Lapse perekonnast eraldamine vaimse tervise probleemiga vanemalt
Artikkel tutvustab magistritööd, mille eesmärk oli analüüsida lapse perekonnast eraldamist vaimse tervise probleemiga vanemalt ja kuidas on kohtulahendites kaalutud lapse ning vanema õigusi.
laste heaolu osakonna peaspetsialist, sotsiaalkindlustusamet
KOKKUVÕTE
Artikkel tutvustab magistritööd[1], mille eesmärk oli analüüsida lapse perekonnast eraldamist vaimse tervise probleemiga vanemalt ja kuidas on kohtulahendites kaalutud lapse ning vanema õigusi.
Töö teoreetilises osas vaadeldi Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendite printsiipe, mida tuleb silmas pidada lapse perekonnast eraldamisel, aga ka seda, kus on riigi sekkumise piirid ja kuidas peab riik perekonda aitama. Lisaks saab tööst ülevaate laste õiguste ja lapse parimate huvide teoreetilistest käsitlustest, perekonnast lapse eraldamist reguleerivatest Eesti õigusaktidest ning menetluslikest üksikasjadest.
Töö empiirilises osas analüüsiti Eesti kohtute määruseid vaimse tervise probleemiga vanemalt lapse perekonnast eraldamise kohta.
Uurimuse üks olulisemaid järeldusi on, et lapse parimates huvides on, kui vaimse tervise probleemiga lapsevanem saab oma lapse kasvatamisel igakülgset abi nii toetuste kui ka teenustena. Rakendatud abimeetmed ei tohi olla näilised, vaid need peavad peret ka sisuliselt aitama.
MÄRKSÕNAD
Inimõigused, lapse õigused, vaimne tervis, hooldusõigus, perekond
Lapse loomulik kasvukeskkond on tema perekond. Siiski ei saa kõik lapsed kasvada sünniperes (Sarv jt 2021). Perekonnas kasvamise eeldus on, et lapsele on tagatud stabiiline ja turvaline kasvukeskkond, kus ta saab eakohaselt areneda ning tema heaolu ei ole ohus. Vanematel tuleb täita seadusest tulenevaid kohustusi oma lapse ees.
Laps võidakse perekonnast eraldada erinevatel põhjustel, näiteks hooldajate surm või väga viletsad elutingimused. Äärmuslikel juhtudel, kui on tegemist väärkohtlemise või hooletusse jätmisega, päästab lapse eraldamine vanematest isegi tema elu (Humphreys 2019). Üks põhjus, miks võidakse otsustada laps perest eraldada, on sobimatu kasvukeskkond või lapsevanemate suutmatus seda luua, mis võib olla tingitud vanemate vähestest vanemlikest oskustest. Teinekord aga on riskid, mille maandamiseks tuleb riigil pere ellu sekkuda, seotud lapsevanema vaimse tervisega.
Lapse eraldamist perekonnast mõjutavad asjaolud
Uuringute põhjal on leitud, et laste eraldamine turvalistest, pühendunud ja hoolivatest vanematest kahjustab igal juhul lapsi (Humphreys 2019). Ka siis, kui vanematel on raskusi, on nad oma lastele väga olulised. Seetõttu peavad võimuesindajad tegema kõik endast oleneva, et last ja perekonda koos hoida. Siiski on juhtumeid, kui seda kohustust meeles pidades ei julgeta last perest eraldada ka siis, kui oma vanematega koos elamine ei pruugi olla tema jaoks parim lahendus (Luhamaa jt 2021). Kõige keerulisem on leida tasakaal, kui esineb lapse ja vanema õiguste ning huvide konflikt (Aru ja Paron 2015).
EIK põhimõtete alusel tuleb alati kasutada enne perekonnaellu sekkumist leebemaid meetmeid[2], mille toel laps saab endiselt perekonnas kasvada. Alles pärast kõigi abinõude kasutamist, kui need ei ole tulemust andnud, võib lapse perekonnast eraldada. Kui see otsus on tehtud, tuleb siiski eesmärgiks seada lapse tagasi pöördumine perekonda ja võimuesindajad peavad oma tegevuse sellele suunama. Kogu protsessis on oluline läbi kaaluda nii lapse kui ka vanemate huvid. Haavatavatele isikutele, kes vaimse tervise probleemiga lapsevanemad kahtlemata on, tuleb tagada nende huvide täielik kaitse ja võimalus oma seisukohti esitada. Eelkõige arvestatakse lapse parimaid huvisid ja soositakse perekondlike sidemete säilimist[3] ning suhtlusõiguse tagamist[4]. Nii EIK[5] kui ka Riigikohtu[6] praktikas on järjepidevalt rõhutanud, et ainuüksi vanema tervislik seisund ei ole vanema hooldusõiguse täieliku äravõtmise alus.
