsalt fakte oma elu kohta. Ta vajab teadliku toetust nii mineviku kui ka oleviku sündmuste mõtestamisel. Samal ajal aju-uuringute ja lapsepõlves kogetud traumaatiliste sündmuste mõju uurimise käigus tekkinud teadmuse tulemusena hakkas arenema uus suund: traumateadlik elulootöö. Richard Rose (2012 ja 2017) nimetab seda elulootöö teraapiaks traumakogemusega lastele. Esiteks keskenduvad elulootöö selle suuna esindajad lapse abistamisel eelkõige lapse ja vahetu(te) hooldaja(te) usalduslike suhete arendamisele; teiseks lapse enda teadlikkuse, enesehinnangu ja eneseusu tõstmisele ning kolmandaks lapse argielu sündmuste märkamise ja mõtestamise harjutamisele. Enne traumateadliku elulootöö tutvustamist on tähtis selgitada, mis on trauma ja mida tähendab traumateadlik hooldus.

Trauma mõiste ja traumateadlik elulootöö

Perest eraldatud lapsed on traumakogemusega. Seda tuleb meeles pidada, kui soovime aidata neil trauma tagajärgedest terveneda. „Trauma on sündmus, sündmuste seeria või tingimuste kompleks, mida indiviid kogeb psühholoogiliselt või emotsionaalselt kahjuliku või eluohtlikuna ja millel on jätkuv kahjulik mõju tema toimimisele ning vaimsele, füüsilisele, sotsiaalsele, emotsionaalsele ja spirituaalsele heaolule“ (SAMHSA). Põhiline traumaatilise kogemuse mõju on intersubjektiivsete suhete rikkumine. Asendushooldusel kasvavad lapsed on kogenud kõige raskemat traumat: inimesed, kelle ülesanne oli neid kaitsta igasuguste ohtude eest, seadsid ise neile usaldatud lapsi ohtu. Sellega rikkusid nad lapse arengu kõige tähtsamat tingimust: turvalist vajaduste rahuldamist, mille käigus tekib lapse ja ümbritseva maailma usalduslik suhe. Siinjuures tuleb kohe märkida, et väärkohtlevad, hooletud vanemad on sageli olnud samuti väärkohtlemise ohvrid või ei suuda nad mõnel muul põhjusel, näiteks sõltuvus- või muu haiguste tõttu, lapse eest adekvaatselt hoolitseda.

Traumakogemusega lastel võib olla palju probleeme, kuid neil on ka palju positiivset potentsiaali, mida tuleb märgata ja toetada.

Kui lapse vajadused jäävad esimese eluaasta jooksul järjepidevalt rahuldamata, siis ei anna ta neist enam märku ja kaotab nendega sideme (vt nt Herman 1997; Maté 2021; Perry 2009, 2017, 2022; van der Kolk 2020). Kahjustada saab põhiline ellujäämisinstinkt. Hooletusse jäetud ja väärkoheldud lapse aju areneb teismoodi kui armastavat hoolt kogeva lapse aju (vt nt Perry 2006, 2009, 2022; Rose 2012; Siegel ja Bryson 2016; Van der Kolk 2020; 2005). Inimesed, kes kannavad hoolt traumakogemusega laste eest, peavad teadma trauma võimalikke tagajärgi ja kuidas need väljenduvad lapse käitumises. Nad peavad teadma, et arengutraumaga lapsed vajavad teistsugust reageerimist käitumisele. Traumateadlik hooldaja mõistab, et lapse väljakutsuva, agressiivse, ebaadekvaatse käitumise põhjused on seotud läbielatud traumaga, ning reageerib sellisele käitumisele rahulikult ja mõistvalt. Ta teab ka, et kui laps on liiga hea, liiga alluv ja kui ta püüab olla ümbruskonnale igati meelepärane, võib see olla trauma mõju ning ka sellega tuleb midagi ette võtta, sest ka niisugune käitumine võib kahjustada lapse autonoomia arengut.

Traumateadliku hoolduse esimene ülesanne on toetada lapsel usalduse tekkimist maailma vastu, aidata luua usaldusväärne side oma emotsioonide ja teiste inimestega. See kindlasti ei tähenda, et lapsega peaks alustama vestlusi sellest, mis temaga on juhtunud, kuid traumateadlik hooldaja peab olema valmis lapse küsimustele vastama lapsesõbralikult ja last säästvalt. Laps peab selle töö käigus muutuma eneseteadlikumaks, tal peab tugevnema eneseusk ja tal peab arenema iseenda ning oma elu sündmuste mõtestamise harjumus: ta peab märkama, mis temaga juhtub, sõnastama ja tõlgendama neid sündmusi, sest sellega ta arendab oma narratiivset mälu, mis ongi identiteedi kujunemise alustala.

Traumateadlik elulootöö (Boots 2022, Rose 2012, 2017, Wrench ja Neilor 2013) koosneb laias laastus kahest osast. Üks osa on pühendatud sünnivanemate hoolitsusest ilma jäänud laste kohta käivate andmete ja sünnipere lugude kogumisele, kui lastekaitsetöötaja ei ole neid edastanud. Eespool oli juba juttu elulooraamatu sellest osast, mis koostatakse lapsele. Eestis oleks selle töö tegija KOV-i lastekaitsetöötaja, kes niikuinii peab koostama lapse juhtumiplaani ja kelle käes on kõige rohkem andmeid lapse juhtumi ning lapse sünnipere kohta. Nendes riikides, kus elulootöö on lastekaitsetöö kohustuslik osa, saavad lastekaitsetöötajad selleks eriväljaõppe ja neid nimetatakse elulootöö spetsialistideks.

Elulooraamatusse kogutud info aitab lapse vahetul hooldajal mõista lapse üleelamisi ja ära hoida tema taasohvristamist, vältides olukordi, mis võivad lapsele meenutada minevikutraumasid. Teisest küljest aitab lapse kohta kogutud teave hooldajal täita valgeid laike lapse eluloos ning vastata lapse küsimustele tema mineviku ja sünnipere kohta.

Elulooraamatu teise osa täidab laps ise koos hooldajaga. Elulooraamatu selle osa täitmine võimaldab lapse ja tema vahetu hooldaja meeldivat suhtlemist lapsele olulistes küsimustes väljaspool argirutiini. Selle juurde kuuluvad mängulised harjutused või tegevus, millel on kolm põhilist osa: 1) lapse ja hooldaja usalduslike suhete tekkimiseks tingimuste loomine; 2) lapse eneseteadlikkuse, eneseusu ja enesehinnangu tõstmine; 3) argielus toimuva märkamine ja mõtestamise harjutamine koos lapsega.

Tegevus ja harjutused on koondatud allpool nimetatud teemade alla. Kõigepealt tegeletakse turvalisuse kujundamisega, sh selgitatakse välja lapse jaoks turvalised kohad ja asjad ning usaldusväärsed inimesed (nt mäng „Turvalisuse saared“).

 

Hooldaja ülesanne on kuulata last ja aidata tal väljendada oma tundeid seoses turvalisusega. Väga oluline on, et täiskasvanu jagaks ka oma kogemust, näiteks kus meeldis talle viibida siis, kui tema veel väike oli. Ühtsustunnet võib tekitada näiteks pisiasi, kui selgub, et nii laps kui ka tema hooldaja lapsena tundis ennast eriti kaitstuna söögilaua all mängides. Sellistele pisiasjadele tuleb tähelepanu pöörata, sest just nendes väljendub ja areneb usalduslik suhe.

Järgmine oluline tegevus on emotsionaalse kirjaoskuse arendamine (vt mängu kirjeldust). Sageli pööratakse probleemse käitumisega noorte juures tähelepanu kehvale suhtlemisoskusele, mille taga võib olla oma tunnete väljendamise ja teiste äratundmise puudulikus. Sellepärast on hea suhtlemisoskuse arendamisel äärmiselt tähtis tunnete määratlemine, väljendamine, äratundmine ja aktsepteerimine.

 

Traumakogemusega lastel võib olla palju probleeme, kuid neil on ka palju positiivset potentsiaali, mida tuleb märgata ja toetada. Mitmesugune tegevus ja harjutused on suunatud säilenõtkuse arendamisele ja enesehinnangu tõstmisele. Lapse adekvaatset minapilti kujundatakse iga päev siis, kui reageerime, anname tagasisidet lapse tegudele, kiidame ja korrigeerime neid. Rõhk peab olema positiivse minapildi kujundamisel ja toetamisel. (Siegel ja Bryson 2016).