Riski- ja kaitsetegurid
Ward jt (2012, viidanud Krutzinna ja Skivenes 2020 kaudu) on süstematiseerinud vanemast tulenevat ohtu suurendavad ja leevendavad riskid ning tegurid. See jaotus aitab ka hinnata, millal võivad vanema riskid lapsele ja tema turvalisusele olla suurema, millal väiksema mõjuga.
Riski vähendab näiteks see, kui vanemal on hea emotsionaalne side lapsega ja ta reageerib lapse vajadustele ning on valdkondi, milles vanem on vaatamata oma raskustele pädev. Samuti toetab toimetulekut lapse kasvatamisega see, kui vanem tunnistab oma probleeme ja võtab oma olukorras vastutuse, tema vaimse tervise häire allub ravile, vanem järgib arstide ja teiste spetsialistide soovitusi ning on valmis muutuma ja abi vastu võtma, tal on toetav partner, kes ei ole vägivaldne.
Riski suurendab ebastabiilne kiindumus, piiratud huvi lapse vastu, kehv vanemlik pädevus ja võimetus reageerida lapse vajadustele isekuse või oma lapsepõlvetraumade tõttu. Ka suurendab ohtu lapse heaolule see, kui vanem väärkasutab ravimeid või tarvitab sõltuvusaineid nii raseduse ajal kui ka pärast sünnitust; kui tal on raske psüühikahäire; kui psüühikahäirele lisanduvad madalad kognitiivsed võimed; kui vanem eitab või ei suuda ära tunda oma probleeme, nagu sõltuvus või muud vaimse tervise probleemid või vägivaldsus; oli ise lapsena vägivaldses olukorras või hooletusse jäetud.
Lapse eraldamine perekonnast algatatakse enamasti lastekaitsespetsialisti kaalutlusotsuse alusel, kuid lõppastmes annab selle õiguspärasusele hinnangu kohus.
Hinnata tuleks ka, kas lapsel endal on erivajadusi, mis raskendavad tema eest hoolitsemist, näiteks enneaegne sünd, puue, võõrutusnähud, äge või krooniline haigus. Tähtis on, et esmalt vaadatakse vanemat kui üksikisikut ja seejärel tema hakkamasaamist koostoimes lapsega. See toob välja vanema ja lapse vajaduste keerukuse ning nende tegurite koosmõju.
Lapse parimate huvidega arvestamine ei saa olla deklaratiivne, vaid sisuliselt tuleb hinnata konkreetse lapse ja vanema suhet, vanema vaimsest tervisest tulenevaid ohte lapse heaolule ning seda, kas saab rakendada meetmeid, et riske maandada. Oluline on analüüsida ka lapse parimate huvide elemente koostoimes vanema vaimsest tervisest tulenevate teguritega. Asjaolud, mida tuleb arvesse võtta lapse parimate huvide arvestamisel, on muu hulgas lapse arvamus, lapse identiteet, perekondliku keskkonna säilitamine ja sidemete hoidmine, lapse eest hoolitsemine, tema kaitse ja turvalisus, haavatavas olukorras olek, lapse õigus tervisele, lapse õigus haridusele (FRA 2017).
Kui selgub, et lapse parimate huvide kaitseks tuleb riigil perekonna ellu sekkuda, siis lapse õiguste põhimõtete kohaselt peab järgima nii riigi soorituskohustust, kaitsekohustust kui ka osalemiskohustust (Verhellen 2015). Neid riigi kohustusi tuleb arvestada ka lapse perekonnast eraldamise menetlustes.
Lapse perest eraldamise menetlemine
Lapse eraldamine perekonnast algatatakse enamasti lastekaitsespetsialisti kaalutlusotsuse alusel, kuid lõppastmes annab selle õiguspärasusele hinnangu kohus. Kohalik omavalitsus võib taotleda kohtult lapsevanemate hooldusõiguse piiramist, peatamist või täielikku ära võtmist.
Enne kohtumenetlust sõltub lapse õiguste ja huvide kaitse eelkõige konkreetse kohaliku omavalitsuse asjaga tegeleva ametniku pädevusest ning võimalustest selgitada välja kõik lapse õiguste ja huvide kaitse seisukohast olulised asjaolud ning vajadusel astuda otsustavaid samme lapse huvide kaitseks (Ahas 2015).
Lapse perekonnast eraldamise kohtumenetlustes on menetlusosalised enamasti madala toimevõimekusega ja haavatavad isikud, kes sageli ei tea oma õigusi, ei ole kohtu jaoks kättesaadavad ega vaidlusta ka kohtumäärusi.
Kui lapsevanema vaimse tervise probleemiga seotud juhtum jõuab kohtusse, siis selle menetlemiseks lapse parimates huvides peaks kohtul olema selge ja ajakohane ülevaade lapsevanema vaimsest tervisest. See tähendab, et ekspertarstid on objektiivselt hinnanud olukorda ja on teada, miks vanem käitub ebastabiilselt. See omakorda annab aluse määrata inimesele teenuseid ja abi. Äärmiselt oluline on, et vanem teeks kohtu ja kohaliku omavalitsusega koostööd, oleks ise motiveeritud abi saama ja võtaks vastu suunised ning ettekirjutused, mida kohtul on võimalik rakendada.
Uurimuse korraldus
Magistritöö teine osa koosnes empiirilisest uurimusest, kus analüüsisin 2018. aastal jõustunud maakohtute lõpplahendeid perekonnast lapse eraldamise kohta. Kohtulahendid olid konfidentsiaalsuse huvides kodeeritud ja isikuandmed eemaldatud. Sain lahendid PRG 700 uurimisprojekti „Lapsepõlve haavatavus ja haavatav subjektiivus: interdistsiplinaarne võrdlev vaade“ vahendusel.
Kohtulahendite analüüsimisel kasutasin kvalitatiivset uurimisviisi. Keskendusin ennekõike kohtumääruste põhjenduste osale ja võtsin vaatluse alla mind huvitavad kategooriad. Kohtuotsuste esimeste osade info võimaldab panna kohtu põhjendused vanemate ja lapse riskide ning neile pakutud teenuste konteksti.
Rakendatud abimeetmed ei tohi olla näilised, vaid need peavad peret ka sisuliselt aitama.
Valisin perekonnast lapse eraldamist käsitlevate lahendite seast need, mis olid seotud lapsevanema vaimse tervise riskiga. Lastekaitse praktikuna tean, et kõige keerulisemad on menetlused, mille osalised on just vaimse tervise probleemiga vanemad, sest paljudel juhtudel puudub vanematel haiguskriitika, nad ei tee koostööd ning vaimse seisundi tõttu seavad ohtu ka lapsed.[7] Olukorra muudab keeruliseks ka asjaolu, et sageli pole ülevaadet vanema vaimse tervise seisundist ja vanem ei tee koostööd kohaliku omavalitsuse, arstide ega kohtuga. See omakorda tähendab, et puudub objektiivne teadmine, mis seisundis lapsevanem on.
Vaimse tervise probleemide mõiste on laiema tähendusega kui ainult psüühikahäire, mistõttu võtsin valimisse nii lahendid, kus vanemal oli ametlik diagnoos, kui ka need, kus asjaolude kirjeldustes oli vanema vaimse tervise probleem küll välja toodud, kuid täpne diagnoos puudus.
Kogu valimi moodustas 169 perekonnast lapse eraldamise lahendit 2018. aastast. Vaimse tervise probleemiga seotud esimese astme kohtulahendeid oli 21, need olid seotud 29 lapse ning 33 lapsevanemaga.
Lapse perekonnast eraldamise kohtumenetlustes on menetlusosalised enamasti madala toimevõimekusega ja haavatavad isikud, kes sageli ei tea oma õigusi, ei ole kohtu jaoks kättesaadavad ega vaidlusta ka kohtumäärusi. Seega on oluline aru saada, kas esimese astme kohtud kohtlevad vaimse tervise probleemidega lapsevanemaid eriti haavatavate isikutena ning kuivõrd arvestavad need kohtumenetlused lapse ja vanemate õigustega.