Elulootöö pakub võimalust keskenduda koos lapsega sellele heale, mis teda iseloomustab, alustades mänguga, „Kelle moodi ma olen“ ja jätkates loetelude koostamisega sellest, mille üle laps võib olla uhke, mis tal eriti hästi õnnestub, milles ta on tugev, mille kohta saab öelda, et ta on kangelane. Niisuguse tegevuse juures saab kasutada käelist tegevust (joonistamine ja fotode tegemine, ajakirjaväljalõiked kollaažiks jms).

Tähtis on märgata pisikesi edusamme ja tunnustada lapsi nende eest.

Huvitav, et lastele positiivset tagasisidet anda ei olegi nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Traumakogemusega lastel on väga madal enesehinnang, mis väljendub ka selles, et nad ei usu, nagu võiks neis olla midagi positiivset. Seda süvendab paraku ka traditsiooniline pedagoogika, mis keskendub eelkõige puuduste korrigeerimisele, mitte tugevate külgede märkamisele. Lapsed sageli nimelt teevadki pahandusi, et saada kinnitust, kui halvad nad on. Lapse põhjuseta kiitmine aga ka ei toimi, lapsed taipavad kohe, et see on võlts. Tähtis on märgata pisikesi edusamme ja tunnustada lapsi nende eest. Neid edusamme leida on iga armastava hooldaja kohustus.

Identiteedi kujundamisel on tähtis ka see, kuidas laps oma elu sündmusi märkab ja mõtestab. Selles tegevuses on lapsele eeskujuks tema hooldajad ja teised täiskasvanud. Eeskuju tähendab väikeste argieluliste juhtumite märkamist ja nendest jutustamist. Kui laps kogeb, et täiskasvanud ise jutustavad lugusid oma elust, siis hakkab ka laps seda tegema. Erinevad autorid soovitavad kasutada muinasjutte koos muinasjututegelastega, kellega juhtuvad põnevad seiklused ja kes reageerivad nendele juhtumitele. Tüüpilise muinasjutu keskmes on mõne keelu rikkumine, mis omakorda viib tegelase keerulisesse olukorda, mille ta peab lahendama. Need tegelased õpetavad lastele erineva tegutsemise, sh pahategude võimalikke tagajärgi, aga ka tagajärgede lahendamise võimalusi.

Traumateadliku elulootöö rakendamine Eesti asendushoolduses

Senini on Eestis elulootöö meetodit kasutatud väga vähe ja see pole olnud süsteemne. MTÜ Oma Pere korraldab asendushoolduse töötajaid ja kasuvanemaid toetavad seminare, MTÜ Igale Lapsele Pere aga koolitusi traumateadlikkusest, sh läbisid MTÜ liikmed usalduslikel suhetel põhineva sekkumise koolitajate koolituse. Tervise Arengu Instituudi (TAI) korraldatavatel asendushoolduse töötajate, hooldusperede ja lastekaitsespetsialistide koolitustel tutvustatakse nii traumateadliku hoolduse kui ka laste identiteedi toetamise võimalusi, kuid selle meetodeid üksikasjalikult ei õpetata. TAI tellimusel ilmus hiljuti aruanne, mis annab ülevaate traumateadliku asendushoolduse olukorrast Eestis koos võimalike koolitusprogrammide analüüsi ja lähiriikide kogemustega (Sindi, Strömpl ja Lust 2022). TAI kavatseb korraldada traumateadliku elulootöö koolituse kasuvanematele.

Minu esimesed kogemused selle sekkumisviisiga algasid 2018. aastal seoses Ingrid Sindi (2021) doktoritöö ning Ave Alliksaar-Tamme (2020) magistritöö juhendamisega. Sügisest 2020 alustasin osalusuuringu esimest etappi. Alust on oletada, et kõik perest eraldatud lapsed elasid üle traumad nii enne eraldamist, eraldamise käigus kui ka asendushooldusega kohanemise ajal, seega võtsime meie uuringus aluseks Richard Rose’i arendatud metoodika.