Vanema vaimne tervis menetluse ajal
Esimene empiiriline uurimisküsimus oli, kuidas on hinnatud vanema vaimset tervist kohtumenetluse ajal.
Perekonnast lapse eraldamisel on väga tähtis, et menetluse ajal on teada vanema tervislik seisund. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu lahend 2-18-3628, mille kohaselt laps eraldati psüühikahäirega vanemalt. Sarnane põhimõte, et oluline on vanema tervislik seisund menetluse ajal, tuli välja ka ühest EIK kaasusest.[8]
Kohtud peavad enne perest lapse eraldamist selgeks tegema nii vanema tervisliku seisundi kui ka selle, kuivõrd on vanem võimeline teostama oma hooldusõigust. Analüüsitud kohtulahendites kasutati vanema tervisliku seisundi hindamiseks nelja võimalust:
- vanema tervislik seisund tehti kindlaks menetluse ajal kohtuekspertiisiga (4);
- vanema tervislikku seisundit oli varem hinnanud ekspertarst (11);
- vanem käitus ebastabiilselt, kuid menetluse ajal tema seisundit ei hinnatud (12);
- vanema tervislik seisund ei olnud teada (6).
Kõigi menetluste põhjal, kus lapsevanemale määrati kohtupsühhiaatriline ekspertiis, tehtud lahendites peatati või piirati lapsevanema hooldusõigus oma lapse suhtes terviseseisundist tulenevalt, kuid ei võetud hooldusõigust täielikult ära. Tänu ekspertiisile oli vanema tervislik seisund menetluse ajal täpselt teada ja oli ülevaade lapsevanema võimekusest, tahtest ning haigusest tulenevatest häiretest lapsevanema kohustuste täitmisel.
Kohtulahendite põhjal ei olnud võimalik hinnata, millise kriteeriumi alusel otsustab kohus eksperte menetlusse kaasata ja millisel juhul peetakse ekspertiisi ebavajalikuks. Valimi kõigis asjades ei esine vaimse tervise probleem üksinda, vaid see oli üks risk, mida kohus pidi asja lahendamisel arvesse võtma. See võis olla ka põhjus, miks kohus ei pidanud ekspertiisi määramist vajalikuks ja lahendas asja eksperte kaasamata. Leian, et lapse parimates huvides on siiski ekspertiis määrata, sest see annab parema võimaluse hinnata vanema võimekust ning kaaluda objektiivselt nii vanema kui ka lapse õigusi.
Lapse ja vanema õiguste kaalumine
Töös püstitatud teine uurimisküsimus oli, kuidas on kohus kaalunud vanema ja lapse õigusi ning nende õiguste omavahelise konflikti korral analüüsinud lapse parimat huvi.
Oli üllatav, et lapse ja vanema õiguste kaalumise korral piirdus kohtu argumentatsioon ainult vanema või ainult lapse õiguste kirjeldamisega. Õiguste konflikti korral oli argumentatsioon enamasti pinnapealne, kuigi avaldaja (kohalik omavalitsus) esitab kohtule avalduse, lapse esindaja annab lapse kohta arvamuse ja ka lapse arvamus on võimalik menetluse käigus välja selgitada. Selguse huvides peaksid kaalutlused olema paremini motiveeritud, s.t, peaks olema võimalik igakülgselt aru saada, milles seisneb vanema ja lapse õiguste konflikt ning millal kaaluvad lapse huvid üles vanema õigused. Kohtulahendist peaks olema võimalik aru saada, kus algab kohtu enda argumentatsiooni osa ja millises osas toetuti avaldaja, lapse esindaja seisukohtadele.
Seejuures tuleks selgelt välja tuua, millised lapse parimate huvide elemendid on vanema käitumise tõttu kahjustatud ja milliste vanema enda kohustuste täitmine on takistatud. Kui lapsevanematelt võetakse hooldusõigus täielikult, siis saab seda last lapsendada. Tulevikus on lapsel õigus tutvuda oma kohtulahenditega ja siis peab tal olema võimalik aru saada, miks tema vanematelt hooldusõigus ära võeti, piirati või peatati. Paljudel juhtudel tähendab lapsevanema hooldusõiguse piiramine või peatamine seda, et laps peab asenduskoduteenusel ootama, nagu laps võib sellest olukorrast aru saada, oma vanema „tervenemist“ ja seda, millal tema vanem oma elu korda saab. Lapse parimates huvides oleks ka see, kui on analüüsitud, mida üks või teine vanema hooldusõiguse otsus lapsele edaspidi elukorralduslikult tähendab.
Oluline on analüüsida lapse parimate huvide elemente koostoimes vanema vaimsest tervisest tulenevate teguritega.
Valimisse kaasatud kohtulahenditest ei tulnud välja ühtset „lapse parima huvi“ mõiste sisustamist ega kasutamist. „Lapse parima huvi“ mõiste on ebamäärane ja oleneb hindaja subjektiivsusest. Segadust on tekitanud ka lastekaitseseaduse ebatäpne tõlge, mistõttu ongi arusaadav, et ka kohtuotsustes kasutatakse terminit erinevalt (Luhamaa 2015). Mõiste kasutus ja tõlgendusruum on avar ja seda sisustatakse parima teadmise juures. Analüüsitud kohtulahendites leidus „lapse parima huvi“, „lapse huvi“ ning „lapse primaarse huvi“ mõiste. Küll aga kordus mitmes lahendis lause „Lapse parimate huvide väljaselgitamisel tuleb hinnata kõiki lapse huvisid ning hinnata kogumis, mis on lapse jaoks konkreetsel juhul parim lahendus“. Sellele vaatamata ei täitnud lauset kasutanud kohtud ise seda kohustust: nad ei toonud lahendis välja lapse konkreetseid huve ega hinnanud neid kogumis.
Täieliku hooldusõiguse võtmise juhtumid
Kolmas töös püstitatud empiiriline küsimus oli seotud vanema vaimse tervise riski tagajärgedega: millistel juhtudel on vaimse tervise probleemiga vanematelt ära võetud oma laste täielik hooldusõigus?
Kolmes lahendis, kus menetluse ajal oli määratud ekspertiis, ei võetud vaimse tervise probleemidega lapsevanematelt hooldusõigust täielikult ära, vaid see peatati või seda piirati. Ülejäänud 18 juhtumi korral, kus otsus tehti valdavalt vanematele varem määratud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi põhjal, või nende haigusseisund oli teisel viisil varem tuvastatud, võeti vanematelt hooldusõigus täielikult ära isegi siis, kui tegemist oli haavatavate isikutega. Tegemist on jõustunud lõpplahenditega. See kinnitab taaskord, et vanema vaimse tervise hindamine kohtumenetluse ajal, mida on soovitanud ka EIK ja Riigikohus, võimaldab saada kõige parema ülevaate vanema suutlikkusest vanemlikke kohustusi täita.
Välja saab tuua neli peamist põhjust, miks vanematelt hooldusõigus täielikult ära võetakse: vanema huvipuudus oma lapse vastu; lapsevanema ennasthävitav või kuritegelik elustiil; lapsevanem on ohtlik, ettearvamatu; toetavad abinõud ei ole tulemust andnud või neid ei ole võimalik pakkuda.
Tähelepanekuid kohtutele ja lastekaitsetöötajatele
Kuigi uurimuse tulemused ja selle põhjal tehtud ettepanekud käsitlesid kõige otsesemalt kohtute tegevust, pakub see väärtuslikke teadmisi ka sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatele, kes seisvad hea laste ning haavatavate lapsevanemate huvide eest. Kokkuvõtlikult on kohtumenetluses vaimse tervise probleemiga vanema lapse parimate huvidega arvestamise ideaalmudel kujutatud joonisel.
Lastekaitsetöötajatel tuleb mõnikord tegelda ka väga keeruliste juhtumitega, kus on risk, et lapsevanema vaimse tervise probleemide tõttu kannatab lapse heaolu ja turvalisus. Euroopa Inimõiguste Kohtu printsiipide alusel tuleb sellistel juhtudel esmajärjekorras kasutada abimeetmeid, mille toel laps saab endiselt perekonnas kasvada. Rakendatud abimeetmed ei tohi olla näilised, vaid need peavad peret ka sisuliselt aitama. Alles pärast kõigi abinõude kasutamist, kui need ei ole tulemust andnud, võib lapse perekonnast eraldada.