Osalusuuring viiakse ellu koostöös MTÜ Oma Pere, sotsiaalkindlusustusameti, vabatahtlike asutuste ja kasuvanematega. Uuringu esimeses etapis kohtuti teismelistega (12–16-aastased), kes olid nõus meetodit proovima ja osalesid kohtumistel individuaalselt või koos vahetu hooldajaga. Tegime elulootöö harjutusi ja tegutsesime koos.

Metoodika järgi peavad kohtumised toimuma kahe nädala järel vähemalt kaheksa korda ja kestma tund aega. Kahjuks ei õnnestunud pandeemia ajal kohtumisi graafikus hoida ja mõne lapsega katkes kontakt ajutiselt või lõplikult. Osa lastega toimus töö nende kasuvanemate või hooldajate kaudu. Veebikohtumisel tutvustasin kõigepealt harjutusi ja tegevust, arutasime need läbi, seejärel palusin, et hooldajad teeksid harjutusi lapsega individuaalselt, paneks kirja oma märkused ja hindaksid tegevuse mõju lapsele ning nende omavahelistele suhetele. Seejärel toimus järgmine veebiarutelu, kus hooldajad tutvustasid harjutuste tegemise üksikasju. Nad saatsid ka oma kirjalikud märkmed.

Põhiline tagasiside oli, et tegevus pakkus meeldivat koosviibimist ja võimaldas keskenduda samal ajal lapsele olulistele teemadele. Kasuvanemad ja hooldajad ütlesid, et nad said olulisi teadmisi lapse kohta, mida ilma selle tegevuseta oleks neil raske saada. Samuti teavitasid kasuvanemad ja hooldajad, et nad märkasid nende ja ka laste suhete paranemist isegi siis, kui mõni harjutus tõi välja varjatud konflikte: kasuvanemad pidasid positiivseks võimalust neid olukordi läbi arutada ja lahendada.

Uuringu teises etapis valmis elulooraamatu meetodi juhendmaterjal, mis ilmub 2022 suvel. Praegu testitakse elulooraamatut vabatahtlike laste ja nende vahetute hooldajate abil ning valmistatakse ette Tervise Arengu Instituudi traumateadlikku koolitust kasuvanematele.

Osalusuuringu kolmandas etapis on kavas teha veebiküsitlus lastekaitsetöötajate hulgas, et uurida nende valmisolekut täiendada oma oskusi lapsesõbraliku juhtumiplaani koostamisel, millest üks osa võiks olla lapse elu andmete dokumenteerimine last säästvalt (sellest vt täpsemalt elulooraamatu osade tutvustamise juures). Kevadsemestrist 2023 pakub TÜ mikrokraadi lastega töötavatele spetsialistidele. Mikrokraad sisaldab ka ainet „Terapeutilised suunad sotsiaaltöös“, mille raames keskendutakse traumateadliku elulootöö meetodi ning miljööteraapia tutvustamisele.

Kokkuvõte

Esimesed kogemused traumateadliku elulootöö rakendamisest lubavad hinnata seda kui suhteliselt lihtsat kuid tõhusat meetodit. See on abiks asendushoolduse töötajatele ja kasuvanematele, et parandada suhteid hoolealustega, muuta töö meeldivamaks ning lapse areng tõhusamaks, parandades ühtlasi asendushoolduse kvaliteeti.

Kellel on huvi selle meetodiga sügavamalt tutvuda, jälgige TAI koolituste reklaami ja tulge mikrokraadi omandama Tartu Ülikooli.

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2022 

---

Viidatud allikad

Alliksaar-Tamm, A. (2020). Kasupere vanemate kogemused lapse identiteedi kujunemise toetamisel elulootöö meetodi abil [magistritöö]. Tartu Ülikool.

Backhaus, K. (1984). Life Books: Tool for Working with Children in Placement. Social Work, 29(6), 551–554.

Besson, S. (2007). Enforcing the child's right to know her origins: Contrasting the Convention on the Rights of the Child and the European Convention on Human Rights. International Journal of Law, Policy and the Family, 21, 137–159. doi:10.1093/lawfam/

Bruner, J. (1987/2004) Life as narrative. Social Research, 71(3), 691–710.

Cook-Cottone, C., Beck, M. (2007). A model for life story work: facilitating the construction of personal narrative for foster children. Child and Adolescent Mental Health, 12(4), 193–195.