Enne kohtumenetlust oleneb lapse õiguste ja huvide kaitse eelkõige kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja pädevusest ning võimalustest selgitada välja kõik olulised asjaolud. Selles protsessis on oluline läbi kaaluda nii lapse kui ka vanemate huvid, arvestada osaliste haavatavust ning lähtuda lapse parimatest huvidest.
Kohtulahendite analüüsist selgus, et kohtud peaksid vaimse tervise probleemidega vanemaid käsitlevate juhtumite menetlemise praktikat muutma. Vanema vaimse tervise seisundit tuleks hinnata menetluse ajal, et talle oleks võimalik pakkuda tervislikust seisundist tulenevalt abi ja suunata ta teenustele. Äärmiselt oluline on, et vanem teeks kohtu ja kohaliku omavalitsusega koostööd, oleks ise motiveeritud abi saama ja võtaks vastu suunised ning ettekirjutused, mida kohtul on võimalik rakendada. Iga laps on unikaalne ja tema vajadused erinevad, seega tuleks kohtulahendites selgelt lahti kirjutada, milliseid lapse parimate huvide elemente on konkreetse juhtumi korral arvestatud ning kuidas otsus mõjutab lapse edasist elukorraldust. Vanema ja lapse õiguste konflikti korral tuleks analüüsida mõlema õigusi ning põhjendada, millistest kaalutlustest otsuse tegemisel lähtuti.
Artikkel ilmul ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2022
[1] Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 2022. aasta kevadel kaitstud magistritöö, juhendaja dr. iur. Katre Luhamaa.
[2] EIK 06.07.2010 otsus 41615/07 asjas Neulinger ja Shuruk vs. Šveits.
[3] EIK 10.12.2021 otsus 15379/16 asjas Abdi Ibrahim vs. Norra.
[4] EIK 18.02.2020 otsus 3891/19 asjas Cînța vs. Rumeenia.
[5] EIK 08.04.2013 otsus 37956/11 asjas A.K. ja L. vs. Horvaatia.
[6] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-13-11.
[7] Olen töötanud lastekaitse spetsialistina kohalikus omavalitsuses, mis on andnud hindamatu kogemuse, mida tähendab perest laste eraldamine nii ametniku, lapsevanema kui ka laste vaates. Sotsiaalkindlustusametis tegelen rahvusvaheliste lastekaitsejuhtumitega.
[8] EIK 10.09.2019 otsus asjas 37283/13 Strand Lobben jt vs. Norra.
Viidatud allikad
Ahas, E. (2015). Kas perest eraldamine on liigne sekkumine perekonnaautonoomiasse või üks lapse huve tagavatest meetmetest? Juridica, 6.
Aru, A., Paron, K. (2015). Lapse parimad huvid. Juridica, 6, 379.
European Union Agency for Fundamental Rights (FRA). (2017). Lapsesõbralik õigusemõistmine – spetsialistide seisukohad ja kogemused, 12.
Humphreys, L. K. (2019). Future Directions in the Study and Treatment of Parent–Child Separation. Journal of Clinical Child & Adolescent Psychology, 48(1), 174.
Krutzinna, J., Skivenes, M. (2020). Judging parental competence: A cross-country analysis of judicial decision makers' written assessment of mothers’ parenting capacities in newborn removal cases. Child & Family Social Work.
Luhamaa, K. (2015). Universal Human Rights in National Contexts: Application of International Rights of the Child in Estonia, Finland and Russia. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Luhamaa, K., McEwan-Strand, A., Ruiken, B., Skivenes, M., Wingens, F. (2021). Services and support for mothers and newborn babies in vulnerable situations: A study of eight European jurisdictions. Children and Youth Services Review, 120.
Sarv, M., Kasvandik, L., Müürsoo, A., Olm, A., … Tammur, A. (2021). Laps ja pere. Teoses: D. Kutsar (toim.) Lapsed Eesti ühiskonnas. Õiguskantsleri kantselei.
Verhellen, E. (2015). The Convention on the Rights of the Child. Teoses: Routledge International Handbook of Children’s Rights Studies. Routledge. doi/10.4324/9781315769530.ch3