Habermas, T., Bluck, S. (2000). Getting a life: The emergence of the life story in adolescence. Psychological Bulletin, 126, 748–769.

Herman, J. (1997). Trauma and Recovery. The Aftermath of Violence – from Domestic Abuse to Political Terror. New York: Basic Books.

Leosk, N. (2021). Eestkoste laste eestkostjate narratiivides [magistritöö]. Tartu Ülikool.

Maté, G. (2012/2021). Kui keha ütleb ei. Varjatud stressi hind. Tallinn: Tänapäev.

McAdams, D. (1996). Personality, Modernity, and the Storied Self. A Contemporary Framework to Study Persons. Psychological Inqury. 7(4), 295–321.

McGill, L., Coman, W., McWhirter, J., O'Sullivan, C. (2018). Social workers' experiences of using the narrative model to talk to children about why they are in care and other sensitive issues. Adoption and Fostering, 42(1), 49–57. doi:10.1177/0308575917751999

McLean, K. (2005). Late adolescent identity development: Narrative meaning making and memory telling. Developmental Psychology, 41, 683–691.

Nelson, K., Fivush, R. (2004). The emergence of autobiographical memory: A special cultural developmental theory. Psychological Review, 111, 468–511.

Perry B. D. (2009). Examining Child Maltreatment Through a Neurodevelepmental Lens: Clinical Applications of the Neurosequential Model of Therapeutics. Journal of Loss and Trauma, 14, 240–255.

Perry, B.D. Winfrey, O. (2021/2022). Mis sinuga juhtus? Vestlused traumast, sellega toimetulekust ja tervenemisest. Tallinn: Helios.

Rees, J. (2009). Life Story Books for Adopted Children: A family friendly approach. London: Jessica Kingsley Publishers.

Rose, R. Philpot, T. (2005). The Child’s Own Story: Life story work with traumatized children. London: Jessica Kingsley Publishers.

Substance Abuse and Mental Health Services Administration. (2014). SAMHSA’s Concept of Trauma and Guidance for a Trauma-Informed Approach. Rockville, MD: Substance Abuse and Mental Health Services Administration.

Sarv, M., Kasvandik, L., Müürsoo, A., Olm, A., Raag, L-L., Tammur, A. (2021). Laps ja pere. Teoses D. Kutsar (toim.) Lapsed Eesti ühiskonnas (21–46). Tallinn: Õiguskantselri Kantselei.

Siegel, D. J., Bryson, T. P. (2012/2016). Lapse ajukeskne kasvatus. 12 murrangulist strateegiat, kuidas aidata lapse mõistusel areneda. Tallinn: Tänapäev. 

Sindi, I., Strömpl, J. (2019). „Who Am I and Where Am I From?“ Substitute Residential Home Children’s Insights into Their Lives and Individual Identities. Child & Youth Services, 40(2), 120–139, doi:10.1080/0145935X.2019.1591272

Sindi, I. (2016). Changing discourses and changing institutional child substitute care: New terms and processes toward family-like and family-based care. Child Care in Practice, 22(1), 50–63. doi:10.1080/13575279.2015.1054785

Sindi, I. (2021). Discursive Practices of Child Institutional Substitute Care. Experience from an Ethnographic Research in SOS Children Village Estonia. Tallinn: Tallinn University.

Sindi, I., Strömpl, J., Lust, M. (2022). Traumateadlik asendushooldus. Kirjanduse, Koolitusprogrammide ning laste otseste hooldajate kogemuste uuringu aruanne. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.

Staines, J., Selwyn, J. (2020). “I wish someone would explain why I am in care”: The impact of children and young people's lack of understanding of why they are in out-of-home care on their well-being and felt security. Child ja Family Social Work, 25(S1), 97–106. doi:10.1111/cfs.12721

van der Kolk, B. (2005). Developmental trauma disorder: Towards a rational diagnosis for chronically traumatized children. Psychiatrics Annals 35(5), 401–408.

van der Kolk, B. (2020). Keha peab arvet: aju, vaim ja keha traumast paranemisel. Tallinn: Tänapäev.

Willis, R., Holland, S. (2009). Life story work: reflections on the experience by looked after young people. Adoption & Fostering 33(4), 44–52.

---

[1] Uuring on teostatud ETAG PRG 700 osana.